Eestlane - kes ta on?

Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul küsiti seda Peeter Ojalt, kes minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on üsna adekvaatne inimene. No ja Postimehes oleval videol võite kuulata, mis ta vastas. (Minu arvates midagi valesti ei öelnud.)

Ma mõtlesin ka hiljuti erineva hoiakuga eestlastest ja lihtsustatult jagaksin eestlased neljaks: sovetid, postsovetid, idaeurooplased ja tavaeestlased.

Lühidalt iseloomustades on sovetid see inimtüüp, kes kujunes pehmenenud kommunistliku režiimi all. Neid kujundasid eluviis (madal palk, madalal tasemel olmeline kindlustatus, madal vastutustase ja väheintensiivne töö, madal moraal, ükskõiksus ja vastutamatus ühiskonnas aset leidva suhtes jne jne), lasteaed, oktoobrilaste ja pioneeride ja komsomoli organisatsioon, nõukogude pedagoogid, ajalehed, raadio ja televisioon.  

Kui perekonnas, sugulaste hulgas, tutvusringkonnas ja töökaaslaste hulgas neid pole juhtunud olema, siis taolistega kaudselt või otseselt kokku sattudes, on üllatus päris tugev. Aga nad on siin. 

 Nende sovetlikuse manifestatsioon on sellistes lausetes nagu "me ei saa neid aastaid ära kaotada või maha salata". Kes tahakski (neid aastaid unustada) (kuigi paljude jaoks on mõistetavalt  raske ja vastik neid meenutada), aga on oluline erinevus, mida me mäletame ja kuidas  neid aastaid näeme (esmalt ikkagi kas nõukogude eesti või okupeeritud Eesti). 

Postsovetid on sovetiajal kujunenud küüniline inimtüüp, kohanejad ja karjeristid, madala eetika ja moraali tasemega, osavad võrgustike punujad ning olude kasutajad, kameeleonid. Nad on reeglina edukad. Nad on eelmisest formatsioonist kaasa võtnud ülbe ja üleoleva suhtumise nende suhtes, keda peavad endast alamaiks. Olemuslik on nende matslik ja sarkastiline suhtlusmaneer.

 

                 Idaeurooplased on eestlased, kes ei taha olla eestlased. Tüüpiline eesti idaeurooplane on mõnda aega õppinud, reisinud, elanud või harvemini töötanud välismaal ning võib olla oma komplekside ja kohanematuse hirmus püüab endale sisendada, et on muutunud mitte-eestlaseks, püüab sulanduda nende hulka, kes on tema silmis mõneti väärtuslikumad; mõne aja pärast püüab eesti keelt rääkida aktsendiga, väidab, et mõtleb ka eestis viibides inglise keeles jmt koomiline jaburus. 

Idaeurooplase võime jäljendada, peegeldada ja omaks võtta, on väga arenenud. 

Kõige väljapaistvamad ja mõõdutundetumad edukad idaeurooplased on vastava koolituse läbinud Central European University's. Idaeurooplase eripäraks on õpitud mõtlemisvõimetus. Andekamad on selle omandanud õppides mitmes ülikoolis.  

Tavaeestlane on eriline inimtüüp, kelle esindajate erilisus maailma kuidagi ei rikasta. 😺

Ja tavaeestlastest pole midagi eriti  kirjutada... nad on nii tavalised. Neil on rahvus, kultuur, väärtussüsteem, moraalsed normid, tavad, kollektiivses alateadvuses peituvad kogemused ja eelloetletust lähtuvad toimetuleku ja elukorralduslikud strateegiad. 

Neil on lipp, vapp ja hümn. Neil on riik. Ja nad ei taha oma maad kellelegi ära anda.