Naapoli, naturaalne Itaalia

Nädal Naapolis oli kui kultuuri- ja spordilaager, (keha)kultuurireis; keskmine päevane läbikõnd kusagil 7 km, kõik katsed vähem liikuda ebaõnnestusid. Reisipäevikut ma põhimõtte ja žanrilise puhtuse huvides kirja panema ei hakka, olgu siinsete postituste süsteemitus ikka ühtlane ja järjekindel. 

Õhtune lend, mõistagi hilinemisega, lennujaamas odavama hinnaga takso kauplemine lihtsalt hasardist jmt. Esimene Naapoli hommik -  alustatud millest siis veel kui mitte pitsast. Ja seal nad olidki: 

 

 Muidugi järgnesid esimese hommiku pitsale ka teised, viimaseim oli õlis frititud traditsiooniline pitsa, milles oli umbes  kaheksa erinevat komponenti. jne.

 

 

 

 

 

Ei hakka pikemalt kirjeldama kõiki neid frititud mereande ja arancinisid jmt.

 

 Kõige olulisem, et Naapoli sulatab sind enda rütmi. Kitsad tänavad ja kõnniteed, palju inimesi ja intensiivne liiklus, kohvikute lauad tänaval - kõige selle keskel tuleb sujuvalt kulgeda või häirimatult istuda. Kahe kitsa tänava ristumisel on hoolivus ainus viis ja vahend, mille abil kõik lapsevankrid ja -kärud, rollerid, autod, elektrirattad ja jalakäijad üksteist vigastamatta oma teed lähevad. Kui teel kohtuvad üks rolleriga ja teine lapsevankriga naaber, siis hea kombe kohaselt naabrid ikka natukeseks peatuvad ja ajavad pisut juttu, rollerijuht teeb lapsele kerge pai ja liiklus natuke seisab, sest kõik saavad aru, et hetkeks tuleb peatuda.

 

Liiklus kohalikke ei  häiri. Kõigele lisaks

stardivad ja maanduvad lennukid linnast üle lennates hämmastavalt madalalt. Hommikul rõdul kohvi juues võib iga 5 minuti järel  näha möödumas laskuvat lennukit; õhtul katuseterrassil istudes kordub sama startivate lennumasinatega, mis tõustes teevad väheke kõvemat häält.

Kõvemaid hääli oli erinevatest suundadest kuulda ka õhtul, kui Naapoli võitis jalgpallis Ajaxit 6-1. 

Samas viisakas linnajaos mängu järel erilist liikumist ja lärmi ei järgnenud.  

Linnas kulges tavateekond Materdei juurest Dante väljakule, siis mööda Via Toledot mere poole,

tshillimiseks oli Lungomare Santa Lucia kaldapealne päris mõnus koht, ilus vaade merele ja rahvas üksmeelselt meeldivalt molutamise lainel. Sellele teel on muidugi võimalike põikeid Castel Nuovo juurde või ka mujale. Üks võimalus ongi teekond planeerida vastavalt sellele, millise koha nimi tundub kõige ligitõmbavam.  

Eks üldiselt Naapoli ja kõik need saared ja rannik ning meresõidud jm on kokku 1 midasaveeltahad värk.

Käes oli tund, mil meremehe hinges

igatsus paisub ning ta mõtteis pöördub

taas päeva, mil ta armsad sõbrad jättis,

tund, mil noor palverändur hardaks heldib,

kui kuuleb kaugel kumisevat kella, 

mis kurdab tasa päeva vaikset surma.

 

Dantest ja üldisemalt purgatooriumist rääkides (ja mööda minnes mainides, et 2024. aastal võib tähistada 750 aasta möödumist sellest, kui kirik puhastustulele ametliku tunnustuse omistas, mis pole ju paha) ning mitte eirates fakti, et Naapolis on igasuguseid kirikuid, mida aga hing ihaldab, peaks esimesena nimetama Puhastustules Hingede Püha Maarja kirikut (Santa Maria delle Anime ad Arco). 

 

Muidugi sattusin sinna ilma, et oleks olnud kindel plaan, lihtsalt vanalinnas hulkudes jäi teele. Selline naapolliku erilise surmakeskse lähenemisega koht, kus usulised praktikad keskenduvad puhastustules hingede abistamisele, kolbad ja muud inimluud on kiriku keldrikorruse pimeduses, samas ka hauad, lahkunud inimeste fotod ja muud;
kas see tavainimesel tekitab pisut kõheda tunde, ma ei oska hinnata. (Minu järel saabus sinna keskealine paar ameeriklasi, mees tegi mulle märkuse, et ma ei allu pildistamise keelule, ma tõepoolest ei olnud vastavat keelumärki märganud. Ütlesin siis okei ja rohkem ei plõksinud, tegelikult olingi pildistanud välguta. Ju see teda segas ja vb on ta nii korralik inime, et lihtsalt üldse ei salli üleastumisi (mul pole sest' sooja ega külma, lihtsalt näide kui püsiv ja tuim ikkagi on tavakäitumine).)   

Eks kirikutes sai ju veel käidud, Pompei üle vaadatud, Arheoloogi Muuseum samuti, nüüd need muljed midagi teevad, setivad või tuhmuvad või mis.