Rändajad minevikus, minevikus rändamas

 Kell on 20.22. Panin käest Bornhöhe reisikirja Usurändajate radadel. Oli ammu juba plaanis seda lugeda, nüüd siis lõpuks. Vanu reisikirju, eriti eesti autorite sulest ja kohtadest, kus olen käinud, on huvitav lugeda ja lisab muljetele kihte, suhtumise ning reaalsuse erinevused ajas on kõnekad. Kujutlemaks, et varem oli hoopis nii või veel varem naa. Samas on juba EB kirja pannud ridu, kus õhates kujutleb minevikku - Toredad aiad, kus sultanite kodukanad omal ajal puude vilus lillede lõhna nuusutanud ja kannelt kõlistanud, on umbrohtu ja ohakaid täis.    

EB mainib möödaminnes ka Palestiinas/Jeruusalemmas (hiljem ka Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas) tegutsenud XIX saj  eestlasest misjonäri Hans Tiismanni, keda ta seal küll enam ei kohanud. Tiismann ja hilisemad Eestist pärit misjonärid on omaette huvitav teema.

Olnud misjonil Keenias nyikade ehk wanyikade (maarahvas/võsainimesed) hõimu juures (nimetus on kuulutatud poliitiliselt ebakorrektseks) (asendatud nimetusega mijikenda (mis tähendab Üheksa linna)) (kelle üheks usuliseks eripäraks olla pühad metsad, millega seoses on kerkinud probleem, et neid on hakatud raiuma) (mille eest 10 või 11 sellist metsa (kaia) kaitseb arvamine UNESCO maailmapärandi hulka), ei olevat  (sellised olla olnud kuuldused) Tiismannil õnnestunudki neist kedagi ristida. 

Misjonäridega XX sajandi alguses oli üsna sageli probleem, et elades pikemalt mõne rahva hulgas, võis nende innukus mõnevõrra kahaneda, sel teemal on muuhulgas juttu Brian Friel'i Lõikuspeo tantsudes. Misjonärist, kes vaimustus kohalike kommetest ja kodumaal nendest metslastest vaimustusega jutustades tekitas kuulajates hämmingut. (Midagi sarnast on kordunud lähiminevikus ja harvemini praegugi, kui keegi aafriklane hakkab rääkima, kui tore oli koloniaalajal.)

Hermynia zur Mühleni mälestustes Lõpp ja algus (raamat tuleks ära köita, täiesti kapsaks loetud) on sama teema ilusasti kirjas peatükis Misjonär,  druuside juures tegutsenud jesuiidi näitel. (Kirjeldatud misjonäri druuside kohta esitatud kiidukõnesid tuleb vaadelda ajalooliste faktide valguses, teades, et ca 50 aastat varem oli toimunud verine (kodu)sõda druuside ja kristlaste vahel ja mitmel pool, sh Damaskuses, tapeti kõik kätte saadud kristlased.) 

Ma lootsin, et Bornhöhe suhtumine reisil nähtava suhtes on sümpaatsem, kui hiljem nt Semperil või Tuklal ja nii ongi. Viimase impressionistlike julladega mul on varasemast mingi salasuhte meeldiv mälestus, aga kui vaatan üle tema Rändaja nukruse palu, siis ikkagi ei oska siiralt kaasa elada ja tunda. Mõndagi tuleb tuttav ette, olgu nt tormine ilm Sitsiilias või meri esmakohtumisel Veneetsiaga, või mõned mälupildid viletsusest ja santidest... aga ilulevat nukrust kaasa tundlemaie ei mitte kisu. Selle ta lisas kõrgema kunstilisuse eesmärgil. Kui meenutan oma kõige vähem kadestamist väärt hetki rändajana, siis pole just nukrus kui nt kõnnid külmal tähisel jaanuariööl mööda tuisanud teed kusagil Volgamaa pärapõrgus ja kuuled üsna selgelt huntide ulgumist ja palavik on umbes 37.8 C ja minna on veel 8 kilomeetrit ja sel teelõigul ei tahaks kohata ühtegi inimest, sest ümbruskonna hilised hulkujad on pea kindlasti need, kellega kokku puutuda ei tasuks; vot siis rändaja õhtulaulu. Aga miks ma sest' tagantjärgi nukrustades peaks mõtlema.

