Õied ja hiljem viljad

 Täna tähistatakse Eestis ja mitmel pool mujalgi Lastekaitsepäeva. moskoovia orkidel läks sellel päeval korda raketirünnakuga tappa üks Ukraina ema ja laps. Kinnitatud andmetel on tapetud Ukraina laste arv ca 600. Lisaks teadagi veel tuhanded Ukrainast orkide sohu küüditatud lapsed, kellele tehakse  antitsivilisatsiooni vaimus ajupesu. Kujutledes, millised on need patrioodidputinistidpedagoogid, kes orke kasvatavad ja ukraina lapsi ümberkasvatada püüavad, siis ma ei taha midagi kuulda vene kultuurist, vene koolidest, integratsioonist jmt. 

Vahepeal on kevad olnud, aprilli lõpupoole õitses vilt-kirsipuu,

üks vanem härra ja proua läksid selle juurest mööda ja juhuslikult kuulsin läbi avatud akna osa nende dialoogist - proua ütles: "See on mingi dekoratiiv, need ei ole kirsi õied." Vot nii hästi õitses. Seejärel õitses mandlipuu

ja siis puhkes õide kõige ettevaatlikum Kanzan kirss, kes mõned külmemad päevad kannatlikult üle ootas.

Seejärel juhtusin Pakrile ja seal oli paekalda läheduses tõepoolest igasugu puid, mis pööraselt õitsesid. Sihuke võsalaadne paik ja palju erinevat liiki puid alates õunapuudest ja lõpetades aprikoosidega, ploomidega ja veel muudegagi.

Paekalda all oli tore kuulata kivide vahelt alla voolava vee häält.

Vulin ja mere lainete loks on minu lemmikud nr 1. 

Aktiivsuse ja puhkuse nimel jõudsin pikaks nädalavahetuseks ka välismaale, täpsemalt Lätti, veel täpsemalt Võndu. Väga chill linn.

Üsna suvalises asukohas ja suvalise väljanägemisega toidukohas pakuti väga head parti. Olgu sellele kohale siis tehtud ka tagasihoidlik reklaam. 👇

Ja lõpuks käisin ära Arvo Pärdi Keskuses. 

Mis on palju sisukam ja sümpaatsem koht kui paljud teised, mille kohta näiteid ei hakka tooma. Seal võiks nädalaid istuda ja lugeda. Ja muusikat kuulata. 

Kohalikud uudised on muidugi sellised nagu nad on. Abieluvõrdsuse asi jääb ikka väga poolele teele, ei tule polügaamiat, samuti ilmselt tabaks mind ebaedu, kui teeksin Signe Riisalole ettepaneku abielluda, mis ju tõestab, et kui tal on abikaasa (millest ma täpselt pole aru saanud), siis mingist võrdsest õigusest ministriga abielus olla ei ole juttugi, isegi kui oleksin nõus ka Tiit Riisaloga samas abielus olema jne jmt. Kuidas küll selles asjas võrdsus saavutada, ei tea. 

Slava Johanna-Maria Lehtme skandaal lahvatas, selle lainetuses üllitas Ilmar Raag mingi kirjutise laadis kahetsen, et kandsin afropatse. Muide, tahaks näha seda aega, kui tätoveeritud inimesed hakkavad polüneeslaste ees vabandama ja veel on paljugi, mida võiks laiahaardelise kahetsuse kampaaniaga haarata. Kahtlaselt kahetine värk see kahetsemine.

Aga lõpetuseks nagu ikka positivcik, 

sest neil päevil algab Ukraina pealetung ja ilmselt tuleb orkidel hakata tõsiselt maksma selle eest, mis nad on korda saatnud. Ja kui nad on korralikult peksa saanud, siis loodan, et see on alles algus.

 

Aeroplaanidest (aga mitte tähenduses "õhulossid")

Ärkan üles, joon kohvi, raadio mängib ja kohe sihuke pommuudis, et orkid pommitasid oma Belgorodi linna. Üks võimalus on, et pilootideks on täiendkoolituse läbinud trammijuhid; teine võimalus, et lendurid kardavad paaniliselt Ukraina kohal lennata ja viskavad pommid/tulistavad raketid välja piirist võimalikult kaugelt; kolmas võimalus on see, et põhjakoeralaste valmistatud tark pomm langetas otsuse iseseisvalt ja valis lähima sihtmärgi. Oh lennukeid... ja karjamaid ja laipu mööda triivivaid...   

Peksa omasid, et võõrad kardaksid, või?

Linnud hakkavad laulma ca kell 5 hommikul, ajal mil linn on veel väga vaikne. Päike alles tõusmas ja kuuldub ka nende lindude laulu, mida tunnikese pärast enam ei kosta ja päeval on lauluvalik hoopis kasin. 

