Translate

kolmapäev, 4. september 2019

Niisama fantaseerin ja tsiteerin



Mõtled mingi nähtuse üle ja lõpuks jõuad ikka, ehkki veidi muutunud rõhkudega või tähenduses täienenuna, mõne teada-tuntud ülekorrutatud vanasõnani, nagu näiteks: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta."
Mineviku mäletamine on juba aastaid olnud justkui liigne ja moest, vähemalt pole harv, kui öeldakse, et mineviku peaks kõrvale jätma. Nüüd aga näeme, et kujutlus tulevikust on samuti kadumas. Ehk siis kõige populaarsemaks tulevikuvisiooniks on visioon katastroofist. Siit ka hoiak, et parem oleks, kui kõik jääks võimalikult kauaks nii, nagu on praegu. Tulevikus kirjutatakse, et XXI sajandi kahel esimesel kümnendil midagi suurt korda ei saadetud, kõik lihtsalt püüdsid olla valmis järjekordseks majanduslikuks või poliitiliseks kriisiks, säilitasid stabiilsust ja status quo'd.

Pelk kujutlus, et kaua kardetud järgmine majanduskriis võiks Euroopas reaalselt või suhteliselt/tunnetuslikult eriti teravalt tabada Saksamaad, Prantsusmaad ja Itaaliat, mõjub väga ähvardavalt ja tõotab segi paisata kogu meile seni teadoleva maailma. Kui need korra tugisambad oleksid äkki hädas, silmitsi ränkade majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega, mis siis saab...
Ja kui samas tabaks Hiinat paar erinevat kriisi, alates teatud piirkondi hõlmavast toiduainete nappusest ja lõpetades uue Taevase Rahu väljaku sarnase poliitilise kriisiga (loetelu pole lõplik), siis tabaks me turvaolekut täielik häving. Ilma, et taevas ripuks kole sabaga täht vmt. 


Seepärast ongi praegu kombeks tulevikule mõeldes kujutleda/loota, et see on samasugune kui olevik. Mis tähendab seda, et tegelikult on tulevik kadunud. Usk paremasse tulevikku ja (eriti) tulevikuvisioon puudub.

Eesti poliitikas toimunud muutustega koos on viimasel ajal välja käidud mõned plaanid, mida võib pidada tulevikku suunatuiks. Mitte teab kui julged ja enneolematud, aga siiski mõningase ambitsiooniga (nt jõuda kiiremini paremale tasemele ühendusteede moderniseerimisel jmt). Igal poliitilisel erakonnal on õigus, tegelikult ka kohustus, välja pakkuda tulevikku käsitlevaid ideid ja lahendusi, olgu siis valitsuses või opositsioonis. Kui poliitilisel jõul on selleks vaimset potentsiaali. 
(Visioonina ei kvalifitseeru "kanep võiks olla lubatud", "kehtestame suhkrumaksu", "embame venelasi", "sööme ainult taimi (või putukaid vmt)", "vahetame kõik sugu", "ehitame suure siili", "hakkame Põhjamaade Šveitsiks", "ajame äri Venemaaga", "igale eestlasele oma idufirma", "toome Eestisse odava tööjõu".)

Hommikul lugesin ERR-ist Siim Kallase intervjuud Toomas Sildamile ja seal oli teist-kolmandat huvitavat ja naljakat.


 No nt: "Mina ise rääkisin Jüri Ratasega paar päeva pärast valimisi ja mul jäi mulje, et meie vahel tuleb koalitsioon. Aga erakonna esimees ehk Kaja Kallas ütles, et ma eksin sügavalt, neil [Keskerakonnas] on teine otsus tehtud. Tal oli õigus – järgmisel hommikul saigi avalikuks, et koalitsiooni meiega ei tule." "Oli algusest peale hoiak, et tehakse koalitsioon ilma Reformierakonnata."





"Teie pole ameeriklastele enam kindel, sest – nagu kirjutasite – Venemaa on kindlasti suutnud neid veenda, et Eestis on võimul rassistid, valge ülemvõimu eestvõitlejad, natsid ja see teeb USA Kongressi Eesti suhtes leigeks.
Nii on, jah."

Siim Kallis, pardon, Kallas, kas Venemaa? või reformarid oma sõpradega on seda trummi mitu kuud tagunud ja paljud eesti ajakirjanikud on selliseid loenguid pidanud oma tuttavatele Lääne ajakirjanikele? Siim, seisa nüüd Riigikogus väliskomisjoni ruumi ukse juures koridori nurka ja ole seal igal tööpäeval näoga seina poole nädalake või paar.


"Tegelikult ei ole natsid ja rassistid Eestis võimul, küll aga populistid.
Ei ole jah. Aga ma räägin, mida kõneleb Vene propaganda. Peab jälgima, mida nad kõnelevad. Ei ole siin rassistid [võimul], see on tõsi. Aga seda, mida Venemaa saab Ameerikas väita..." 😽😺
 
"Kes on meie parimad liitlased?
Kui mul on mingi probleem maailmas, siis vaatamata kõigele, mida praegu ütlesin, on number üks Ameerika Ühendriigid. Lisaks presidendile on seal valitsus, Kongress, väga otsustavatel hetkedel on nad olnud meiega ühte meelt.
Aga Euroopas?
Ikka Saksamaa. Minu isikliku kogemuse põhjal on Saksamaa olnud riik, kes kriitilistel hetkedel meid toetab. Kui peaksin hädas olema, räägiksin sakslastega."

Kellega neist? Ja mida nad siis teeksid? Sakslased räägiksid siis putiniga? Millise meid puudutava probleemi nad lahendaksid?
GRU või FSB lahendab praegu Saksamaal oma probleeme harjunud moel (st mõrvab endale vastumeelseid inimesi) ja nagu kirjutab The Washington Post -

So you might think that Germany’s leaders would react with horror and indignation — as countries generally do in cases of foreign-orchestrated assassinations on their soil. Yet, you’d be wrong. German politicians have been conspicuous by their silence; almost none have reacted to the news. Foreign Minister Heiko Maas, who was in Moscow two days before the killing in Berlin occurred, has remained silent. Shortly after the assassination, the leaders of four states in eastern Germany called for Russia to be invited back into the Group of Seven. (...)
It’s difficult to escape the impression that most members of the political elite (and many ordinary citizens, as well) prefer not to look too closely at the incident. Murder is so messy, after all — especially when it’s committed right in the middle of your capital, in full view of witnesses. Why let something like that get in the way of a flourishing relationship?

Kõneksoleva, 23. augustil Berliini kesklinnas toimunud mõrva asjaoludel pikemalt peatumata (vt nt https://www.bellingcat.com/news/uk-and-europe/2019/08/30/suspected-assassin-in-the-berlin-killing-used-fake-identity-documents/ ) tasub vaid mainida, et Saksa ametlik meedia Deutsche Welle, on samuti tõsiselt pingutanud, et seda juhtumit väga põgusalt käsitleda. Mõneks ajaks võib Saksamaa räme mõnitamine muutuda moskoviidi poliitikute, diplomaatide ja duumasaadikute hulgas moeasjaks.

Sama Eesti mustamise eitamise vagu ajab täna Postimehes ka Erkki Bahovski ja kui mälu ulatuks tagasi vaid 3 minutit või poleks ise jälginud, kuidas selline loeng eesti ajakirjaniku suust välisajakirjanikele avalikus kohas ja valju häälega kõlab, võiks ju uskuda, eksole. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar