Meri, järved, jõed

 ühesõnaga vesi. Lätis ja Leedus. 

Lätlastel on randadega vedanud. Ilusad liivased rannad ulatuvad silmapiirini ja vaid mõned peesitajad ja suplejad on nägemisulatuses. Samas on võimalik sättida end lebotama luitele, mille ühel küljel on meri ja teisel küljel lookleb jõgi. 

 

Umbes nii 👉

Saulkrasti kandis.

Aga sama kohtab ka mujal.

 

 

 Kuldigas on teadagi väga lai juga, mis kaugelt vaadates tundub üsna madal, 

aga tegelikult saab selle pealt paari meetri kõrguselt alla peakat hüpata, 

mida kohalikult elusama tunde saavutamiseks mõningase riskiga ka harrastavad ja siis rõõmsal meelel, et eluga pääsesid, tõttavad oma toimetusi tegema. 

                See ta on

                        👇

Aga Leedus leidub jõgesid, kus sillal seistes võib vee vulinat kuulata ja mõtiskleda kuidas kõik voolab ja peatumatult muutub, ajalik on ajutine ja kaob ja sellest on kohati kahju. 

 

(krt, koera pilt ei püsi omal kohal. kus sa lähed?!)

Aga järved... muidugi nad on, iseasi, et ma pole väga järvede inimene, aga muidugi mõistan kõiki neid, kes järvi maalivad, seal kalastavad, lõbutsevad jne. 

 

Ning ei maksa unustada tiike, eriti neid, mis on ümbritseva pargi kujunduses olulised.

 

Ilumeelega kooskõlas väikesi veekogusid, milles peegelduvad päikeseloojakud ja öisel tumedal veepinnal võib vaadata virvendavat kuud. 

 

 

 Aga kui see kõik eriti korda ei lähe, siis Liepaja Sõjasadama varemed peaksid küll muljet avaldama. 

Hulk merre varisenud betoonist ja tellistest ja maakividest müüridega megapunkreid 

 

 

ja samas kõrval on iroonilise lisandina elektrituulik, mida võib märgina tõlgendada ka kui metafüüsilist veskit, mis on  lagunenud ja kadunud võimsuse taustale sätitud. 

Ja sellel positiivsel noodil lubatagu tänaseks lõpetada.