Translate

pühapäev, 10. mai 2020

Hakkajad või hädised

Täna möödub 38 aastat päevast, mil siit ilmast lahkus Villem Ernits.
Villem Ernits

Ernits, Pent Nurmekund, Paul Ariste, Valmar Adams, Arnold Matteus, Voldemar Vaga, Uku Masing on need mehed, kelle elutee oli piisavalt pikk, et kehastada ja kanda  EW aegade vaimu läbi nõmeda nõukogudeaja põlvkonnani, kel tuli iseseisvuse ja vabariigiga taasalustada.
Lisaks oli muidugi teisigi, ammendav loetelu pole praegu eesmärk. Lisama peaks nt Jakob Abramovitš Gabovitši ja Betti Alveri jpt.

Jakob Gabovitš, EW sõdur




Villem Ernitsast

räägitud lõbusatest lugudest meenub esmalt järgmine: lõssenkismi aegadel olla Ernits osalenud kellegi teaduskraadi kaitsmisel, kus esineja jutt jõudis meetri pikkuste porgandite kasvatamiseni ja VE ei suutnud siis enam suud pidada ja olla oma remargis märkinud, et hiigelsuurte aedviljade asemel võiks hoopis aretada väiksemad inimesed.

Prohvetlik; kindlasti langeks see mõte praegu viljakale pinnasele. Väikesed inimesed võiksid välja tulla terve hulga loosungite ja põhjendustega, kui ainuõige on olla väike.


Ernitsa ja Adamsi dialoogid olid Kirjandusmuuseumis korraldatud Kreutzwaldi päevadel alati üks lahedamaid etteasteid. Neis oli kirge ja ajaloolist sügavust.


Adamsiga seoses meenub tema pajatus sellest, kuidas ta kogu luuletustest üks jäi tsensuuri taha ja VA küsis tsensorilt põhjendust. 

Viimane kostnud: "Kirjutate siin, et Kesk-Aasias leidub naftat, aga vb see on riigisaladus". Mispeale VA kostnud, et "vb tõesti, aga mulle õpetati seda koolis neljandas klassis". 



Paul Ariste
 Eks neil kõigil oli keerulistel aegadel ka vastavaid olukordi, millest nad vaikisid. 

Jah, unustasin Harri Moora, kes küll läks manalasse eelnimetatutest mõnevõrra varem. Tema kohta pole Vikipeedia ära märkinud, et ta Vabadussõjas osales, ehkki nimetatud küll on, et sai (ja loobus) Vabadusristist. Tolle autasu saamise lugu olla selline, et salk  (HR nende seas) Eesti (õppur)sõdureid olla põõsas kuulipildujaga varjunud ja punased olla kahurist nende pihta laskma hakanud. Eestlasest ohvitser, kel oli  I MS kogemus, vaadanud seda laskmist ja öelnud poistele, et põõsast ei maksa nina välja pista ja kuhugi poole jooksma hakates võib surma saada, sest punased sihivad põõsast, aga ei oska lasta ja mürsud langevadki kuhu juhtub. Poisid pidasid siis oma kuulipritsiga vapralt põõsas vastu ega lasknud vaenlast edasi tungida. Miseest neid ka autasustati. Moora loobunud autasust, sest statuut pani edaspidiseks nii palju kohustusi (vastaval puhul ülikonda kanda etc), et ta pidas seda liiga tülikaks. 


Eks neile eelnenud põlvkond oli ka tugev ja vägagi passionaarne. Ja järgnevas põlvkonnas, mida II MS ja kommunistlik võim armutult rappis, oli midagi sellist erilist, mis okupeeritud Eestis enam ehedal kujul areneda ei saanud. Ja ei tea, kas sarnased jooned veel kunagi samal määral ilmnevadki.  

Vot selle üle võib mõlgutada, et kui hakkajad või hädised põlvkonnad praegu tegutsevad ja peale kasvavad. Ja milline romaan võiks olla mõtteliseks järjeks Tõde ja õigusele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar