Translate

laupäev, 8. aprill 2017

ja siis sariini pommid ja lõpuks tomahoogid

4. aprilli hommikul saabus Karl oma pesale

Vabariiklastel on selline needus, et nende presidendid valimiste ajal ja vahetult valituks osutumise järel kuulutavad, et pole kavas maailma mastaapides midagi suurt lavastada, ajagem koduseid asju ja nautigem isolatsiooni. Aga siis alles läheb lahti...

Mõjukat jõudu, kel oleks plaan ja tahe lähemal ajal ja võimalikult kiiresti lõpetada Süüria sõda, pole. Seega võib seal veel mõne aasta vältel vägesid liigutada, kaugtuld anda, lennata, pommitada ja linnu maaga tasa teha.



USA 59 tomahooki olid sisuliselt sõnum, et Venemaa taktika "kartke, me oleme ettearvamatud, meid saab pidurdada ainult tuumasõjaga", ei tööta. Sest Trump otsustas samuti natuke närvidel mängida.  Kuna Euroopa ei ole Venemaa sammudele reageerides olnud järjekindel ning sanktsioone lausa mehaanilisel moel laiendanud ja karmistanud, siis USA ettearvamatute (vastu)sammude taktikale praegu alternatiiv puudub. Esmapilgul võib tunduda paradoksaalne, kuid risk suuremat mastaapi katastroofide toimumise ja uute konfliktide tekkimise tõenäosuse osas seeläbi väheneb. Uute provokatsioonide korraldamise osas muutub kreml ilmselt pisut ettevaatlikumaks.

(Äsja avaldasid sel teemal arvamust härrad Stoicescu ja Bahovski, neist esimene ütles:  «Ettearvamatuse monopol on tänase ööga kinnistunud Trumpile. Kõik on murelikud, kaasa arvatud Putin ja Hiina.» Vabandage, aga monopoli asjus (ja Erkki Bahovski mitme seisukoha suhtes)  ma jääksin küll eriarvamusele.)

P.S. Selleks, et kindlaks teha, kas tsiviilisikud Khan Shaykhun'is surid sariini tõttu, piisab saastunud alalt proovide võtmisest lihtsa vahendi abil, mis koosneb pumbast ja vastavast mürke eristavast  ampullide komplektist. 


Ohvritelt ja kannatanutelt võetud proovide alusel on Türgi Tervishoiuministeerium juba kinnitanud, et tegemist oli sariiniga.

P.P.S. Koduteel Süüria kõige kuumemaid kohti, nt Aleppo lähiümbrust külastanud must-toonekurg Karl on juba õnnelikult jõudnud oma pesale Karulas.
Striim otse pesast: http://tv.eenet.ee/must-toonekurg.html    
 
   

pühapäev, 2. aprill 2017

Esmalt linnukesed

Linnukesed ja inimesed väljas jauramas


Kesk- ja Kagu-Eestis ei olnud sel nädalal veel hanesid, aga Lääne- ja Edela-Eestis on neid madalatel märgadel põldudel ja kohati ka taeva all tiirutamas juba küll ja küll. Salapärane või vähemalt huvitav nähtus. Tekib küsimus, et kus mingid linnud täpsemalt on ja miks. Õnneks meil linde jälgitakse ja vastav ülevaade on saadaval.
Selle kaardi peal: http://birdmap.5dvision.ee/

Kaarti vaadates rulluvad lahti imelised lood.  

Eriti huvitavad on väike-konnakotkad.

Isend Karin alustanud oma lendu Mosambiigi ja Lõuna-Aafrika või Zimbabwe piirilt. Lennanud 5000 kilomeetrit ja juba on kusagil Uganda kandis.

On lennanud üle Etioopia.

Võib ette kujutada, et konnakotkas lendab üle Etioopia ja maandub lõpuks Eestis kusagil endise von Rosenite mõisa metsas. Carl Gustaf von Rosen, väidetavalt just Maarjamaa Rosenite suguvõsast, millest osa liikus 17. sajandil Rootsi, lendas Etioopia taevas aastaid ning õpetas välja esimesi Etioopia lendureid. Tema isa ostis esimese lennuki Soome Vabariigile ning selle tiibadel oli kujutatud svastika, von Rosenite märk (aastaid enne seda, kui sellel tekkis mingi side NSDAP-ga).

