Oli plaan teha ära üks töine kirjatöö, mis juba nädalaid pooleli, uuesti alustada ja lõpuks lõpetada ja unustada. Aga muud "mängijad" otsustasid teha oma kombinatsiooni ja viie töise päeva asemel lavastasid sellise proosalise "köha, nohu ja väike palavik" monoetenduse. Äärmiselt igava, osalisele ja vaatajatele tüütu värgi. Millest järgnevalt pikemalt ei kirjuta.
Võtsin siis raamatu. Aastaid olen kavatsenud antud raamatut lugeda ja alati unustanud. Nüüd tuli taas meelde, sest tundus olevat lõpuks just õige aeg ja epohh. Gabriel Garcia Marquez'i Patriarhi sügis.
Stiil nagu Marquezil ikka, laused eriti lohepikad, jutustaja ja vaatenurk kohati nõuab tähelepanelikku järje pidamist jne; ca 50 esimest lehekülge kulusid sissejuhatuseks ja kohanemiseks, edasi oli juba puhas lugemisrõõm. Nii palju siis vormist. Maagiline realism, teadvuste voolud jmt.
Sisuliselt on see raamat ilukirjanduslik uurimus, pärast mida ei ole enam mõtet hakata koostama ja publitseerima putinoloogilisi teadustöid või laiemale lugejaskonnale sihitud artikleid. Valitseja omas mahlas on põhjalikult kondikesteni ja mõtlemise väikeste virvendusteni kenasti valgele liuale laotatud ja serveeritud. Riigi ja inimeste omamine, võimu hoidmine ja valitsemisest mitte hoolimine, usaldusväärsete soosimine, reeturite julm hävitamine, väärastunud tühisus, igavus, abitus, ootamatud pöörded ja järsud käigud segaduse külvamiseks, ainult üks piiratud vaatenurk toimuvale, hirmu sisendamine, kõikvõimsuse etendamine jmt, jpm.
Las Orwell praegu puhkab natuke, selle asemel võib oma seisukohti ja kommentaare vürtsitada sõnadega "nagu on Marquez'i Patriarhi sügises"...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar