Variatsioonid - Krasznahorkai

Lugesin Ungari kirjaniku Laszlo Krasznahorkai jutustust Viimne hunt (LR 2018/18), kus tõepoolest on juttu ka viimaste huntide hävitamisest kusagil Hispaanias ja sellest, millised erinevad tunded (ja erinev suhtumine huntidesse) võivad erinevatel inimestel huntide vastu (poolt) olla, küllap see teema on praegu  paljudele eesti inimestele arusaadav ja hiljutise hundi(päästmise)loo ja kadumise (tõenäolise tapmise) valguses on mõnedki tundnud mingit poolehoidu nende toredate loomade vastu ja seda jagab muidugi ka arvestatav hulk inimesi mujalgi ilmas, mis seletab meie hundi päästmise uudise laiemat kajastust ja populaarsust kaugemates maades, kus siin-seal on huntidele kaasa tundvaid  inimesi, nagu nt prantsuse pianist Helene Grimaud (piltidel), kes elab USA-s  huntide kaitseala (Wolf Conservation Center (WCC)  South Salem, New York) läheduses, vt ka Helene Grimaud - Living with Wolves. 2002 - https://www.youtube.com/watch?v=uE2P2nitE48

kui on tahtmist,
aga eelkõige köitis selle jutustuse juures, et olen vahel isegi mõelnud, et annaks järele  kiusatusele ja kirjutaks jutu, mis vormilt on algusest lõpuni üks mitmekümne lehekülje pikkune lause, sest üsna sageli on volitatud toimetajad mu artiklite puhul ette heitnud, et laused on liiga pikad - seepeale ei oska muud soovitada, kui et proovigu lugeda mõnd lihtsamat teost nt Immanuel'ilt, saamaks teada, milline on pikk ja keeruline lause 😸; ning muidugi ma eeldan, et mõningatel teemadel tasub artikleid lugeda vaid juhul, kui on võime pikematest lausetest aru saada ja selle teemaga on punkt minu puhul, sest ma neid lauseid lühemaks ei nudi; aga jätkem see korraks kõrvale ning võtkem järgmiseks midagi täiesti erinevat, nagu näiteks... näiteks... mida meedia meile huvitavat pakkunud või mitte pakkunud olekski (lisaks tänakutelei?!) - võtame midagi värvikamat rubriigist "meie lehed ei kajastanud" (sest Venemaa raudteede valitsus ei kiidaks seda heaks?!) ja pakun vaatamiseks ja meele lahutamiseks Gruusia telemehe hiljutisest sõnavõtust inspireeritud otsest järge  Ukraina teleprogrammist:     

 

mil pole vigagi, kuna oluliseima ütleb ära ja  reedel võib koguni jälgida selles reklaamitavat Ukraina ja Gruusia telesilda YT-st otse. 

https://www.youtube.com/watch?v=AY2eIKY_C68

Kurbusega

Marju Lepajõe

28. X 1962 - 04. VII 2019

Siit ilmast lahkus tark inimene, kelle sarnaseid ei ole meil palju ja keda on alati väga vaja.

ML on öelnud:

Erudiidid on Eesti suurim varandus. Nad on nagu monograafiad: kui need on olemas, siis võib rahulikult nokitseda artikleid. Kui neid ei ole, siis ei too üksikküsimuste käsitlemine rahu. On huvitav, et nüüdsel iseseisvusajal on vajadus selliste vabaakadeemiate järele täpselt sama suur, kui oli nõukogude ajal. Tarkus tõmbab inimesi meeletu jõuga ligi, aga ülikoolid ei suuda miskipärast seda vajadust täita. Ent on vaja, et erudiite küpseks juurde, sest see hoiab teadust tervikuna üleval.

ML oskas ja julges rääkida tähtsatest ja kesksetest (vt nt vastuseks kirjanduse kohta) küsimustest:

 Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa.

(ja olmelises plaanis)

 Olemuslik süü ja vajadus lunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune jalutuskäik Tartus piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu igatsus lunastuse järele, mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda.

 Esimene käsk „Sul ei tohi olla teisi jumalaid” võib tunduda täiesti arusaamatu, midagi väga spetsiifilist. Kui aga hakata arutlema, asuda pikemale teele, siis see käsk tõmbab hoopis inimese püsti, vertikaali, sest inimese süda on seal, kus on tema varandus, ja kui tema varandus on Loojas, vaimses keskmes, siis see vabastab horisontaalsete suhete rõhuvast ahelast. See teeb ehk hoopis julgeks, iseseisvaks, paneb ennast usaldama, võtab ära vajaduse silmakirjatseda. Kas ei võiks see olla esimene samm õnne poole või vähemalt hingerahu poole?

Neis olulisis küsimustes võin kohati arvata pisut teisiti, rõhuasetus ja toon võib mõneti erinev olla  või väljendan muud vaatenurka, kuid sellest hargneva arutluse käigus selguks ikkagi suur ühisosa ja sarnasus põhilises.

ML:

 Meieisapalve on olnud ja jääb võimsaks impulsiks: kui see korra on palutud, paneb iga järgmine palumine küsima, mida ikkagi paluti. Kas see, mida praegu palun, on sama mis eelmine kord? Mida ma õieti palun? Või palus hoopis keegi teine? Sama on psalmide ja kirikulauludega — kui need on korra loetud ja lauldud, algavad küsimused: mida see õieti tähendas?

On hea, et Marju Lepajõe jõudis viimastel aastatel ka laiema auditooriumini, et leidus neid, kes tundsid ära ja mõistsid, et tema suhtumine ja mõtted peavad kõlama. 

 Kirikutornid on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti maastikus — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. (...) Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.

Marjuga võis suvises välikohvikus ajada ka muidu toredat juttu absurdsetest ja naljakatest seikadest, vürtsitatud (enese)irooniaga ja raamistatud suure lihtsaks olemisega.

Nats õigekirja

Ma kahjuks ei tea, mis sorti organisatsioon on Teaduskoda. Millistes küsimustes/millises rollis ülikoolide ametiühingud peaksid avaldusi tegema, on ka pisut ebaselge; Eesti NTA osas mul võib olla mingeid eelarvamusi. Aga ühispöördumise nad tegid ja väidetavalt on Postimees avaldanud selle just sellisena, nagu tema tehtud on.  

Ja ERR-i uudistes on tema ka just selline.

Et siis need neli organisatsiooni koostasid ja kooskõlastasid  avalikkusele, peaministrile, Riigikogule saadetud tõsise teksti. Ja mitte keegi nende hulgast ei oska kirjutada sõna "aktsepteerima". Nemad leiavad, et on "mitteaksepteeritavad". See pole aktsepteeritav tase, teadlased.