Eile oli taevas veatult pilvitu ja päike paistis nagu hull ning minu läbiproovitud nipp teha tööd selle kirjutuslaua taga, kuhu  keskpäeval langeb kogu päikesevalgus, ei toiminud üldse. Tööhoogu ei olnud, läksin hoovi kõndima ja istuma, suitsetasin ning jõin väga asjalikult kohvi. Samuti vahtisin taevasse, kus tõepoolest "niipalju tühjust on näha". 

Kell 14.06 hakkasin kuulma mingit harjumatult kõlavat urinat, mis tuli kusagilt kõrgelt ja siis lendas üsna madalalt hoovi kohalt üle suur pontsakas lennuk. Madalalt - st ca 5000 m. Lendas põhja poolt lõuna poole. Lennukeid lendab viimastel aegadel väga hõredalt, seega läksin vaatama, et mida näitab Flightradar24, et kes siin üle mu hoovi lendab. Fr24 ei näidanud midagi. Ei mingit lennumasinat Tartu ümbruseski. 

Liikusin jätkuvalt väljas ringi, kiikasin ikka taevasse vahete-vahel ja ongi! 

 

 

kell 14.23 lendas märksa kõrgemal lennuk lõunast põhja, sellisel tavapärasel ca 10 km kõrgusel ja korraliku valge sabaga. 

Juba vilunud liigutusega avasin Fr24 kaardi ja seal oli ausalt kirjas, et meie kohal lendab Boeing RC - 135W Rivet Joint kutsungiga JAKE11, kuulub USA õhujõududele ja on luurelennuk.  

 

 

 

 

 

Tegi Tallinna lähistel 180 kraadi pöörde tagasi ja minutid hiljem kihutas juba sama teed lõuna poole tagasi. 

Kell 16.18 lendas urisev lennuk lõunast põhja poole.  

 

Mõtlesin siis uurida asja laiemalt ja vaadata suuremat pilti jne, no selline päev, päike paistab,  Jens Stoltenberg on  Kiievis ja paljugi mis.

Toredaid poognaid joonistas Eesti õhuvägi samaaegselt JAKE11 Tallinna lähistel, mitu USA õhujõudude lennukit tiirlesid Poolas Lublini ümber. Neist üks on kütuselaev  Boeing KC-135R Stratotanker, teine vist oli luurelennuk NORSE 61. 

Ja siis lülitas salapärane urisev lennuk oma transponderid Leedu kohal sisse ja selgus, et tegemist on rumeenlastele kingitud Lockheed C-130B Hercules registrinumbriga 6166. 

Peaks olema transpordilennuk. Tõsine tegelane. Muidugi ei lenda nii kõrgel nagu mõned teised.

Näiteks - kõiki neid eelneva ja käesoleva postituse vahele jäänud päevi meenutades - dirigent ja muusik

Mustonen, särav ning muidugi väljapaistev, käis mordoris tegemas kõrget helikunsti. "Ma elan kõrgemal ja lendan kõrgemalt," lausus oma tegu kommenteerides Mustonen. Mitte sugugi alandlikult ja tasaselt, üldse mitte kristliku tsivilisatsiooni baasväärtustele tugineva arenenud inimese moodi. 

Hersoni teatri peadirigent Juri Kerpatenko keeldus tegemast koostööd okupantidega ja lasti 28. septembri varahommikul 2022. aastal Hersonis oma korteri uksel moskoviitide poolt maha (automaadist!). Mustonen ei ole vist oma mordoris teenitud honorari ukrainlaste toetamiseks annetanud. 

Veel erutas kodupublikut üks eesti filli doktorant, kes sai mitu päeva kuulsust, sest uurides noorte keelekasutust oli nii väga palju raamatuid lugenud ja hoogsalt õppinud, et pole leidnud aega mõnede eesti keeles üsna tavaliste sõnade tähendusega tutvumiseks. Hull lugu selle lugemisega on, et kui väga palju ja üle oma võimete kogu aeg lugeda, siis ei pruugi mõtlemiseks aega jääda ja seda juhtub magistrantide ja doktorantidega paraku sagedamini kui võiks arvata. Noh, doktorant, mis tast' tahta, aga professor andis sel teemal ka oma vaadet ja see polnud just pettumus, aga vääriline jätk küll. 

ühel Kreeka saarel

 

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi juhataja, tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström teatas: Doktorantuuris loetakse tonnide kaupa erialast kirjandust, et olla rahvusvahelise teadusruumiga samal pulgal. Doktorantuuris tegeletakse ka väljendusoskuse arendamisega, aga seda ennekõike akadeemilise väljendusoskuse perspektiivist." "Keele üdi ja tuum on grammatika: see, kuidas sõnu ja lauseid kokku paneme. See osa keelest muutub väga aeglaselt. Ka eesti keeles ei ole mingeid olulisi muutusi keele grammatikas noortekeeles seni täheldatud." 

Mida ma pidevalt täheldan sellistes liigestest lahti ajalehetekstides?