See jutt vist kaugemale ei viigi, midagi kokku ei võta, moraali siit ei tulegi.

Mordor meelest ei lähe

Käesolev postitus võib olla lisanduseks ja jätkuks eelmisele, aga tore on ikka alustada uudisega kinovallast ja ära märkida, et eile esilinastus Sundance festivalil dokfilm nimega (ingl) Navalny.

Dir. Daniel Roher. US. 2022. 98 minutes.

Filmi esilinastuse aeg on ideaalne, väike voldemar kremlist on suutnud üles kütta suure  huvi enda vastu ja lai vaatajaskond saab seda nüüd rahuldada. Ja paljud inimesed, kes varem ei olnud ehk Navalnõist kuulnudki, saavad temast teada, lähemalt tundma ja  kindlasti kogub ta lisaks tuntusele ka sümpaatiat ja poolehoidu. Maailmas.

 Olen viimasel ajal hakanud males kompuutrilt pähe saama rohkem kui varem. Mängin korralikult avangu ja keskmängus saavutan mõninga ülekaalu, aga lõpp-mängus teen sageli hooletusvigu, oma plaanile keskendudes ei kontrolli vastase kõiki võimalusi ja tagajärg on käes. Males järgneb käigule  vastase sobiv loogiline vastus. Mis meenutab Esimese maailmasõja algust, kus keegi nagu ei tahtnudki sõja puhkemist, aga kõik veeres loogiliselt konflikti suunas - vastase mobilisatsioonile vastati oma mobilisatsiooniga, jõude koondamisele jõudude koondamisega jne. Samas Teise maailmasõja eel püüti enne sõja puhkemist milleski kokku leppida ja nagu vana Winston märkis, kui valida on kas häbi või sõda, siis valides häbi, saad nii sõja kui häbi. Et läks ka nagu valesti. Ja mitte kuidagi ei mõjutanud sündmusi see, et loosung Ei iial enam! oli populaarne juba I MS järel. 

Eile lugesin pisut ajalehti ja seal oli mõttekäik, et küll on kõik sarnane 1938. aastaga. Muidugi, selle kohta on heaks illustratsiooniks tollest ajast pärinev karikatuur 

Lugesin isegi natuke veel  ja Hannes Rummi arvamus Maalehes pani ägama. Kreml on halb, putin on halb... aga venelased on head...Õnneks tuli mulle meelde, et olen otsustanud, et pole kunagi mõtet juurelda, kas tegemist on rumalusega või pahatahtlikusega, ehk kas nt HR on vilets demagoog ja argpüks, või on ta rumal ja arg inimene. Vahet ei ole. 

Kui II MS oli läbi, siis denatsifitseeriti sakslasi veel mitu põlvkonda. Aga venelased on senini kes autoritaarse võimu ja impeeriumi ja šovinismi toetajad, kes aga Stalini kummardajad ja kommunistide poolehoidjad. 

Kui venelane läheb vabatahtlikuna Ukrainasse sõdima, kas ta pole siis okupant? Kuidas venelasi saab jälle nimetada ohvriteks?? Kas lepigu alusel armees teenivad tüübid, kes hiljem Wagneri rühmituses palgasõduritena sadistlike sõjakuritegudega silma tormavad, on ohvrid? 

Kaasmaalasteks nimetab HR vist neid inimesi, kes on siin okupatsiooni tulemusena, kellest suur hulk käib Vene F saatkonnas ja hääletab kremloidide poolt, 9. mail marsib Tallinnas okupandi mälestussambale lilli viima ja jälgib, kuidas noored nõuk armee mundris selle kõrval auvalves seisavad. Kaasmaalased on nad kremloidide propagandas muidugi ja orkidele.

Mida arvas moskoviitidest Stepan Bandera 

 Ajalugu on tõestanud, et tal oli õigus. 