Carl Gustaf von Rosen püstitas kauglennu rekordi lennates Stockholmist vahemaandumiseta (ca 31 tundi) Addis Abebasse 1947. aastal. Ja muidugi oli ta mees, kes oma raha eest ostetud lennuki ehitas ümber pommitajaks ning tegi Talvesõjas rünnaku peale tungiva punaarmee vastu. 


 Count Carl von Rosen donated this Douglas DC-2 converted to bomber to FAF in January 1940. Plane was named as 'Hanssin-Jukka'.


Kuuekümnendatel võitles Carl G. von Rosen Biafra vabaduse eest. (Biafrast on kenasti kirjutanud ühes essees Kurt Vonnegut.) 


Ja kohe asub väike-konnakotkas Karin lendama üle Lõuna-Sudaani. Kus on ametlikult välja kuulutatud näljahäda. Ca 3 miljonit inimest põgenenud oma kodudest. Kodusõda, lapssõdurid.



Väike-konnakotkas Mait on aga juba läbinud ligi 10 000 kilomeetrit. Alguspunkt oli sama, mis Karinil, aga Mait on juba Türgis ja üle Antalia lennanud. Aga enne seda veel üle Süüria.

 
Inimesed ja linnud rändavad ja saadavad korda nii üht kui teist.

reede, 31. märts 2017

Vene propaganda Postimehes

 

 Tõde võib vahel olla valus

Okupatsiooni poolt eesti rahvale ja meie ühiskonnale tehtud kahju ei ole võimalik mõõta. Hävitatud eliit, elulaad, ohvrid, kannatused. Kui venelased tahavad taastada oma impeeriumi, poseerida päästjate ja vabastajatena, avavad igal aastal uusi ausambaid Stalinile ja tahavad ükskõik millisel moel, olgu siis või läbi pisarate, et nendega asutaks ühele positsioonile, siis "Tänan, EI!"

Õnneks on veel väike hulk venelasi, kes on säilitanud adekvaatse arusaama ajaloost ja tegelikkuse taju. 

Sissejuhatuseks järgnevale vene teemale muusikapala ja video






Häiritud vene ema pani suure kella külge oma mure, et tema tütar peab teises klassis õppides lugema raamatut, milles jutustatakse umbes sama vana lapse vaatevinklist lugu küüditamisest ja hirmsatest venelastest. Vene ema olla sellest traumeeritud ja lapsel olla ka sellega seoses ebamugavusi.

Ilmus see lugu eile Postimehes.
http://arvamus.postimees.ee/4063909/hairitud-lapsevanem-vene-opilastel-on-eesti-koolis-raske-kuulata-kuuditamistest-ja-hirmsatest-venelastest?_ga=1.106595590.482560174.1466791581

Postimees ajab nagu ikka kas rumalusest või ka peidetud ärihuvide tõttu, natuke seda kremli propaganda asja, toob sisse ja võimendab teemasid, mida idanaabril on tore hiljem tsiteerida.
Või vähemalt paneb selliseid pealkirju, mis löövad kergeid mõrasid eestlaste eneseteadvusse. Business as usual.

Sm Vene Emal soovitaks ma järele mõelda mõne küsimuse üle.
1. Milliseid pretensioone saab koolis loetud raamatuga seoses meile, eestlastele, olla?
Ehk nagu venelased ise sellisel puhul küsivad: " Какие претензии к нам?"

2. Kui inimesed saadavad korda midagi kohutavat, nagu venelased seda tegid Eestis, Lätis, Leedus, Poolas jne, Ungaris, Tšehhoslovakkias, Afganistaanis, Tšetšeenias, Gruusias jne; ja käesoleval ajal Ukrainas - küsitakse: "Kuidas te seda oma lastele (ja lastelastele) mõtlete seletada?"
Ehk siis: "Как вы будете это объяснить своим детям?"

