Istu, tööta, liigu, võimle

Vaatasin viimasel kolmel päeval juppide kaupa Kai Wai Wong'i filmi In the Mood for Love. Minu jaoks oli see pigem Christopher Doyle'i film, kuna köitsid just kaameratöö ja stseenide visuaal, taustad ja valgused. Filmist avaldatud fotodel ei ole need eriti tajutavad. Montaaž oli ka huvitav.

Istun arvutis ja töötan, tuleb tüdimus või kaob kontsentratsioon, vaatan järgmise lõigu filmist... ja nii kuni eilseni, kui ekraanile ilmus teade








Lisaks visuaalile on filmis läbivalt  kaunis meloodia, mida varemgi on ühes filmis kasutatud, aga sobis  ka siin hästi loo meeleoluga. Võib-olla lõigi suure osa filmi õhustikust. Ehk see ei kao YT-st;  kui pole midagi mõninga

melanhoolia vastu, siis siin ta on

Kuu lõpuks pean üle andma kaante vahel ja failina üsna kopsaka töö, mistõttu tuleb pikemalt arvuti ees või taga istuda. Tunnen, et mind tabab sirgjooneline ja kiire degradatsioon ja allakäik.

Vastukäiguna otsustasin iga päev ühe tunni vältel kõndida/koperdada/libised ja kukkuda ning jalutada väljas. Lisaks pühendada 20 minutit vanale heale hatha joogale, 2-3 harjutust, mitte rohkem. Sellised asendid ja harjutused, mida olen ju küll teinud, võiks jälle... aga tuleb välja, et päris jalgrattasõit see polegi. Ja lisaks veel 20 minutit klassikalist võimlemist.

 

Kestva jooga harrastamise jätsin katki arusaamisega, et see võib viia mõttetu nartsissismi ja eneseimetluseni. Hiljem leidsin, et mitmed juhised ja õpetajate seisukohad võivad osutuda valedeks ja vale praktika võib olla otseselt kahjulik. Natuke aega piisavalt mugavalt puu asendis püsida on OK. (Teised põhiasendid on veelgi lihtsamad.) Hingamise, puhastumise ja meditatsiooni harjutusteni ma praegu ei püüagi jõuda ja kaugemaid eesmärke ei sea.

Huvitav on jälgida, kuidas pahatihti  pärast mitut-mitut aastat igasugu budistlikku on nii mõnegi inimese Mina hoopis suuremaks paisunud. Ju kammitsaist pääsenud postprotestant rahuldab idamaise guruna poseerides/positsioneerudes saavutusvajadust. 

Lihtsamate joogatrikkidega võib odavat tähelepanu teenida küll. Mina kellelegi, kes teeb midagi põhimõtteliselt sarnast, midagi ette heitma ei hakka, ega taha ka kellegi illusioone hajutada.

Inimesed ju pingutavad neid luues.

Üks, kaks, kolm, neli, istun, töötan, liigun, võimlen, üks - istun, kaks - töötan, kolm - liigun, neli - võimlen.

30. jaanuar - 31. jaanuar

冬篭り

Lumi ja tuul

Eks neist ole räägitud ja kirjutatud palju.

Talveüksildus
lausvalget värvi ilmas
ainult tuule hääl

Matsuo Basho

                                                  


Võrreldes vihmaga on lumi väga vaikne tegelane. Ja erinevalt vihmast, mis ju veel voolab ja toimetab, lumi enamasti langeb maha ja siis on paigal.

Tuulest ja vihmast

Richard Brautigan sündis 30. jaanuaril 1935. Thomas Merton sündis varem, 31. jaanuaril 1915.

(Elus on huvitavaid vahemänge. Seisan Empire State Building'u tipus vaateplatvormil ja samas on kolm nunna. Üks neist küsib: "Kust te olete?" Mina: "Eestist." Tema: "Aaaa... see on kusagil seal..." Mina: "Kust teie olete?" Tema: "Montanast." Mina: Aaaa! Tean, tean!" Tema: "Aga kuidas te teate?" Mina: "Noh Montanas elas ju Richard Brautigan, tal on raamat ka  

The Tokyo-Montana ekspress." jaaaniiieedasi. Igatahes õde lubas seda raamatut ja Richardi asja uurida.)   😇

Mulle meeldib, kuidas Thomas Merton kirjeldab vihma. Ei oska seda lõiku lühemaks kärpida.  

Let me say this before rain becomes a utility that they can plan and distribute for money. By “they” I mean the people who cannot understand that rain is a festival, who do not appreciate its gratuity, who think that what has no price has no value, that what cannot be sold is not real, so that the only way to make something actual is to place it on the market. The time will come when they will sell you even your rain. At the moment it is still free, and I am in it. I celebrate its gratuity and its meaninglessness.
The rain I am in is not like the rain of cities. It fills the wood with an immense and confused sound. It covers the flat roof of the cabin and its porch with insistent and controlled rhythms. And I listen, because it reminds me again and again that the whole world runs by rhythms I have not yet learned to recognize, rhythms that are not those of the engineer.