Loe Banderat, Hannes Rumm, ja püüa natuke mõtelda. 

Üldises ja üsna üheülbalises jutuvadas ma ei ole märganud, et meie poliitikud, analüütikud, eksperdid, politoloogid, sõjaväelased jt oleksid maininud, et mordor rikub orke ja relvastust liigutades Viini dokumenti aastast 2011. 

 

 https://www.osce.org/files/f/documents/a/4/86597.pdf

Järjekordne kokkulepe, mida moskoviit ei täida. Näide sellest, et mingid lepingud mordoriga ei oma mõtet ja parem kui neid ei ole. 

Nähtus "lõugav pätt"

 Pole olnud tahtmist kaasa lüüa keevas arutelus teemal Mis nüüd küll saab. Tuleb sõda või ei tule, mida kremloidid plaanivad, kuidas otsuse langetab voldemar ainuisikuliselt jmt. Ärkasin üsna vara, tegin Postimehe lahti ja ennäe, kell 0.01 olid nad jõudnud Vene ekspertide arvamusena publitseerida toreda hunniku kremloidide propagandistide jura, mis on osa käimasoleva hübriidsõja arsenalist. Praegu võiks küll riiulist välja otsida Sun Tzu raamatu sõjakunstist ja üle lugeda need mõtted (nagu nt Kõrgeim sõjakunst on vaenlane alistada ilma võitluseta või Võidelda ja võita kõik lahingud ei ole ülim eesmärk, ülim eesmärk on vaenlase vastupanu murdmises ilma võitluseta jt). Postimehe peatoimetaja võiks esitada endale küsimuse, kas ta kremlimeelset ähvarduskõnet vahendades ei osutu mitte putinoidseks kasulikuks idioodiks.

Jättes kõrvale kasutu fantaseerimise, et kuidas tsiviliseeritud maailm, EL, USA ja NATO peaks reageerima sel või teisel juhul, püüan mittepolitoloogilisel kombel ja ebaeksperdi vaatenurgast vaadata mordori  korraldatava pulli mõningaid nüansse ja tagamaid. 

Esiteks - mordori valitsemine on korraldatud alusel, et esiplaanil on voldemari huvid. Et mis väikesele voldemarile oluline. See on tema enda positsiooni tugevus, sisepoliitilised mängud, tasakaalus võimujaotus. Välistada võimalus, et keskpikas perspektiivis muutuvad reaalseks  košmaarsed nägemused reetmisest, vandenõust, paleepöördest vmt, mis teda punkris öösiti ärkvele ehmatavad. 

Seoses olemasolevate ja tõenäoliste täiendavate sanktsioonidega võib oletada, et osa nn oligarhidest tajuvad ebamugavusi ja seepärast ei saa neid ülirikkaid ja elu nautivaid endisi sambiste pidada enam voldemari kõige usaldusväärsemateks liitlasteks. Vanad sõbrad ja seltsimehed Leningradi kangialustest ja põlevate prügikastide kirbe suitsu järele haisvatest hoovidest tahaksid põhiosa vanaduspäevi veeta Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal viinamarjaistandustes armukestega vallatledes, aga xyiloo müttab kusagil Karjalas või tundras šoiquu seltsis. Või püüab oma naeruväärset mikroparadiisi ehitada kusagile Musta mere äärde. Prioriteetide erinevus on märgatav.