3. Seoses Eesti iseseisvuse taastamisega, on taas võimalik rääkida tõde, muuhulgas ka okupatsiooni kohta. Seda õigust me kellegi tunnete riivamise tõttu ei pea küll loovutama.
4. Vene ema võib olla mõnevõrra ebameeldivas olukorras, sest ta jäi pärast okupatsiooni lõppu elama maale, mis oli tema rahvuskaaslaste poolt okupeeritud. Sellele probleemile peab ta leidma lahenduse mitte georgi linti kandes ja räusates, vaid ajaloolist tõde mõista püüdes.  

Tegelikult tahtsin hoopis rändlindude teemal kirjutada, jääb järgmiseks korraks. 

reede, 17. märts 2017

Aasta 2017 suur projekt

 
XX sajandi alguse vene futuristide visioon

... on muidugi paberivabrik Tartusse. 😲

 Tänane hea uudis, Eesti on jälle ühe tabeli tipus. Proovime aru saada. Postimees kirjutab:
"Maailma majandusfoorumi värske aruande kohaselt on Eesti kõige ettevõtlikum riik Euroopas."
Ja tekstist võib muuhulgas lugeda, et "(...) pärast majandusseisakut (...) on siin toimunud majanduse stabiilne taastumine. Põhiliseks tõukejõuks on seejuures olnud institutsioonide ja tööturu efektiivsus ning piduriks vähene innovatiivsus."

Tööandjad pidasid üleeile aastakonverentsi. Raul Rebane rääkis seal puuduvatest unistustest ja nende asendamisest tahtmisega rohkem raha omada, muidugi, õige, elementaarne. (Vt minu varasemaid postitusi.😉) Hr Rebane võib vahel rääkida suhteliselt banaalseid asju, aga ta ei räägi rumalusi.

Toomas Tamsar rääkis reklaamlausetena leierdatud idamaiste tarkustega vürtsitatud ettekandes  sellest, et peab rohkem töötama, 6 tunnine tööpäev on jama jmt. (Lubatagu siinkohal märkida, et olen tööandja ja juba rohkem kui 10 aastat on minu töötajatel  6 tunnine tööpäev; toimib väga hästi.) Korraldage töö pisut paremini, siis näete, et 8 tundi on raiskamine.

Hoopis kahjulik oli Tamsare (pseudo)mõte, mis on kandev ja läbiv paljude mingit võimu omavate eesti poliitikute ja ettevõtjate jt jaoks, et Eesti peaks olema "avatud" ja "julge" ja need teised kulunud trafaretid/sõnad-loosungid tähenduses, et me peaksime trende taga ajama. Rumal ja hukatuslik.
Tõi näite juhita autodest. 😏 Peaksime ilmselt püüdma esikohta, et meil oleks neid ühe elaniku kohta rohkem kui mujal.
Viga peitub selles, et oleme valmis üles korjama asju, mis on "moodsad", aga otsustajate seas pole neid, kes oleksid võimelised ära tundma asju, mis on tõeliselt novaatorlikud ja neile panustama. Siin on tohutu vahe. Rakendada jõupingutusi, raisata ressursse ja joosta tühja millegi järele, mis on kellegi teise poolt leiutatud, mida üldiselt juba teatakse, aga mis võib olla on lühiajaline haip ja trend, tõenäoliselt eilne mood, on tühi töö.



Telefonid aastal 2000;  Jean-Marc Côté, 1899.
(Vt täpsemalt Isaac Asimow,Futuredays: A Nineteenth Century Vision of the Year 2000)

Miks Eestis unistused on kadunud ja loov mõte kidub? Sest uut ja algupärast ideed kuuldes/hinnates mõtlevad võimu omavad tüübid "Hhmm, pole sellest midagi kuulnud, kahtlane, mina ei riski." Kui sama idee on aga kolm aastat hiljem mitmel pool mujal juba edukalt rakendatud, on nad sellest ühtäkki pöörases vaimustuses ja valmis teiste sabas sörkides "meil ka nii tegema".

