Supilinna päevad möödusid, pühapäev oli vihmane, seisin tunnikese Puuluubi kontserdil ja vettisin, 

seepärast siis eile ravisin nohu määrides nina taruvaigu ja piiritusega ja toppides sinna paberisse keeratud purustatud küüslauku. Täna on jälle OK.  

Aitas ka sibulasupp. 

Ja muidugi elujaatav suhtumine, positiivne laiskus,

Doktor Garin, viimastel hommikutel korduvad 

uudised relvaladude ja sõjakomissariaatide 

põlengutest moskoovias jmt.

Hakkame erialast tööd pakkuma Ukraina sõjapõgenike hulgas leiduvatele võimalikele kõrgema haridusega spetsialistidele, et nad saaksid oma erialal töötada ega peaks tegema kehva palgaga lihttöid vmt. Veel pole selge, kas vajalike erialade inimesi siia on sattunud, aga loodame ikka juhusele ja Jumalale.

Poliitilistest arengutest on kõige rõõmustavam 40!! riigi kaitseministrite kohtumine ja nõupidamine teemal, millist abi pakkuda Ukrainale selleks, et see võidaks sõja. Nimetatu taustal ei tundu enam oluline, kas orkidel õnnestub kusagil pööraselt eduka rünnakuga ajutiselt vallutada veel üks või koguni kaks väikest küla. Kui moskoovia kindralid ei taha kuuli pähe lasta voldemarile, siis varsti on käes  aeg, mil nad peavad püstolitoru omale suhu suunama. Ajalugu ei kordu, aga riimub. 

(Anekdoot lastele, ei pea lugema, aga võib kah... Otsustasid orkid lasta tuumaraketi Washingtoni pihta. Arutasid seda asja, kogunesid kokku, panid raketi vankrile ja vedasi sohu, ajasid valju mat-peremati saatel püsti, tegid siis tema ümber lõkke ja jäid starti ootama. Põles lõke, rakett läks aina kuumemaks ja juba hõõgumagi hakkas, ja käis siis jube pauk, orkide tükikesed lendasid mööda sood, mättaid ja laukaid kaugele kaugele. Kaks surmavalt haavatud puuduvate jäsemetega orki roomasid veel endise lõkkeaseme juures. 

Ja sõnas siis üks teisele: "Ma ei taha mõeldagi, mis seal Washingtonis praegu veel võib olla."

Vot nii, magage rahulikult, mudilased.)

Üks ilus laul pühadest ja kannatustest 👇 olgu järjepidevuseks lisatud

Slava Ukrainii! Slava Natsii! 

P*zdets roZZiskoi federacii!

"Ilu päästab maailma." Ma ei ole sellest lausest 

kunagi aru saanud. Aga võib olla kunagi saan; aga võib ka olla, et see ongi lihtsalt salapäraselt ja näiliselt sügavmõtteline lause. Oleneb muidugi ka sellest, kuidas ilu defineerida. Või siis milline ilu.

 

Ülestõusmispühad möödusid

 umbes selliselt, nagu olin plaaninud. Sinna mahtus ka poolpäevane käik loodusesse - suurvesi, konnad kudemas, kiire vooluga ja selge veega väike jõgi, päike, pisut tuult. 

Külmikus on veel ühe teo jagu falafeli tainast, vb peaks seda veel sidruni mahlaga tuunima. Tulid välja suht OK, aga mõnda aega ei olnud neid teinud ja sestap' asi-teine vajanuks kohendamist, segu võinuks olla vähem purustatud ja teralisem, natuke porgandit oleks ehk kulunud lisada jmt. Ideaalse resultaadi saavutamise nimel.

Kui aga paast mööda sai, nii kohe läks sealiha käiku ja muidugi veel kõrned ka ja täielik pidu ja pillerkaar maitsenaudingutega.  

 

Nüüd peaks poodides ringi nuhkima ja vaatama, kas juba on müügil ilus kevadine spargel.  Ja siis värske kartul koos valge kastme, spargli  ja viini šnitsliga. Ja rieslinguga; just nimelt rieslinguga.

Võib ju inimene mõneks ajaks keskenduda söögile. 

Vaatasin Kirill Serebrennikovi filmi Petrovid gripi küüsis, tuleb tunnistada, et meeldis päris mitme külje pealt. Hästi komponeeritud, hästi mängitud, löövad kujundid, tempoga jne. 

Nn Moskva patriarhi juhitud satanistlikul "õigeusu" kirikul on käsil suur nädal ja seoses orkide poolt alustatud uue pealetungiga Ukrainas viib see mõttele, et lihavõtteid tahavad nad tähistada mingi eriliselt rõveda sõjakuriteoga. 9. mai on muidugi tore ja tähtis, aga metatasandil väärastumise valguses oleks  enneolematu sigaduse korraldamine kristlike pühade ajal tohutult mõjusam ja nauditavam.

Eestisse saabunud sõjapõgenikele ostsime firma rahadega kolm kastitäit kvaliteetseid potte ja panne. Peaks olema vajalik ja praktiline kraam. Sobib hästi ka eelpool jutuks olnud söögi/köögi teemaga.

Eile alustasin rattahooaega. Rajad enam hullult pehmed ja märjad ei olnud, linnud laulsid ja kuulu järgi esimesed varased konnad olla ka juba kraavis valmis aasta tähtsaimaks ürituseks. 

Üldiselt sündmustevaeseks elu ei nimetaks, samas ei ole ka midagi säravat;  tegin suure kausi täie falafeli tainast, abiks ikka. Viimasteks paastupäevadeks vaja ju erikulinaarseid kordaminekuid. Näiteks tuura uhhaa värkete kartulitega, seenekaste, suitsukala-riisi salat latikaga, punase kala pada kõigi köögiviljadega (miinus kartul) ja kuskussiga, igasugu salatid õli ja sidrunimahlaga. Pole vaja muretseda, küll varsti sööme jälle peekonit ja munaputru.

Kirssidel näikse pungadega kõik korras olevat. Poodides on taas müügil sake.  Apranga aktsiatega sain kätte 25% kasumlikkust. Aga ootan Tallinki toibumist. Arvasin, et ostsin põhjast, aga ju siis mitte nii põhjast. Samas on hea meel, et Tallink aitab sõjapõgenike majutamisega.  Kui Ukraina abistamise esimene hoogne laine hakkab vaibuma, tuleb leida koht, kuhu suunata firma poolt tehtav annetus. Praegu veel ei olegi täpselt aru saanud, kus sellest oleks kõige rohkem abi. Eks paistab. 

 

Ei suuda kiusatusele vastu panna aga kas ongi vaja... Pühendusega Musta mere laevastiku lipulaevale Moskva: 👇

Kunst on kunst, teos on teos...  ja autor autoriks. 

Orkid saatsid asja juhatama uue kindralijobu, kõik ootavad mingit suurrünnakut. Samas saadavad orkid nüri järjekindlusega oma jõude rünnakule vastavalt sellele, nagu need lahingute piirkonda jõuavad, osadena, jupi kaupa, mistõttu ukrainlastel on neid lihtsam utiliseerida. Tubli ründaja kindral see jobu. Üks seletus/õigustus orkide sellisele toimimisele oleks, et nad kardavad Läänest saadetavate uute ja paremate relvade jõudmist rindele ja seepärast praegu püüavad mingit edu saavutada.