Meta-meta, post-post

 

Monetochka, kes käis äsja ka TMWeekil, annab koos Noize MC-ga  Euroopas

 

Ukraina põgenike heaks raha kogudes heategevuskontserte. Voices of peace. Help for Ukrainian refugees. Noor ja nõrk naisterahvas, justkui naiivse imagoga artist ja lisaks veel rase. Uvažuuhha! Tubli!

Lisaks laulmisele luges ka lühikese luuletuse:

 Знают дети с малых лет

 что такое буква Z

 ведь не знать такое глупа

 буква Z эта залупа!

Aktuaalne!

Lugesin Doktor Garini läbi. Raamat on väga hea, aga lõpp on nii hea, et selle raamatu peaks vist ära keelama. Eriti õnnestunud on lõpp alates sellest, kui nimitegelane situb püksi ja seepärast  tekib tüli ühissõidukis olevate lilliputtidega jne kuni viimaste sõnadeni... mis kõik vormistavad  muinasjutulise düstoopilise loo lõplikult ja pidulikult ekstaatiliseks eksisteentsiaalrealistlikuks teoseks. Ei ole see mingi tolstojevski, nii et igaks juhuks hoiatus, et vb ärdagu parem proovitagu.

Kõik imestavad, keegi ei oska seletada jne, et mille pärast saadavad moskoovia kindralid ja polkovnikud orke nii rumalal kombel lootuseta rünnakutele ja hukutavad neid meeletutes hulkades. Selle mordoristliku sõjakavaluse nägin läbi tänu  N. Nikulini mälestustes Воспоминания о войне kirjeldatule. Nimelt - kui ülemus täidab kõrgema ülemuse käsku, kõrgemale ülemusele takka kiidab ja kuulekas ja truu on, siis pärast seda, kui isikkoosseis on hävinud, saadetakse hinnatud väikeväejuht tagalasse uut koosseisu formeerima; saab ehk isegi natukeseks puhkuselegi lipsata ja igatahes on tagalas veelgi lõbusam laaberdada kui rinde läheduses. Orkid surnud, lähed uute orkide järele. Kästakse orkid jõkke ajada, ajad jõkke, orkid saavad jälle otsa, lähed uusi orke tooma. Ja ekspertidel ei õnnestu seda kavalust lahti muukida, ei tunne nad seda hingeelu ega elukorraldust. Ma arvan, et kordan ennast, kui soovitan Nikulini raamat arvata Eestis õppivate vene emakeelega laste kohustusliku kirjanduse hulka. Kõik põhiline, mida nad oma võidukate vanaisade ja -emadegi kohta teadma peaksid, on seal kirjas.

Tuules ja vihmas lõpetas kirss õitsemise. Väga sarnane eelmisele aastale (vt 19. mai 2021). 

Kanzan kirss, tõsi küll, pole veel õitsema hakanud, ju puhkeb õide nädala lõpus. 

Ausalt tunnistan  üles, et kütsin ahju ja hakkasin lugema Gerald Durrelli Aie ja mina.  Lihtsad rõõmud ja lohutuslektüür. 

Kirss

puhkes täna õide. 

Täpne olles - üks kirssidest õitseb, teine veel mitte. 

Mul on kaks pudelit saket varutud.

Istusin väljas ja püüdsin viimaste nädalate suhteliselt painavaist oludest tulenevast surutud vaimuseisust vabaneda, päike oli juba hommikul meeldivalt soojendav, tuult veel ei olnud, linnud - teadagi, mis nad teevad; ajasin oma zeni taga, mitte selles ehedas mõttes, et kõik on näivus ja ise olen ka näivus jne jmt, vaid selles värskuse ja vahetuse plaanis, hetke tajumise kohalt... Zen ei tahtnud tulla, siis leidsin, et lepatriinu oli ennast minu peal sisse seadnud ja tundis päikesest mõnu. Tal oli seitse tumedat täppi ja päike peegeldus tema peal kaheksanda kuldse hiilgava täpina. 

  Eile nägin koiduliblikat ja veel paari muud. Varesed ehitavad tagaaeda vana jalaka otsa pesa ja käivad vaatamas, kes see sihuke tüüp on, kas hea naaber või mõni jobu. 

Nahkhiired lendavad ringi. Eile õhtul oli ideaalne lõkke tegemise ilm, eks siis sai taevalaotus põhjalikumalt üle vaadatud. Üht-teist tundub olevat muutunud seoses lennuliinidega, ja kõik tähed ei ole ka seal, kus mäletasin neid augustis olevat. Tähtede osas on välistatud, et midagi olulist muutuks. Kui väga väga metafüüsilised võimalused kõrvale jätta. 

 

Vaat, nüüd on näha, et hakkabki vihmale kiskuma, nagu lubati. Vihmal on muidugi täielik õigus sadada. Vihmapiiskade tak-tak-tak olla tühjuse hääl ja üks võimalus meeli puhastada. Oleks vist vaja küll.

Murrangud

Ülilühike ülevaade.  