Pikk jutt lühidalt: jättes kõrvale selle, mida pole mõtetki kritiseerida või mainida - kuni meil ei ole nii suuri mõtlejaid ja julgeid otsustajaid, kes alustaksid kõige lihtsamast, st panustaksid sellele, et meil on ideaalne võimalus kujundada Eesti üheks kõige kvaliteetsema elukeskkonnaga maaks, kus inimesed tarbivad kõrge kvaliteediga kohalikku toitu, hingavad puhast õhku jne jmt, seni tuleb lihtsalt vaadata, et kõige suuremad lollused, mis elukeskkonda hävitavad, teoks ei saaks.    

neljapäev, 2. märts 2017

2018 Antiutoopia

Unistus soometunud Eestist

Järgnev ei ole politoloogiline ja teaduslik tekst. Pigem väike antiutoopiline stsenaarium. Koleda tuleviku vastu suunatud loits.
 
Poliitilise platvormina on soometunud Eesti täiesti kandev, võib turustada kui Eesti Nokia't. Uut ja ammu oodatud edu ja rikkust tõotavat poliitikat hakkavad ellu viima pettunud Kallas, veel pettunum Vähi, kibestunud Mõis, kavalaimad Neivelt, Vare jt. Rahvale lohutuseks kirjutavad midagi Vares-Barbarus-Kaplinski ja Erni-Hiir-Kender. Eakad meenutavad, kuidas Nõukogude eestis õitsesid teadus, haridus ja kultuur. Luuakse "uuenenud" ja "mõistlik" reformierakond ja voilà

"Lenda meie soomusrong!" 





Madalapalgalistele soome palka, töötutele soome abiraha ja pensionäridele soome pensione. 
Kampaania materjale avaldab Edasi, Postimees! 
Liit Keskerakonnaga on seejuures muidugi vaid "tehnika küsimus". Koostöölepe + reaalpoliitika ja reaalne koostöö.

Kui ehitada uus raudtee, võib selle tasuvuse ja kulud mingi nipiga kindlustada tänu kaubavoogudele Venemaa sihis. Seeläbi on ka "paratamatu" ja "geopoliitiline" eeldus "suhete reguleerimiseks" käega katsuda, vajadusel tehtud ka "puust ja punaseks".

Kui eelöeldu tundub kuidagi udune ja ebaselge, siis peaks seda võrdlema muude raudteed ja Venemaad puudutavate seisukohtadega valveekspertidelt. Vt nt:


Варе: контакты с Россией помогут нашей экономике

06 февраля 2017, 15:45
 

Ei oleks seda teemat puudutanudki, kui Kallas poleks täna oma ettekandes üht-teist poetanud, aga samas ka oma mõttekäike kohe pooleli jätnud. Väga kõnekad on just need kohad, kus ta enam ei jätkanud. Üks iseloomulik Kallase, Ansipi jt nooremate nõukogude kolmanda ešeloni tegelaste mõttekäigu näide tänasest päevast: " Muide, Eesti iseseisvuse tasuvusuuring on siiani tegemata! Tõsi, NSVL Riiklik Plaanikomitee tegi ühe uurimuse, mis tõestas, et iseseisev (isemajandav) Eesti ei saa hakkama. See jäeti täiesti tähelepanuta, kui Eesti iseseisvus 20.augustil 1991 taastati!" Nii rääkis Kallas. 
Meenub, kuidas Ansip kord usalduslikult tähendas, et "natuke vara lahkusime Nõukogude Liidust, sealt oleks veel raha saanud," umbes nii.
NSVL Riiklik Plaanikomitee - no kuidas me küll jätsime selle "ülimalt kompetentse" organi seisukoha tähelepanuta, ma ei mõista. Kuulati siis täna Kallast ja liigutati kõrvu. Minnakse laiali tema sõnum meeles.

teisipäev, 14. veebruar 2017

Toomemägi

 

 Sula või eelkevad

Jalutasin tänasel päikesepaistelisel hommikul Toomel. Jalutamine on selline: kõnnid aeglaselt, seisad, vaatad, mõtled, kõnnid, tegevus. Märkamatult oli mu kõrvale ilmunud üks teretuttav (mis on isegi pisut liialdatud määratlus), tere-tere, ja siis ütles see härra pisut kiirustades ja ebaselgelt, et: 
"Sõin täna üle mitmekümne aasta veebruarikuu lund, mmm, nii mõnus oli!" Ja läks edasi.