Teiseks - voldemari rikkalikus alaväärsuskomplekside puntras on kindel koht tõsiasjal, et ta ei ole kunagi olnud sõjaväelane. Sel pimedal nõukogude ajal, mil ta kusagil SDV-s väeosa kagebeežnikuna teenis, ei pidanud kaasteenijad-ohvitserid eriosakonna kgb-lasi endi hulka kuuluvaks ega ka ohvitseridega võrdseks. Sel olid omad kaalukad ajaloolised põhjused, samas olid need nuhid ohvitseride jaoks ka eluliste ebameeldivuste põhjustajateks. Juhtusid Saksamaal sellisele ette jääma ja järgmised 5 aastat olid koos viriseva naisega ja altkulmu põrnitsevate lastega kusagil Kaug-Ida kolkas, kus poeletil  vaid must leib ja mädanenud hapukurgid. Sel põhjusel on voldemar igati püüdnud endale mingit sõjaväelase immitsat külge kleepida ja püüab ka kindralitele muljet jätta. Kuna kindralid ka ei saa  teisel pool piiri vabalt ringi uidata, vaid on sunnitud nautima elu kallil kodumaal, siis nende olukord on hutini omaga mõneti võrreldav. Osa kõrgemaid sõjaväelasi muidugi etendab pistriku rolli, aga osa teab, et nende sõjaväge oleks parem tõsiselt proovile mitte panna.

Kolmandaks - rohkem võimu ja tähtsust on antud jõustruktuuridele, kes rõõmustavad võimaluse üle kottida kontrollimatult keda tahes alates kooliõpilastest ja lõpetades kuberneridega. Samas on osa ühiskonnast taas jahmunud, aga ka veendunud, et nende kõrvale on siginenud ekstremistid, fašistid, kodumaa reeturid, välisagendid jne. Nüüd on tore organites töötada. Saab näidata, et jäme ots ei ole mingite IT kuttide või intjuligentide käes. Pidasite meid luuseriteks jah... Et selline erimeetmete trall hoogsalt jätkuda saaks, peab ju sõjaohu olukord olema. 

Neljandaks ja viiendaks... võib juba üht-teist vahele jätta

sest

Kõige olulisem on, et sõda ei oleks! - vot selline maindset, teada-tuntud mantra veel bresku aegadest 50 aasta tagustest, peab taas saama valitsevaks. See on mugavaim viis mordorit valitseda. Asjad halvad, aga peaasi, et sõda ei ole! NATO juba ukselävel, aga küll puutin neile näitab... jne.  Ei ole mingi küsimus, kas orkide ajud võib nii ära töödelda, et sõgeda massina usuvad kõike, mis propaganda ette laulab; muidugi,  korduvalt nähtud ja juhtub jälle. Mingil perverssel kombel orkidele meeldib elada sellist erilist elu. Lärmata ja suurustleda ja samas jälle nutusel häälel kurta, kui suurt ülekohut neile tehakse ja kui halvad kõik on. Eriomane päti maailmatunnetus; kremloidid ja rahvas on selles tõesti  ühtsed. Peremees kremlist korraldas alamatele šõu, et nõuame ja ähvardame ja rivistame nad seal Läänes üle. 

Iseküsimus on, kas veel võib arvata, et USA president Biden või keegi Euroopas on kompetentne ajama adekvaatset mordoripoliitikat? Veel paar telefonivestlust Bideniga, veel diskusse Saksamaal ja orkid hakkavad Saaremaa juures kolmandat gaasitoru merre laskma. 

Aga aus oleks teha oma pakkumine, kas mordor tungib Ukrainale labasel tavakombel kallale ja tuleb sõda või ei. Arvan, et pigem ei tule seda sõda, üks võimalus viiest on selle puhkemise tõenäosus. Nimetatud ühe võimaluse realiseerumisel eeldaks, et eesmärk oleks võtta Mariupol ja vb ka Berdjansk, tõrjuda Ukraina välja Aasovi mere äärest ja teiseks lahendada probleem Krimmi veevarustusega. Kui väga veab, võib püüda vallutada kogu ala Ukraina merepiiril, mis oleks väga tõsine löök riigi majandusele ja arengule.  

Viimane lisandus sellele lõputule teemale. hujuutin on lubanud veebruari alguses Pekingisse olümpiale sõita. Ja  Hiina toetus on voldemarile väga oluline. Kui sõjaline tegevus on sel ajal juba käimas, oleks see väga kummaline visiit ja paneks Xi piinlikku olukorda. Kui sel ajal veel midagi ei ole alanud, siis on visiidi üks eesmärke hankida Xi'lt heatahtlik naeratus, vandeseltslaslik käepigistus vmt, märgiks, et mordor võib alustada.