 

Ameerika Ühendosakonnad, piibellikud tegelased, vaene Koljat oli relvastatud ainult oma usuga, aiaiai

aga lendamise juurde tagasi tulles, siis väidetav voldemar punkrirott puutin, tuntud ka kui xyiloo, olla ka lennanud lausa rindele, täpsemalt küll 130 km kaugusele rindejoonest, aga saavutus muidugi pani vaimustusest värisema kogu orkide propagandameedia, et liiderliku juhi kohalolek ja tema litutavad🔥 vestlused ja kõned kindralitega motiveerivad võitlejaid ja kogu moskoovia rahvast pealekauba uutele võitudele.   (vot seda lauset peaks vb uurima.)

 

(võiks olla küll) Tankid ja tankad

 Tänane hommik on sombune. Eile oli taevas selge ja ilm ilus;

 õhtupoolikul jalutasin tanki vaatama.

Tank oli treileri peal ja ei olnud pooltki nii silmatorkav kui võinuks arvata. Ja vähem põlenud. Mõned jupid olid siit ja sealt puudu, aga selleks pidi masinat hoolikalt vaatama ja isegi teksti lugema, muidu ei pruukinud seda tähelegi panna.  

Tean mõnd inimest, kes jalutas kaubamaja juurest läbi ning ei märganudki seda kehutavat 

pargitud tanki/targitud panki.

Ajalehtedes avaldatud lood, mis väidavad, et tank tekitab kellelgi  teravaid elamusi ja vastakaid tundeid ja võib lastele põhjustada üüratu trauma ja vajutab avalikule ruumile süngeima pitseri ja aiaiai oioioi, tunduvad tugevalt liialdatud. 

Olen isegi rahulolematu, et vaatamiseks välja pandud objekt on eksponeeritud tasemel NULL. Nii viletsalt ei tohiks midagi eksponeerida. See on ju kellegi egiidi all toimuv sündmus, mitte juhusliku treilerijuhi suvalise koormaga juhuslikus kohas parkimine. 

Lilledega tiblunne tanki juures ei olnud ja üldse oli kõik üsna argine ja rahulik.

Hulk ilusat valget lund ja sinine taevas ja tilkuvad räästad ja lindude rõõmus vidin ikka tekitavad minus tundeid ja nädala lõpus toimunud peol ei olnud ümbritsevaga suhestumiselgi mingeid tõrkeid - nii et ju mu tuim reaktsioon tolle tanki peale ei ole märk,  et olengi sihuke tundetu tükk vmt.

 

 

 

 

Märtsis on väga lihtne talve nautida, sest on loota selle peatset lõppu. 

Lumi ja palju valgust ning päikese soojendav jõud - palju toredam talv kui detsembris või jaanuaris. 

Lumega on mul alati rõõmus ja rahulik läbisaamine olnud. Parem kui vihmaga ja palju parem kui tuulega. Ehkki viimasega on nii ja naa, vahel on päris hea ringi jalutada just siis, kui pimedas pargis ähvardavad murduvad oksad pähe sadada. 

Aga lumi on rahulik. 

Lähemal vaatlusel on lumehelveste näol tegemist ikkagi hoomamatul hulgal maha sadanud ilu ja harmooniaga. 

Kui palju oskustöölisi oleks vaja, et inimjõul ühe korraliku lumehange jagu korralikke helbeid valmistada... 

Kui piisavalt sageli ja paljudega oma lumevaimustust jagada, siis muidugi kohtab ka selliseid reaktsioone, mis on hoopis vastupidised. Kuidas inimesed kannatavad lund koristades ja teid puhtaks lükates, kuidas nad massiliselt kukuvad ja luid murravad jne.

Ühesõnaga - valge surm.

Sombusel päeval tekib muidugi kiusatus kuhugi sõita, mis tähendab enamasti, et lennata. 

 

Ja hakkavad viirastuma igasugu lennumarsruudid, mida just alates selle kuu lõpust on Tallinnast märksa hõredamaks jäämas. 

 

Muidugi jääb Riia, mis on lähtekohana ja eriti tagasilennu sihtpunktina pisut tüütu.

Inime muutub ju järjest laisemaks ja mugavamaks sarnaselt kassile, kes pakutava toidu suhtes muutub aina  pirtsakamaks.

Just Lähis-Lõuna suunalt kaob ära mitu ühendust, kuhu oleks aprillis plaaninud lennata, nt Malta.

 

Kõik sihtpunktid, mis on kergesti kätte saadavad moskoviitidele, tuleb praegu muidugi kõrvale jätta, juba jõuavad Eestisse üsna tujutud kõned Taist jm, et neid maid on tabanud tõsine orkide üleküllus. 

 

Meenus teise värskusastme kultuuriuudis, et orkostanist võeti kunstinäituselt maha 1986. aastal valminud maal Madrusesärgi-päev, millel on kujutatud rahumeelseid mitjokke  rahumeelse loosungiga. 

Seepeale on avaldatud mõtteid, et 1984. aastal valminud teos Mitjokid saadavad Brežnevi Afganistaani kõnetab ka taas.

 Kell 11.00 ilmub korraks välja päike. 

Lipud lehvivad üsnagi uljalt.