experiment - kass (cat)

Postitan kohe alguses kassi pildi, vaatame, kas sel on mingit efekti. 

Kass ehk cat

 Peaks ju olema, inimesed tohutult tahavad näha kasside pilte. 😺 

Kelle pilte nad veel tahavad näha nädalas keskmiselt kaks korda kusagil ajalehes, seda teab muidugi iga lapski; ma tavaliselt ainult neid pilte näen, ühtki teksti nt Tänaku tegemistest ei ole elus lugenud. Piltide põhjal olen kursis, kes on Eesti staarid, aga pealkirjadest üle libisedes mõistan, et väga palju on juttu nende probleemidest ja traumadest jm. Aga igatahes püsivad pildil.

Ajalehtedes on muidugi harva ka mõned uudised ja kohati mõttearendused või arvamused.

Näiteks - juba mõnda aega kuulutatakse, et sport peab poliitikast lahus olema. Hiljuti lugesin ajalehest, et rahvusvahelise hokiliidu juht teatas, et sport on lahus ka moraalist. Loogiline jada. Kas saaks sporti veel millestki lahutada. Inimlikkusest? (vb ongi juba kohati lahutatud, aga ma ju väga vähe jälgin ägedamaid alasid.)

See on häda ja jama, et üsna hiljuti on väga paljud inimesed õppinud lugema ja ka kirjutama, aga palju targemaks ei ole saanud. Praegu ripub Postimehes üleval kellegi Külli Kapperi (välisuudiste toimetaja, mitte lihtsalt ajakirjanik, ei-ei) kirjatükk, kuidas tema tunneb kaasa Ukrainas langenud Vene sõdurite emadele. No sellega piirdubki. Võiks ju jätkata, et tunneb kaasa ka nende isadele, teistele lähisugulastele ja hõimlastele, sõpradele ja siis lõpuks kogu orkide rahvale, et nende sõdurid seal Ukrainas surevad. Ikka see idiootlik jutt, kuidas venelased kannatavad. Kui nad Eestile oleksid kallale tunginud ja elumaju pommitanud, lisaks veel ka varjendeid, mille juures on suurelt kiri LAPSED, siis oleks ka nende mõrvarite, vägistajate jne emadest kahju, kui need tüübid ära hävitatakse? 

Ma väidan, et tappa saanud ja nuttev ning halav pätt on ikkagi pätt ja kaastunnet mul jagub ainult agressori ohvrile. Ja meil, nõrkadel inimestel on võimete piir ja tegelikult mingit kaastunde ülejääki vabalt jagada ei ole.  Mul ei ole isegi kaastunnet Külli Kapperi vastu, tema küsimusele, kas ta on reetur siis, vastaksin, et ei ole, aga ta on idioot, kellel puudub elukogemusest tulenev tarkus ja elementaarne mõtlemisvõime. Mõni kõrgem toimetaja peaks hoolitsema selle eest, et tema "väga empaatilised" arvamused trükivalgust ei näeks. 

Eile käisime ukrainlaste välikohvikus/supikohvikus ja ostsime igasugu pirukaid, viskasime tippi nagu paljud teisedki, kes vahepeal päris külma tuule käes kannatlikult pikas järjekorras seisid. 

Tulu läheb rindele termopesu jmt soetamiseks. Hulk toredaid inimesi ei olnud pidanud paljuks üsna külmal päeval kohale tulla.   

Aga vahva, et jälle on talv ja lumi,

keskmiselt mitte just väga külm. Taevast langes vahepeal jääkristalle ja lumekruupe, aga korra tuli ka viisakamaid lumehelbeid.

Vahe-error

 Juba mitu nädalat töötan, sest kuidagi peab ju aega mööda saatma. Seda aega, mida ma ei raiska vaadates Narcos't või online'is arvuti vastu malet mängides. 1500+ tasemepunktist alates. 

 Või püüdes valmistada Cepelinai. Mis näeksid välja siledad ja saledad ning ideaalse jumega.  