I came up here from the monastery last night, sloshing through the cornfield, said Vespers, and put some oatmeal on the Coleman stove for supper. It boiled over while I was listening to the rain and toasting a piece of bread at the log fire. The night became very dark. The rain surrounded the whole cabin with its enormous virginal myth, a whole world of meaning, of secrecy, of silence, of rumor. Think of it: all that speech pouring down, selling nothing, judging nobody, drenching the thick mulch of dead leaves, soaking the trees, filling the gullies and crannies of the wood with water, washing out the places where men have stripped the hillside! What a thing it is to sit absolutely alone, in the forest, at night, cherished by this wonderful, unintelligible, perfectly innocent speech, the most comforting speech in the world, the talk that rain makes by itself all over the ridges, and the talk of the watercourses everywhere in the hollows!

Nobody started it, nobody is going to stop it. It will talk as long as it wants, this rain. As long as it talks I am going to listen.
Raids on The Unspeakable

Richard Brautigan kirjutab Arbuusisuhkrus tuulest; nagu ikka lühidalt ja täpselt.

A Love, a Wind

WE MADE a long and slow love. A wind came up and the windows trembled slightly, the sugar set fragilely ajar by the wind.

I liked Pauline's body and she said that she liked mine, too, and we couldn't think of anything to say. The wind suddenly stopped and Pauline said, "What's that?"

"It's the wind."

Vabadussõjad. Variatsioon Ukraina

Paljugi on vana siin päikese all,

aga midagi (väikest) uut vahel ikka tehakse

Ukrainas vändati film КРУТИ 1918. Algselt pidi kinodes esilinastuma möödunud detsembris, uue kava kohaselt tuleb välja 7. veebruaril. Sõjafilm, sarnaselt meie Nimed marmortahvlil filmiga, on rõhk verinoortel oma riigi eest võidelnutel, lisaks muidugi armastuslugu, -kolmnurk.

Lätlased teadagi tegid samal teemal filmi Riia kaitsjad. Kas Eesti kinodes ukrainlaste filmi näitama hakatakse, ei julge oletada.

Kruti jaama juures 29. jaanuaril 1918 toimunud lahingus võitles 4000 punaväelase vastu 400 Ukraina Rahvavabariigi kaitsele asunud võitlejat, peamiselt õppursõdurid.

Milliste poliitiliste mängude taustal püüdis Ukraina 1918.-1919. aastal iseseisvuda, seda võib lugeda nt
T.Snyder'i raamatust Punane prints.

Ei olnud rahvusvahelises poliitikas sel ajal midagi ilusat, õiglast ega moraalset, polnud seda ka 20 aastat hiljem, ega ole ka nüüd. Hübriidne, kohati soe või kuum ja kohati külm sõda laieneb erinevatele mandritele.
Kui Ukraina presidendi ja parlamendi valimiste tulemusel selgub, et Ukraina jätkab arengut Euroopa suunas, siis paistab see Kremli vaatenurgast kaotusena ning agressioon tõuseb uuele tasemele. Aga Euroopa suudab käituda nii, nagu toimuks see kõik kusagil Kagu-Aasias Malaisia ja Ida-Timori vahel.

Meil on 31. jaanuaril Paju lahingu 100. aastapäev. Võitsime sõja ja sõlmisime rahu. Poleks võitnud, poleks saanud rahu sõlmida.

Nii püüavad ka ukrainlased samm haaval vaenlast maalt välja tõrjuda. Nagu kirjas alljärgnevas tekstis:

«Ми забираємо нашу землю назад. Повільно. Не кіпішуя. Кілометир, два, пятсот мерів»

(Kes ikka ukraina keelt oskab... eksole, ehk on lihtsam venekeelses tõlkes)

 Мы — забираем нашу землю обратно. Медленно. Не кипешуя.
Не летя на вороном коне. Километр. Два. Пятьсот метров. Лопата. Новый блиндаж. Новая позиция, новый вид в бинокле. Грязь. Ветер. Ломающиеся машины.
Шаг за шагом. Собрались — шагнули — рассыпались — вкопались. Утвердились. Подняли флаг. Убили всех, кому он не нравится. Наладили быт, накатали дорогу, нагрели баню, помылись, сидим, курим, трындим с малой по телефону, ленты набиваем, ржем. Норм. Опять собрались. Опять шагнули...

Ja Ukrainas avatakse memoriaale neile, kes on langenud viimasel viiel aastal oma maad kaitstes.

"Kui me reedame Ukraina, siis oleme järgmised," ütles Leedu president.