20. sajandil toimus mitu suurt murrangut Euroopa ja lähiümbruse poliitilises korralduses ja sellest tulenevalt ka kogu maailmas. Esimene suurem muutus oli muidugi Esimese maailmasõja järel kokku varisenud monarhiad ja kogu aristokraatia ning seisusliku süsteemi kadu. Aristokraadid olid oma saatuse muidugi kuhjaga ära teeninud, sest juhtisid tohutud massid täiesti mõttetult sõtta ja hukule. 

Aristokraatia läinud, läks demokraatia ka ja rahvad panustasid järgnevalt juhtidele ning suurtele ideedele. Selle murrangu tulemusel väljapaistvad juhid juhtisid rahvaid koonduslaagritesse ja taas sõtta. Kui sõda läbi sai, oli kommunistlik N Liit rabanud endale uusi alasid ja allutanud hulga vasallriike. Lääs otsustas juhtidest loobuda ja keskenduda parteide ja elukutseliste karjääripoliitikute süsteemile. Kommunistliku ja kapitalistliku leeri vahel valitsenud pinge muutis mõlema süsteemi toimimise suhteliselt tõhusaks, lisaks sõjalisele võimekusele oli vajalik ka areng tehnoloogiates ja teaduses, majanduslik võimekus jmt. 

Nii Ida kui Lääs suutisid toimida üsna stabiilseina. Ehkki mitmed olulised muutused leidsid aset Aafrikas ja Hiinas ja Indias, Lähis-Idas ja Kagu-Aasias.    

Miks ja kuidas sots. laager väsis, lagunes ja lõpuks suri, ei ole käesolevas ülevaates võimalik peensusteni lahata. On ajalooline fakt, et esmalt pudenesid ära mässumeelsed vasallid, keda tõmbas Lääne poole, seejärel pöörasid Moskooviale selja nn vennasvabariigid. Et see kõik toimuks üsna sujuvalt, oli  muidugi vaja Gorbatšovi taolist, sest ehkki tema ei ole n liidu lagunemises süüdi, nagu igasugu tegelased väidavad, kulges toimuv tema isiksusest tulenevalt võrdlemisi rahumeelses võtmes. 

Sots leeri kadumine ja N Liidu lagunemine, järgnevad muutused Hiinas ja lähikonnas, olid kindlasti murrangulised. Lääs ei olnud sellist sündmuste arengut suutnud vähimalgi määral prognoosida. Ahmisid üllatusest õhku, et kõik nii hästi läks. Hakkasid Hiinasse ja Moskooviasse raha pumpama. Leppisid sellega, et Hiina jäi kommunistide valitseda ja lõid endale illusioone, et Moskoovia on Euroopa riik - o sancta simplicitas! 

Hiina panustas arengule, Moskoovia gaasi, nafta ja muude maavarade ekspordile. Moskoovia valis sõja Tšetšeenia vastu, sõjalised konfliktid ja separatistide toetamise Moldovas ja Kaukaasias, seni viimasena aga sõja Gruusia ja Ukraina vastu. Hiina säilitas ainupartei ja selle keskse juhi valitsemise, Moskooviat hakkas valitsema voldemar adolfovitš putleri jõuk. Viimase poliittehnoloogilised meetodid on laenatud kangialustest ja nõukogude kasarmutest.

 

Lumpeniseerumine võttis Moskoovias enneolematu ulatuse. Kui riik kiire tempoga alla käis, sisendati orkidele, et nii ongi õige, et rumalad rahvad toodavad autosid ja arvuteid, meie aga võitsime sõja ja lihtsalt ostame gaasi ja nafta eest saadud rahaga endale kõik need ilusad asjad. Et ei tekiks mingit nostalgiat suhteliselt rahuliku ja enam-vähem kõige elementaarsemaga kindlustatud Brežnevi aja suhtes, asendati see kavalalt Stalini aja väga lakeeritud ülistamise ja kujutamisega. 

 

Ja mõningase nokitsemise järel saadigi valmis kogu kristlikule ja samuti humanistlikule kultuurile vastandunud ja tsivilisatsiooni eksistentsile ohtlik satanistlik Mordor, kus küüniline ebainimlikkus on elunormiks.

Jumal enamasti ei sekku inimeste toimetamistesse, meile on antud ju vaba tahe ja vastutus oma tegude eest, aga mõnikord näib, et ebamaised üleloomulikud jõud siiski otsustavad leida kellegi, kes hakkab tegutsema vastavalt kõrgematele jõududele meelepärasele  peidetud eesmärgile. Praegu on tähelepanu väärt jälgida, kuidas Mordor oma tegevusega järjest saavutab enda kavandatule ja soovitule vastupidiseid tulemusi. 

Aga püsib kindlalt teel, viib täide üht suuremat plaani. 

 

Elementaarne ja möödapääsmatu on, et tsivilisatsioon, mis on kestnud pikema perioodi vältel, hakkab (vältimaks enda hukku) vastu lähiminevikus sündinud antitsivilisatsioonile, millel ei saa olla mingit sisu ega sõnumit. Sisemistest seostest ja seaduspäradest juhitud üsnagi kindlalt kulgeva rajaga protsess. Seeläbi tsivilisatsioon ergastub ja uueneb. Jõuab taas selgusele endale oluliste väärtuste osas. Hülgab kõverpeegeldused ja pseudoteemad, millega on viimasel ajal püüdnud tekkinud tühjust täita.