Translate

kolmapäev, 4. september 2019

Niisama fantaseerin ja tsiteerin



Mõtled mingi nähtuse üle ja lõpuks jõuad ikka, ehkki veidi muutunud rõhkudega või tähenduses täienenuna, mõne teada-tuntud ülekorrutatud vanasõnani, nagu näiteks: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta."
Mineviku mäletamine on juba aastaid olnud justkui liigne ja moest, vähemalt pole harv, kui öeldakse, et mineviku peaks kõrvale jätma. Nüüd aga näeme, et kujutlus tulevikust on samuti kadumas. Ehk siis kõige populaarsemaks tulevikuvisiooniks on visioon katastroofist. Siit ka hoiak, et parem oleks, kui kõik jääks võimalikult kauaks nii, nagu on praegu. Tulevikus kirjutatakse, et XXI sajandi kahel esimesel kümnendil midagi suurt korda ei saadetud, kõik lihtsalt püüdsid olla valmis järjekordseks majanduslikuks või poliitiliseks kriisiks, säilitasid stabiilsust ja status quo'd.

Pelk kujutlus, et kaua kardetud järgmine majanduskriis võiks Euroopas reaalselt või suhteliselt/tunnetuslikult eriti teravalt tabada Saksamaad, Prantsusmaad ja Itaaliat, mõjub väga ähvardavalt ja tõotab segi paisata kogu meile seni teadoleva maailma. Kui need korra tugisambad oleksid äkki hädas, silmitsi ränkade majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega, mis siis saab...
Ja kui samas tabaks Hiinat paar erinevat kriisi, alates teatud piirkondi hõlmavast toiduainete nappusest ja lõpetades uue Taevase Rahu väljaku sarnase poliitilise kriisiga (loetelu pole lõplik), siis tabaks me turvaolekut täielik häving. Ilma, et taevas ripuks kole sabaga täht vmt. 


Seepärast ongi praegu kombeks tulevikule mõeldes kujutleda/loota, et see on samasugune kui olevik. Mis tähendab seda, et tegelikult on tulevik kadunud. Usk paremasse tulevikku ja (eriti) tulevikuvisioon puudub.

Eesti poliitikas toimunud muutustega koos on viimasel ajal välja käidud mõned plaanid, mida võib pidada tulevikku suunatuiks. Mitte teab kui julged ja enneolematud, aga siiski mõningase ambitsiooniga (nt jõuda kiiremini paremale tasemele ühendusteede moderniseerimisel jmt). Igal poliitilisel erakonnal on õigus, tegelikult ka kohustus, välja pakkuda tulevikku käsitlevaid ideid ja lahendusi, olgu siis valitsuses või opositsioonis. Kui poliitilisel jõul on selleks vaimset potentsiaali. 
(Visioonina ei kvalifitseeru "kanep võiks olla lubatud", "kehtestame suhkrumaksu", "embame venelasi", "sööme ainult taimi (või putukaid vmt)", "vahetame kõik sugu", "ehitame suure siili", "hakkame Põhjamaade Šveitsiks", "ajame äri Venemaaga", "igale eestlasele oma idufirma", "toome Eestisse odava tööjõu".)

Hommikul lugesin ERR-ist Siim Kallase intervjuud Toomas Sildamile ja seal oli teist-kolmandat huvitavat ja naljakat.


 No nt: "Mina ise rääkisin Jüri Ratasega paar päeva pärast valimisi ja mul jäi mulje, et meie vahel tuleb koalitsioon. Aga erakonna esimees ehk Kaja Kallas ütles, et ma eksin sügavalt, neil [Keskerakonnas] on teine otsus tehtud. Tal oli õigus – järgmisel hommikul saigi avalikuks, et koalitsiooni meiega ei tule." "Oli algusest peale hoiak, et tehakse koalitsioon ilma Reformierakonnata."





"Teie pole ameeriklastele enam kindel, sest – nagu kirjutasite – Venemaa on kindlasti suutnud neid veenda, et Eestis on võimul rassistid, valge ülemvõimu eestvõitlejad, natsid ja see teeb USA Kongressi Eesti suhtes leigeks.
Nii on, jah."

