Limustest ja kaladest, üldjoontes

Väikese massi massiinimeste massihüsteeria on vist hetkeks vaibunud.

Klassik on öelnud, et

Ma näen teid

hüsteerik ei rahune, aga õnneks hüsteerik väsib. See on hea. Halvem on, et võib massihüsteeria valla päästa, ilma et mass reaalselt oleks kogunenud. Istub kodus arvuti taga ja on massihüsteerias. Sellise kalduvusega inimestele toetuvad türannid ja despoodid. Tänu viimaste nädalate jamale on nüüd vähemalt mingi ülevaade, kuidas toimib ajakirjandus, kuidas käitub noorem veerandintelligents, millised spasmid tabavad võimust ilma jäävate parteide võrgustikke jmt. Tore muidugi on, kui saab mängida ka seda "võtan auhinna vastu ja pean poliitilise kõne" nagu Ameerikas. Aga tüütu, infantiilne ja labane.

Kaks päeva tegelesin projektiga "Erinevus rikastab" ja mitte labase rikastumise eesmärgil. Hoopis soovist, et midagi, mis kusagil mujal meeldivat kogetud, oleks ka kodusel laual. (Aga otseses mõttes.) Selline on ajastu vaim,  mõelda et "miks meil ka ei võiks nii olla/see olla". Igatahes otsustasin sirgjooneliselt läheneda eesmärgile, võtsin otsekontakti tegelastega, kes toovad müüki mereandide konserve Hispaaniast ja nõudsin, et valikut rikastataks navajas' tega.

Need (navaja'd) on igatahes huvitavad tegelased, kellele pole seni eesti keeles normaalselt kõlavat nimegi pandud. Karbid sarnanevad kujult habemenoaga ja seetõttu on vastav nimigi hispaania nagu ka inglise keeles (razor clams). Leidsin, et eesti keeles on neid netis vaid paar korda mainitud ja sain (võib-olla aegunud) andmed, et Tallinnas Seafood Bar'i menüüs nad isegi olevat (olnud?). Toidukriitik tegi sealse roa selgelt/kindlalt maha.

Navaja'd

Meeldejäävad kogemused on ikka seotud hämmingu ja vaimustusega. Nii ka kohtumisel ja lähemal tutvusel navaja'dega. Üllatus ja arusaamatus Barcelona turul enneolematuid elukaid põrnitsedes, vaimustus, kui ma lõpuks poest ostsin nende salapäraste olendite pildiga konservi ja veendusin, et maailmas on veel mulle tundmatuid suurepärase maitsega limuseid.

Konservidesse ei tasu sugugi alati põlglikult suhtuda, sest mitte kõik pole valmistatud põhimõttel "karpi läheb skumbria kõige tagumine sabaots" nagu meil kombeks.

Kõrvaltänava söögikoht, kus grillilt tulevad värskelt püütud kalad, Faro Portugal

Klassiku sõnadega:

Не думай о консервах свысока
Наступит время сам поймешь наверное

Põigates ajalukku - mingeid kohalikke jõekarpe on me rahvas ammustel aegadel (vist) söönud, kas just meeleldi, pigem nälja sunnil. Ning mitmel pool mujal meist lääne poole, olid igasugu karbid sajandeid vaesema rahva toit. Tänu sellele levisid ka austrid meile juba 17.-18. sajandil ja polnud  eriti haruldane toit. (Lihtne seletus - laevade trümmides olid ballastiks vee ja austritega tünnid.)

Faro rand

Aastat 20  tagasi, mil meie kaubandusketid austreid veel ei püüdnudki müüa, oli neid võimalik tellida Stockmanni kaudu eritellimusena  ja karpe lennutati lennukiga ilusas punutud korvis niiskes mererohus jne, see kõik oli umbes sama suurejooneline nagu Läti presidendi riiklik visiit Eestisse.

Taas Faro rand

Panin tähele, et Portugalis Faros olid tädikesed ämbritega madalas vees midagi korjamas ja rannast tagasi tulles pakuti juba ämbritäit väikesi merikarpe müügiks. Just samal kombel, nagu kunagi majanaabrist tädi, kes armastas metsas seenel käia ja siis maantee ääres koju tulekul oma korvitäie ka ära müüs.

Koriluse võlu kestab ja ei kao.

Nii on, et mis on toidulaual omaks tunnistatud, see oleks seal olnud justkui alates hallidest aegadest. Mu sugukonna suulisest pärimuses on  lugu tomatitest. Ca 100 aastat või pisut vähemgi tagasi, oli tomat siinmail veel võõras tegelane. Keegi uuendusmeelne või võõramaalane oli neid omas aias kasvatanud ja pakkus kaunist ennenägematut vilja külalistele, nende hulgas ka 6 aastasele poisipõnnile, maitsta. Poiss oli tundmatu vilja suhtes umbusklik, maitses, ei tundunud hea ja salamahti viskas tomati üle aia. Varsti võõrustaja märkas, et tomat juba kadunud ja andis kiidusõnade saatel õnnetule poisile veel ühe suurema tomati.

Nii, nii... Aga võtkem näiteks kurk (jätkab ta  hoogu minnes...). Kurk liikus Konstantinoopoli mailt jõudsalt põhja poole ja juba 11.-12. sajandil oli jõudnud Novgorodi ja Pihkvasse. Teadagi liikusid sealt paadid koos sibula ja naeristega ka Tartu turule. Aga kurki siinsed kohalikud võõristasid ja ei tahtnud. Niisiis otsetee jäi kurgile suletuks.

Tuli ringiga läbi  Lääne- ja Kesk-Euroopa ning jõudis Eestisse 500 aastat hiljem.  

Veneetsia Rialto kalaturg. Harilik kärphai

Mulle meeldivad kalaturud. Tüüpiline kalaturu külastaja ei värista end õudusest nähes kõiki neid imelisi ja kummalisi elukaid, kes on meresügavustest lettidele toodud, ei kurda kohutava haisu üle, on asjatundlik ning teab ja oskab valitud toorainest teha oma lihtsama või keerulisema roa.

 

 

Veneetsia Rialto kalaturg. Harilik ogahai.

  Pärnu, Tallinna ja Tartu turud on viimasel paaril aastal saanud uued hooned või põhjalikult renoveeritud. Väga esinduslikud, nagu kiputakse ütlema. Kahjuks on samas midagi turu ehedusest kaduma läinud ja Tartu Turuhoone näib aeglaselt ja piinarikkalt hääbuvat. Võib olla järjekordne näide, kui andetud on reformierakondlased turumajanduse tingimustes. Või on see tänapäevane variatsioon loost, kuidas mõisapreili lasi uue lauda ehitada. Kui ilus laut, valge, suurte akendega ja tellistest, graniidist ja marmorist, oli valmis, siis otsustas, et neid hirmsaid musti loomi ta küll sinna sisse ei lase.

Väikesed veneetslased tuvisid püüdmas

Ülal on tühi koht, kus võiks olla eelpoolse loo moraal. Pole aimugi, milline see oleks. 

Ettepanekud ja kaebused palun kirja panna postituse alla.