Tallinnas midagi sellist ei tohiks vist kellelegi usaldada, aga Tartus on loomulik loomingulisus veel lubatud. Ja hillitsetud ekstaatilisus. Kui veel peaks lund tulema, siis võivad tallinlased (kasvõi märtsis) tulla Tartusse ja natuke lund süüa.


Sedapuhku aga päike paistis nagu hull ja lumi sulas, katused tilkusid, vihmaveetorudest kostis kevadist vulinat. On kiusatus panna läkiläki kapi otsa ja teha nägu, et kevad ongi alanud.

Istusin, vaatasin, kuulasin sulavee hääli. Taevas sinine, täiesti välismaa taevas. Katedraali varemed  tellispunased. Tõend - foto. Ei ole töödeldud.


Pink oli ka täiesti tasemel.


Ilus ilm, tark pink, mida veel tahta.


reede, 10. veebruar 2017

Estonian Air jm

Lennukid, esmalt lennukid (hiljem ka muu)

Jätkuks eelmisele postitusele viide haruldaselt (Postimehe jaoks) asjalikule värskele arvamusloole

http://arvamus.postimees.ee/4009103/toomas-peterson-nordica-imedemaal?_ga=1.38946982.482560174.1466791581

lennukite ja muude liiklusvahendite ja poliitikute ning ametnike tegevuse kohta.

Poleks uskunud, et Postimehes, mis tavapäraselt avaldab mingis bidžin keeles sisutuid lookesi, midagi tuumakat avaldatakse. Igatahes ühinen hr Petersoni seisukohtade ja käsitlusega; ehk teisiti väljendudes - meie arvamused ühtuvad enamikus toodud punktides.


kolmapäev, 1. veebruar 2017

Kultuur, poliitika, julgeolek


Tegelikult positiivselt

Eesti püsib mitmete organisatsioonide hinnangute kokkuvõttes madala korruptsiooni taseme näitajate poolest endiselt heal positsioonil. Hea uudis meie ajakirjandusest.

 Hr Must ja pr Jänes

Muidugi rõõmustad, aga vahel tekib nõutu tunne. Sest ei saa aru. Vastaval teemal keegi ei arutle ja ei uuri ja näiliselt teemat ei olegi. Samas tundub mõistatuslik, et kuidas Eesti Vabariik, hoolimata võtmeisikute tegutsemisest (nt igikestev ja kõigi viljatute ebategevuste ema - võitlus suitsetamise ja joomise vastu, mis mitmeid ministreid on nii väga vaimustanud), hoolimata vastutustundetust hoolimatusest (kui vähegi saab, teeme kooli-, pensioni vmt reformi; küll hiljem kuidagi asjad jutti saab), saab toimida tõhusalt ja stabiilselt. Nagu ta paljuski ja üldiselt ju toimib.
Kusagil peavad olema mingid peidetud tegurid, mingi nimetu jõud ja head eeldused, et ametkonnad ja teenistused toimivad. Ehkki eetika ja moraal on sellelt lavalt, kus tegutseb nomenklatuureliit, lahkunud.

Võtkem riigi valitsemine ja erakonnad ning kohalik võim. Poliitilised tegelased: ministrid, ased-abid; linnapead ja ased- ja abid, kantslerid, nõunikud, sekretärid. Ja muud ametnikud koos palgaliste töötajatega.
Selles süsteemis on poliitikud, kes võtavad vastu poliitilisi otsuseid (?). Poliitiline peaks tähendama siis oluliste valikute langetamist, kõige üldisemat suundumust, strateegiat. Üldiselt seda, mida enamasti töötavad välja spetsialistidest töögrupid. Jätame need "poliitilisi otsuseid langetavad poliitikud", keda ei tahaks (nt pädevuse põhjal) iseloomustama hakata. Loodame, et sisuliselt valmistavad poliitikat ette pädevad isikud. Ehkki nende kaalukat arvamust eriti sageli ei kuule.
"Alati teie teenistuses" ja pidevalt riigitööl


