Viirus, lill ja liblikad

Läheb soojemaks, busse tuleb liinidele juurde ja reisijaid on juba sedavõrd, et kõik ei istu enam mugavalt üksi kahel istmel nagu meile meeldib. Aga Tallinn-Tartu rongis on inimesed juba tihedalt koos ja vahel tuleb ka seistes sõita. Eks 

vaatame, mis tulemused sel nädala pärast on.

Hea tuttav, kes poolteist kuud tagasi kõikjal  kuulutas veendunult, et viirus on pmõtteliselt maailma lõpp, rääkis mulle nüüd, et liialdatult reageeriti ja majandust kahjustati ja polnud ju midagi jne. Kõik muutub, möödub ja ununeb. Aga reaalsus jääb. 

Isegi siis, kui reaalsuse osake on nii väike, nagu viirus on. Teda ei saa võita tavarelvastuse ega tuumarelvade abil, hübriidsõja võttega teda ei seljata, propaganda tema vastu ei aita. No ja tuleb tunnistada, et parim kaitsemeede on meditsiin. oh fck... 

Reaalsust tuleb ikka tunda. Mitte arvata, et seda saab kuidagi painutada. (Tundma on eesti keeles selles mõttes oivaline sõna, et selle alla mahub nii arusaamine ja oskamine, kui ka see, mis otseselt seotud inimest valdavate tunnetega. Tore, väljendab mingit terviklikkust. Kui ma midagi tean, siis ma tunnen seda. Tunnen ainest. vnt "Tunnen seda mootorit." Ja tunnen mõnda inimest. Samuti nagu ka erinevaid tundeid. Kuidas siis reaalsus teisiti me jaoks käia saaks, kui ikka läbi tundmise. Ja tagatipuks ka äratundmiseni jõudmise. Mõistuse ja tunnetega, kui lubate. 😸)  

Ja jõuamegi loodusvaatluste teema juurde. Kui korraks lühidalt peatuda umbrohu 👆 teemal, siis ma pole päris kindel, et see ei kao. Võilillede käsi käib veel hästi, aga eelmisel aastal istutasid mu vanemad oma aeda kaks paiselehte. Otsisid tervest ümbruskonnast ja tõid üsna kaugelt kohale. 

Va paiselehe, keda kui suurt nuhtlust on aias aina hävitatud. Ja karmid näivad olevat ajad ka kõrvenõgeste jaoks, sest neile meeldib, kui mullas on rohkelt fosforit, sestap nad hoidsid inimeste ja pudulojuste lähedusse, aga nüüd... ajad on muutunud. 

Eelmisel aastal hakkasid mul lillepotis kasvama kaks eiteakust sinna kolinud nõgeseseemet ja ma kastsin neid ja lasin akna peal kasvada. Vot et kõik vaataks. ÖÖ

 Ja lõpetuseks midagi otse Parnassoselt. Parnassius mnemosyne. 👆

 Eestis tuntud kui  mustlaik-apollo.

  👈