Magamine

President Kersti Kaljulaid ööbis Tartumaal visiidil viibides (butiik)hostelis. Meediasündmus.

Karl XII peatus-elas-viibis-ööbis talvel 1700/1701 Laiuse linnuses asunud mõisas. Tartu raad olla talle küll raekotta korteri sisse seadnud, aga Karl lausa kramplikult vältis Tartut ja püüdlikke raehärrasid.

Ajalooline fakt.

Abhay Charanaravinda Bhaktivedanta Swami Prabhupada ütles, et kui ta magab, siis on tal ükskõik, kus ta magab. Kõlab usutavalt. (Tsitaat põhineb suulisel traditsioonil, vahendatud

Bhaktivedanta otsese õpilase poolt.)

Osake õpetusest.

Paradoks on selles, et magajat ei huvita, aga teisi võib see väga huvitada.

Peter Coyote kirjutas raamatu Sleeping Where I Fall. Soovitas mul seda lugeda ja ma lugesin, aga magamise kohta seal midagi meeldejäävat vist ei ole. Küll aga läks ta väidetava liigse eneseeksponeerimise ja Emmett Groganist väära pildi loomise tõttu mitmete endiste SF diggeritega tülli. See on see mälestuste avaldamise pahupool, eksole.

Tartus täna

Kersti Kaljulaid käib mööda Eestit. Külastab täna ERM-i. Kui ta oleks Tartus käinud ja ERM-i poleks külastanud, siis oleks küll piinlik olnud, eksole. Postimehes kergitati veel kord KK kirikus õnnistamisel käimisest loobumise teemat. Kuidas saaks millestki nii lamedast, nagu "ma ei viitsinud, ma ju tavaliselt ei käi, ei olnud põhjust minna ju", midagi sügavat arvata? Mustrit pole eriti vaja otsida, sest ERM-i jala otsas just oli ilmne ämber seoses Neitsi Maarja kujutisega ja ajalehtedes trükiti igasugu häma "interaktiivsest" ekspositsioonist.
Eestlasena läheb see mulle korda ja on kahju, et tühisus ja rumalus on häbitul kombel avalikkuse ees. Kristlasena on mul väga vähe illusioone ja seepärast inimesed ei valmista erilist pettumust. Ja lätlaste üle on hea meel olnud. Kui asi jälle, nagu 500 aastat tagasi, väga jamaks kisub, eks siis läheme Lätti. 

Latvian President Vaira Vike Freiberga is blessed by (L-R) Cardinal of the Roman Catholic Church in Latvia Janis Pujats, Archbishop of the Latvian Evangelical Lutheran Church Janis Vanags and Latvian Orthodox Church Metropolitan Alexander during service at the Dome Church after giving oath in the Saeima 8 June 2003. President Vaira Vike-Freiberga gave the oath of office in Saeima today for her second term as the nation's leader. EPA PHOTO/AFI/ELMARS RUDZITIS

Möödunud nädala kaks märkimisväärset sündmust: esmaspäeval lahkus Leonard Cohen ja hakkas levima uudis, et täna, so. esmaspäeval on taevas ülisuur Kuu. Täpsemalt täiskuu tundub Maalt vaadates ebatavaliselt suur, sest asub meile tavalisest lähemal jne jmt. Kannatame täispilvisuse all ja ei mingit Kuud siin taevas täna öösel ilmselt näha ei saa. Seega ei ole ka mõtet varuda saket, sõita paadiga Emajõel ja Kuu peegeldust emmata püüdes uppuda. Nojah. Võtame asju kainelt.

AP arvas kunagi ammu, et kord antakse Cohenile Nobeli preemia tema luuletuste ja laulude eest, aga ennäe, sai hoopis Dylan. Aga tundub, et nii Cohenil kui Dylanil on sellest üsna ükskõik. Ja Cohen suhtus Kuusse ka ebaemotsionaalselt. Või otsustage ise:

The Moon

The moon is outside.
I saw the great
uncomplicated thing
when I went to take a leak
just now. 
I should have looked at it longer.
I am a poor lover of the moon.
I see it all at once and that's it
for me and the moon.   



Samas Li Bai kirjutas Kuust pisut teisiti, aga see oli ka umbes 1273 aastat tagasi. Aga kõlab ikkagi päris kaunilt:

 Among the flowers with wine beneath the sky
Alone I drink — no friend or kin, just me.
I raise my cup to toast the moon on high.
That's two of us; my shadow makes it three.

Alas, the poor moon knows not wine's delight.
My shadow follows like a living thing.
At last with moon and shadow I unite
In joyful bond, to seize the last of spring.

I sing: it sets the moon to rock in time.
I dance: my shadow cannot hold its place.
Sober, we share companionship sublime;
Drunk at last, we drift apart in space —

Lost to worldly things, until some day
We'll meet again, beyond the Milky Way.

Must-valge

600 aastat vana lumi

Meister Wenceslas (Venceslao) fresko Trento piiskopilossis, Kuud ja Tööd,

jaanuar. 

Mõningatel andmetel võiks see olla Lääne maalikunsti üks varaseimaid lumise maastikuga pilte.

Lumest 685 aastat tagasi

Lumest kirjutatakse ikka, põhiliselt lumi kui probleem ja labaseim kommunaalteema. "Kas te tõesti olete nii küündimatud, et ei saa lund ära koristada?" küsivad vihased kodanikud. Ilus/puhas/valge lumi, see ärritab linlasi kohutaval kombel.
  

Yoshida Kenko kirjutas (aga samas ei kirjutanud ka (ja sellest mittekirjutamisest seoses lumega kirjutas)) umbes 685 aastat tagasi sellise loo (vabandage järgnevat inglise keelt):

“One morning after a beautiful fall of snow, I had reason to write a letter to an acquaintance, but I omitted to make any mention of the snow. I was delighted when she responded, 'Do you expect me to pay any attention to the words of someone so perverse that he fails to enquire how I find this snowy landscape? What deplorable insensitivity!”

 

Lumi täna - lumine tänav

Talvine Pärnu on iselaadselt võluv. Hotellid on tühjad, koridorist kuuldub vahel harva rootsikeelseid kõnekatkeid, sekka aevastamist. Aeg-ajal kandub valvelaua  ning söögisaali poolt kõnekaja ja üksikuid uksepaugatusi. Täna on Heiti Talviku sünnipäev. Temal oli Pärnuga  perekondlik side, lisaks veetis ta siin ühe kooliaasta, hiljem ka osa suviseid rannapäevi, promeneeris ja poseeris parkides.
Täna oli tänavatel nii värsket lund, kui ka neid "rõõmsaid piimakärsse", kes üksteist lumekuulidega loopisid, seega oli täiesti talvi(ku)ne päev.  Keskhommikul suletud kohvipoodide vahel kõndides oli esialgu  ebamäärane ja ähmane kerge sisevirve, ""jälle vangun koju" tunne" ja nii tuligi just täna Talvik meelde.