Kolmas jaanuar 2024

Ärgates tekkis kahtlus, et õues on -27 C, aga selgus, et ainult -21. Osaliselt pilves asendus selge taevaga ja ma naudin päikeselist talveilma kõigiti.

Eilsega võrreldes midagi eriti muutunud ei olnud, aga väikesed erinevused ikka on. Härmatanud sein oli rohkem härmatanud. 

Kui väga rangelt võtta, siis polnud selline päev, mil oleks külvanud ja lõiganud. Need ajad tulevad ehk pärast jaanuarikuu 13. päeva. 

Praegu loen Andres Siplase raamatut Mariupol. Linn, mida enam ei ole

Omapärane raamat ja täitsa loetav.

 

Endiselt mängin arvuti vastu malet. Mitte rängalt igas partiis pingutades, pigem panustan kvantiteedile. Üks tänastest mängudest tundus keskmängus eriti loogiliselt arenevat ja kuna arvuti kunagi ei alistu, siis kulges kuni ülekaaluka võiduni. 

 

Viimasel käigul oli juba valida, kuidas partii lõpetada. Et oleks ilus nagu matadoori otsustav torge.

 

Õhtu... võiks olla huvitavam kui see praegu on, aga mitte nii huvitav, et peaks mõnda veetoru hakkama sulatama või muu taoline ekstreem.

Parim aeg münditee joomiseks. Talvine münditee on muidugi kuivatatud mündilehtedest ja lisaks ka rohelise tee puru. Ainus jook, millele lisan suhkrut ca 1 tl klaasi kohta. Maitsva tee valmistamiseks on muidugi hea, kui väljas on külm, külmatunne toob tee meeldiva mõju eriti esile.

Teine päev AD 2024

 Päike paistab nagu hull, kui kasutada Ferlinghetti kujundeid. Arvuti alumisel ribal on kiri 

-21 C Mostly sunny. Kuulikindel kampsun selga ja välja. Isegi talvemüts tuleb üles otsida. 

Õues on talvine maastik majadega pisut rõõmsam kui Jaan Grünbergi impressionistlikul maalil, tegelikult ma päris hästi ei kujutagi ette, kuidas talvise maastiku maalimine külma ilmaga kusagil lagedal käib. Värvid külmuvad ära, kunstnik väriseb, pintsel on jääs... võiks olla õudus-lühifilmi teema, imekauni maastiku taustal, künkaveerel külmuv kunstnik, väga innustunud ja inspireerunud ning filmi lõpus jääb võimalus, et peategelane hiberneerus, aga vb ei ärkagi varakevadel keset märtsikellukesi ja vulisevat sulavett... mis, ah(?)

Üks ahi köetud.

 Kui film on edukas, tohutu publikumenu ja nominatsioonid jmt, siis teine osa oleks veel õudsem, kunstniku viimane maal läheb müüki ja hakkab siis omanikke vahetama ja keegi ei saa aru, et valitseb müstiline seos maali ja enesetappude vahel, aga vaatajad jälgivad, kuidas talvine maastik õhtusel ajal toas viibivat tegelast rõhub jne jmt, suured kaadrid õudusest pärani silmadest ja moondunud huultest, mis avanevad tummaks karjeks, hahaha

Lähen parem tagasi õue.

Viimastel nädalatel olen vaadanud enda kohta erakordselt palju valitud ja mittevalitud filme, seega mind on raske veenda, et eelpool välja pakutud faabulad oleksid võrdluses mingite muudega väga halvad. 

Oppenheimeri filmi vaatasin. Filmi kallal norima ei hakka, aga huvitav, et riivamisi ikka puudutati lisaks tuumarelvale ka üldisemalt linnade pommitamise teemat. Tänaste pommitamiste taustal, mil Kiievile on tehtud tõsine rünnak Kinžal rakettidega, taban end ikka mõttelt, et ma tean, milline on moskoviitide vastus, kui neid jõuliselt hukka mõista elukvartalite valimatu pommitamise eest. Ja ega keegi ei akadeemiliselt või populaarteaduslikult või essee formaadis vmt senini ei julge vaippommitamiste teemasse süveneda ja tõsiseid küsimusi esitada. Kusjuures andmed viimase suure sõja käigus tehtud õhurünnakute kohta on avalikud ja kergesti kättesaadavad.

Lisaks vaatasin head satiirilist filmi Being There, mis valmis aastal 1979. Nende varasemate aastakümnete 60-70 filmide juures on meeldiv vaadata, kui palju on tänavapildis kvaliteetseid ülikondi, kleite, mantleid jne, odavat ja koledat riietust on peavoolus palju vähem kui praegu.    

OK Ma ei hakka lugema, mis siin kirjutatud on, päev on liiga lühike, peaks veel valgust ja ilma nautima.

 

2024 Esimene päev

 Pole paha, sinine taevas, natuke päikest ja veidi värsket lund. 

Oleks viitsimist, võiks paari tunni pärast

veel korra jalutama minna ja nautida vaadet Supilinna katustele ja imetleda suitsevaid korstnaid.

Aasta lõpetamise pidu toimus uues reaalsuses ja moodsa trendi vaimus - kõik võisid kartmatult kohale tulla, sest kes just parasjagu krooni viirust ei põdenud, oli seda hiljuti teinud.  

 Eilne vestlus jäähäältest jätkus jõekaldal kulgenud jalutuskäigul.   

Samal ajal lendas üle Tartu kaks Türgi lennukit, mis suundusid Peterburist Istanbuli. Liinil näib reisijaid piisavalt olevat. Eilsele peole toodi aga kange schnapps hoopis Chișinău lennujaamast ja joogi nimi oli (erinevaid tõlgendusi pakkuvalt?) Grape. Moldova teemat sai siis põhjalikult arutatud. Ja muuhulgas seda, et moldaavlased on oma veinide ja kangema alkoholi üle uhked ja eestlastest on neil selles osas lausa kahju. Viin, marjaveinid ja õlu, see pole küll mingi elu, eksole. nojah.

Moldaavlaste vaade ei pruugi ühtuda käesoleva blogi seisukohaga. 

Hoovis on kibuvitsal ilusad punased

marjad (mida pole iial näinud, et ükski 

lind neid sööks!) ja puidu-sametkõrges 

on samuti esimesed väikesed kübarad 

välja upitanud, seenesaaki on loota 

kunagi veebruaris, ma eeldan.