Korra sai nädalavahetusel tehtud ekspeditsioon. Plaan oli kaval - käia vanades mõisaparkides ja otsida talviseid seeni. Tulemuseks kaks viletsat seent, samas silmaringi sai avardatud, uusi kohti nähtud. On ju nii, et pigem läheks vaatama mõisa, aga kui hooned on hävinud, siis ainult parki vaatama, põhiliselt kände ja mahajäetust, märksa harvem. No igatahes sai nähtud palju rippuvat sammalt? samblikku? Lisaks avastasin enda jaoks Arnold Matteuse poolt projekteeritud supelmaja Kriimani mõisas, polnud sellest varem kuulnud. Eile tuli uudis, et Eesti maastikuarhitektide liidu aastapreemia pälvis uus Emajõe linnaujula. Mis asub samas, kus 1928. aastal Matteuse poolt projekteeritud ujula ja selle hoonetekompleks asus. Kuni see 1988. a lõplikult maha põletati. 

 Käesoleva sajandi alguses veel arutati selle kompleksi osalise taastamise üle, nüüd on muidugi lodjakoja ja mänguplatside, turnimispuude jm taoline võimalus nullitud. Tekib küsimus, kas me oleme alates 1991. aastast midagi ka taastanud? Käegakatsutavat, tähenduses ainelist, mõne ühiskondliku hoone või märgilise objekti? Ausambaid küll, paljud neist veel 90ndatel ja kohalike jõududega.

Mõned mõisahooned erakapitaliga, enamasti ettevõtluseks.

Kui vastuseks on kategooriline ja konkreetne EI, siis võiks sellest teha mõne järelduse. Kohalike võimude ja keskvõimu kohta, samuti teatava sideme ja järjepidevuse osas, arhitektide ja linnaplaneerijate tegevuses väljenduva järjekordse katkestuse ja traditsiooni hülgamise teemal. 

Ei olnud plaanis midagi kirjutada, aga kuna maletamise server oli maas, siis...

Seenelugu

(isegi ei tea, kuidas jälle juhtub, et kirjutan midagi seente teemal... loodetavasti ei kujune sellest mingi maine)

Mälu järgi tsiteerides, siis ühel läti kirjanikul oli umbes selline lause: Kui surengi ära, siis vähemalt olen seent maitsnud. Alati ma sellest ei juhindu, aga praegu tuli küll umbes nii välja. Ehkki väikest eeltööd siiski tegin. Äsjase seenesöömisega lõppenud lugu hakkas hargnema nädalavahetusel suure sula haripunktis.

Läksin pühapäeval välja, lihtsalt hoovi, vihma sadas, taevas hall, muru oli kohati juba porine ja jalajäljed vett täis valgunud; siin-seal oli räpast lund ning üksikuid jäiseid laike, varesed tegid tuulega võideldes taevas  sööstlende. Vaatasin seda lohutut halli pilti ja peas kumises mõte, et midagi tähelepanuväärset ja meeleolu tõstvat võiks kõige selle kiuste ja keskel leiduda. Ja ühtäkki märkasin maasikapeenra servas miskit eredat kollakat laiku, mis lähemal uurimisel osutus seenekolooniaks. 

Järgnevalt määrasin need seened oma kasinate oskuste kohaselt ära ja leidsid nad olevat puidu-sametkõrges (Flammulina velutipes), mis on talvine seen ja kuulub šampinjonilaadsete söögiseente hulka. 

Võtsin vastu põhimõttelise otsuse, et need seened peaks (mahus üks-kaks seenekübarat) ikkagi ära maitsma. Ma ei ole selle poolt, et süüa putukaid või vegan kotlette, aga üldiselt olen ikka valmis proovima igasugu kraami. 

 

 

 

 

Korjasin täna mõned neist silmailu pakkuvaist seentest ära, eemaldasin jalad, pesin kübarad puhtaks, praadisin soola ja võiga kergelt ära ja asusin maitsma. 

 

 

Ei õnnestunud pärast esimest kahte seent pidada ettevaatuspausi ja ärevalt jälgida enesetunnet. 

 

Sõin kohe kõik järjest ära. Väga maitsvad seened. Paigutan otse kitsemamplite kõrvale ja natuke veel ettepoole. Subjektiivne hinnang seenesööjalt, kellele eriti ei maitse kukeseened ja puravikud jätavad ka üsna ükskõikseks. Sirmikud - vot on maitsvad seened. Vabalt võib arvata ka teisiti, ei vaidle.