Järgnevalt ilmneb riigi ja OV süsteemis nõutuks tegev kaadrivalik alumistel astmetel. Samuti nagu sihtasutustes, nõukogudes jm. Silmatorkavalt ja ebameeldivalt palju favoritismi/favouritismi ehk eesti keeli pakutud soosiklust kõigi selle alaliikidega nagu näiteks  (vabandan) nepotism (võib tõlkida onupojapoliitika) ja  cronyism (tõenäoliselt meil levinuim vorm) (võib tõlkida sõbrapoliitikaks?) (mitte segi ajada mõistega kronism 😬)

No heakene küll. Väike ühiskond, võrgustikud ja eks kõik on kuidagi seotud. Las olla isad-emad ja lapsed koos saadikud ja mõni olgu ajuti minister ja keegi kantsler. Mis siin ikka teha.
Nagu põgenikud on paratamatus, nii on viletsal ajal paratamatud ka perekonnad, kes redutavad saadikutoolidel, erakondade ametites, riigiasutustes, mõne eesti rahva või meie linna asutuse juhi kohal. Normaalne korruptsioon. Saavad ju kuidagi hakkama. Mis sellest, et pole kõige andekamad, kõige haritumad, kõige pühendunumad. Teised võivad olla ülekvalifitseeritud, juhtimiskogemuseta, konfliktsed jne.
.
Ja siis järgnevalt, pisut madalamal astemel...  Hakkab poliitiline juht nimetama pooljuhtivate ametikohtade teenistujaid. Toimetab konkursi komisjonis. Kõik ikka "teadmiste põhiselt" eksole. Et kes keda teab.  Ja algab see, mida võib nimetada ülalt alla nõrguvaks rumaluseks. Juht (ametikoha poolest) ei nimeta vahetuteks alluvateks neid, kes võiksid teda ohustada osutades ebakompetentsusele ehk ebapädevusele ("kombendentsus" hr. Vähi ja koonderakonna keeles). Ja selline nimetamine, ebapädevale juhile ohutute nimetamine, hõlmab vahel mitu astet allapoole.

JA JÕUAMEGI PÕHIKÜSIMUSENI, MILLELE POLE AMMENDAVAT SELETUST - KUIDAS ON VÕIMALIK, ET KOHATI ON MINGEID TOIMINGUID TEHES VÕIMALIK KOHATA AMETNIKKE, KES ON ASJATUNDLIKUD, TÕHUSAD, VIISAKAD, INIMLIKUD JA VASTUTULELIKUD? 
Olen paljude sellistega kokku puutunud. Ilmselt on neil selline kultuur ja kodune kasvatus. Lisaks ka mingi metapatriotism. Selline vaikne, loomulik. Võib-olla kellelgi koguni kõrgemad väärtused.

Seda eelviimast ei saa olla ühelgi kõrgemal või madalamal võimupositsioonil toimetaval ebapädeval nomenklatuuri tegelasel, korruptiivse kaadripoliitika viljal. Sest riigi ja tegelase huvide vahel on põhimõtteline konflikt.  Ja mööda seda loogilist rida edasi liikudes jõuame järelduseni, et erakondade (ühelt poolt) ja riigi ning ühiskonna (teiselt poolt) huvide vahel on üsna tõenäoliselt konflikt. Mis on ju küllaltki banaalne järeldus ja kindlasti enam kui oletus. Väga tore; aga ilge jama.
L. Meri Tallinna Lennujaama WC-s

(Võib-olla peaks asju seletama lihtsamalt ja kujundlikumalt. Et Lennart Meri Tallinna lennujaama WC-d on tõesti praegu tipp-tasemel, aga kahjuks lende väljub sealt vähestesse sihtkohtadesse ja piletid neile lendudele on kallimad kui lennud teistest lähikonnas asuvatest lennujaamadest, olgu siis Riiast või Kaunasest või Vilniusest, nagu muidugi ka Helsingist. Head inimesed, kes nii lahedad tualetid tegid.)