Siim Kallis, pardon, Kallas, kas Venemaa? või reformarid oma sõpradega on seda trummi mitu kuud tagunud ja paljud eesti ajakirjanikud on selliseid loenguid pidanud oma tuttavatele Lääne ajakirjanikele? Siim, seisa nüüd Riigikogus väliskomisjoni ruumi ukse juures koridori nurka ja ole seal igal tööpäeval näoga seina poole nädalake või paar.


"Tegelikult ei ole natsid ja rassistid Eestis võimul, küll aga populistid.
Ei ole jah. Aga ma räägin, mida kõneleb Vene propaganda. Peab jälgima, mida nad kõnelevad. Ei ole siin rassistid [võimul], see on tõsi. Aga seda, mida Venemaa saab Ameerikas väita..." 😽😺
 
"Kes on meie parimad liitlased?
Kui mul on mingi probleem maailmas, siis vaatamata kõigele, mida praegu ütlesin, on number üks Ameerika Ühendriigid. Lisaks presidendile on seal valitsus, Kongress, väga otsustavatel hetkedel on nad olnud meiega ühte meelt.
Aga Euroopas?
Ikka Saksamaa. Minu isikliku kogemuse põhjal on Saksamaa olnud riik, kes kriitilistel hetkedel meid toetab. Kui peaksin hädas olema, räägiksin sakslastega."

Kellega neist? Ja mida nad siis teeksid? Sakslased räägiksid siis putiniga? Millise meid puudutava probleemi nad lahendaksid?
GRU või FSB lahendab praegu Saksamaal oma probleeme harjunud moel (st mõrvab endale vastumeelseid inimesi) ja nagu kirjutab The Washington Post -

So you might think that Germany’s leaders would react with horror and indignation — as countries generally do in cases of foreign-orchestrated assassinations on their soil. Yet, you’d be wrong. German politicians have been conspicuous by their silence; almost none have reacted to the news. Foreign Minister Heiko Maas, who was in Moscow two days before the killing in Berlin occurred, has remained silent. Shortly after the assassination, the leaders of four states in eastern Germany called for Russia to be invited back into the Group of Seven. (...)
It’s difficult to escape the impression that most members of the political elite (and many ordinary citizens, as well) prefer not to look too closely at the incident. Murder is so messy, after all — especially when it’s committed right in the middle of your capital, in full view of witnesses. Why let something like that get in the way of a flourishing relationship?

Kõneksoleva, 23. augustil Berliini kesklinnas toimunud mõrva asjaoludel pikemalt peatumata (vt nt https://www.bellingcat.com/news/uk-and-europe/2019/08/30/suspected-assassin-in-the-berlin-killing-used-fake-identity-documents/ ) tasub vaid mainida, et Saksa ametlik meedia Deutsche Welle, on samuti tõsiselt pingutanud, et seda juhtumit väga põgusalt käsitleda. Mõneks ajaks võib Saksamaa räme mõnitamine muutuda moskoviidi poliitikute, diplomaatide ja duumasaadikute hulgas moeasjaks.

Sama Eesti mustamise eitamise vagu ajab täna Postimehes ka Erkki Bahovski ja kui mälu ulatuks tagasi vaid 3 minutit või poleks ise jälginud, kuidas selline loeng eesti ajakirjaniku suust välisajakirjanikele avalikus kohas ja valju häälega kõlab, võiks ju uskuda, eksole. 


reede, 23. august 2019

Erinevaid päevi


Mis päev täna on? Molotov-Ribbentropi pakti 80. aastapäev, ütleb ERR. Lisaks kõik kirjutavad 30 aasta möödumisest  Balti ketist. Keegi pole veel maininud, et see on Kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev. Ehk Musta lindi päev. Ei näe täna massiteabes ka pealkirju 40 aasta möödumisest Balti apellist.

Juhtumisi kuulsin, kuidas Heinz Valk paar päeva tagasi roosiaias rääkis reporterile/televaatajatele Balti apelli kohta midagi sellist, et 1979. aastal väga vähesed inimesed teadsid sellest jmt. Ega Kuku klubis pruukinud sellest kuulda ja kuuldugi võis hiljem üsna ebamääraselt meenuda. 😸 

Ajaloolise tõe huvides tasub mainida, et Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl edastasid vastava uudise ja lugesid ette apelli teksti, nende raadiosaadete kuulajaid oli sel ajal arvatavalt ca pool täiskasvanud elanikkonnast. Lisaks avaldati see Lisandustes  ja levis ka eraldi tekstina omakirjastuslikul teel.

