Ellujäämise kunstid 2019

natuke ka teemal voodoo

Ei hakka tegema kokkuvõtteid lõppevast aastast, aga kui teeks ja teemaks oleks vabariigi poliitelu, siis meenutaks üht vana tõde (vana on tõdede puhul mu konservatiivsele poolele armas), et demokraatlik korraldus on selles osas hea, et mitte ainult ei püsi inimeste parematel omadustel, vaid funktsioneerib hästi ka tänu inimeste ebameeldivatele loomujoontele, igasugu urgitsemisele ja intriigidele, võimujanule, alatule demagoogiale jne. Kohati ehk närvesööv, aga küllaltki hästi tasakaalustatud süsteem.

Pisut imelik, advendiajaks on lauale jäänud lugemiseks ja sirvimiseks kaks ramatut, Aja lugu ja inimese aeg Margus Laidrelt ja Algus ja teised ajad Olga Tokarczukilt. Viimase lugemisega (aeglaselt, aeglaselt!) olen üsna kaugele jõudnud, samas vahel lappan ettepoole ja loen mõne koha üle. Eile õhtul lugesin teist korda peatükki, kus kirjas, et "Jumal on igas protsessis. Jumal tuksleb muutustes. Kord ta on, kord on teda vähem ja kord ei ole teda üldse. Jumal ilmutab end isegi selles, et teda ei ole." Ja hiljem muude maailmade muudest jumalatest, huvitavalt. Jutt jõuab 1939. aastasse mil üsna ilmselt on Jumal selja pööranud või koguni lahkunud.

Ilm on viimastel päevadel muutlik, vahel iluski, igav ei hakka.  

hilissügisene tuuline õhtu, parim aeg valgustatud akende vaatamiseks

missateed? missaseda pildistad?

viimane päikeseline päev, just enne lund

esimene lumi ja esimene jää

esimene härmatis

 Margus Laidre sügavmõttelisusega pahviks ei löö, samas midagi valesti ka ei ütle, kui kirjutab, et "Eksitav nii siis kui praegu on usk, et paremad masinad, mis meie elu hõlpsamaks ja mugavamaks teevad, kujundavad märkamatult kõrvalproduktina ka parema inimese. Nii see pole paraku läinud. (...) hoolimata peadpööritavalt kiirest tehnoloogilisest arengust on inimloomuse ees seisvad eksistentsiaalsed küsimused püsinud muutumatuna vanimatest meieni säilinud tekstidest tänaseni."

Laidre on raamatusse koondanud peamiselt varem ajalehes ilmunud tekstid, sellest nende pinnapealsus, samas tänuväärt, et nad kõik said kenasti kaante vahele. Ehk teeb kunagi sama liigutuse ka Ivan Makarov.   

Üldises poliitilises plaanis näib, et "jää hakkab liikuma" ja Jürgen Ligi vingerdab meeleheites, sest reformarite parteilisi kaadreid riigistruktuurides hakatakse vaikselt välja vahetama. Võib olla, et reformaritel pole võimalik muutustega kohaneda, sest nende struktuur on üles ehitatud karjääripartei printsiibil ja st, et kui pole enam jagada positsioone teise-, kolmanda- ja neljandajärgulistele parteiliikmetele, pole loota, et need oleksid jätkuvalt lojaalsed. Läheb kitsaks, algab olelusvõitlus. Eks ole näha, kuhu "prii ja vaba" Jänes maandub, kas Neiku käseb nimetada ta Tartu abilinnapeaks (endisele linnapeale muidugi vilets koht) või vähemalt kunstimuuseumi direktoriks (see oleks parem, sest ei pea tööd tegema ja samas justkui soliidne sinekuur ja hea ooteplatvorm, tore teiste muuseumide direktoritega ja kultuuriosakonna muttidega pläkutada). 

Kui Tartusse veel poliitilisi zombisid varjule tuua, siis muutub paiga kohalik vaim  haigeks ja kõhedust tekitavaks.
 
Aga laulgem ikka Hando Runneli (õnnitlused autasu puhul!) sõnadega, et "Vend oraval on uhke saba, vend jänes jõlgub sabata" ja vaatame, mis sellest sabast peagi saabuval aastal saab.