Omaette küsimus on, miks hr Valgu nime alla oli teles kirjutatud "vabadusvõitleja". Minu teada oli ta nõukogude okupatsiooni ajal karikaturist, hiljem perestroika aegu aga Rahvarinde oraator. Siis kui  juba 95% eestlastest võitles vabaduse eest. Tema ei olnud isegi 40 kirjale allakirjutanute seas, kus on nt Priit Aimla ja Toomas Kall. 
Vabadusvõitleja on seni olnud termin, millega tähistatakse Eestis tegutsenud dissidente, kuna viimase kasutamist ei peeta teatud põhjustel (ajalooline taust, okupeeritud riik jmt) siin sobivaks ja see on kasutusel Venemaal tegutsenud teisitimõtlejate tähistamisel. Vabadusvõitleja oli tavapäraselt KGB poolt jälitatav, millega kaasnesid raskused õpingute ja töökohtade osas, ametlikud kutsed vestlusele, läbiotsimised, ülekuulamised, lõpuks vahistamine, süüdimõistmine ja vabaduse kaotus. Heinz Valk kuulus privilegeeritute hulka Kunstnike liidu liikmena, pole kuulnud, et tal oleks olnud mingit avaldamiskeeldu vmt. Tema näitel saab piiri tõmmata nende vahel, kes olid vabadusvõitlejad, ja nende, kes perestroika ajal muutusid poliitiliselt aktiivseks. Aga Kuku klubi liikmete "vabadusvõitlus" 70ndatel ja enne Gorbatšovi on selgelt följetoni teema. 
Ja Heinzi võiks nimetada "elukunstnik".

Tänase päeva uudis selle kohta, et Oleg Ossinovski on Leedu valitsuse ja nüüd ka kohtu poolt arvatud seal julgeolekuohuks, on kaudselt täienduseks mõne postituse tagusele jutule schröderlastest meie poliitilisel maastikul, kus ma Ossinovskit raudtee- ja transiidiärimeeste hulgas jätsin mainimata. 
 
Homme, 24. augustil on Ukraina iseseisvuspäev ja sellel puhul sobib gruusia päritolu andeka viiuldaja Lisa Batiashvili esituses Igor Loboda Reekviem - Pühendatud vabadusele.

teisipäev, 20. august 2019

JMVM

ehk Jalgrattamatk Vooremaale


Oo voored, vaatad küll, et nad on suhteliselt lamedad ja üks voor üles sõita ja mõnusalt alla kihutada on ju lust, aga voor üles-alla, jälle voor üles-alla, kolmas voor üüüles-alla, siis selle taga ilma suurema languseta veel väike tõus; lisaks kõik need kohad, kus tänu optilisele pettele justkui väga tõusu polegi, aga üsna hull on edasi pressida. Ooo voored.

Ei noh tore oli muidugi. Ikka sai rattaseljast ujuma ka. Ja õhtused järvevaated. Igasugu vesilinnud. Kajakad hämaruses reas istumas võrguujukitel. Paat, kalaparved, õnged. Ööliblikad. Päevased toored ploomid, väikesed tee äärest näpatud maisitõlvikud, mõned vastu tulevad punaseks värvunud näoga ratturid, kes just võtavad tõusu, millest ise mõnusa hooga alla kihutad. Oooo voored.

Kirikute tornikiivrid paistmas puudelatvade kohal, jutud kohalikega poe ees tühjast-tähjast,  vaatamisväärsustele osundavad sildid, vanad kalmistud, õpetatud, mõjuvõimsate meeste valdused, vaimusegadusest haaratud "Poola kuninga" Liivi ja sõdiva noore Rootsi kuninga Karl XII rajad, Reiner Brockmann noorema,  Johan Kõpu ja Elmar Salumaa kirik ja 700 aasta vanune kogudus, mõrvatud mustlaste elupaigad, Jaan Poska sünnitalu pikalt lagunenud ja äsja põhiosas lammutatud Jumalaema Sündimise puukirik (Eesti 100! O tempora o mores!), tammealled, viljapõllud. Lõpuks langed väsinult rohule ja teed paar pilti rõõmsalt ringi kargavatest tirtsudest ja ritsikatest.