Sibulasupp

Sibulasupp on sobivaimaid sööke esimesel sügiseselt külmal pühapäeval. Selle toidu valmistamisel on üks oluline tegur aeg, tuleb teha kaua ja kannatlikult. Vahepeal võib rahulikult blogida või lugeda või telekat vaadata. Teine oluline asi on sibulate viilutamine. Rahvas, saage valgustatud! Sibulaid lõigates tehke nuga ja sibul märjaks ja pärast seda ei pea te enam kurtma, kuidas silmad jooksevad vett ja kui kohutav see on. Pole vaja tänada. (Lähen segan sibulaid.)

 Sibulad on madalal kuumusel ja malmist haudepotis, 

aga vahel tasub neid ikka segada, siis on 👌 ja muud muret sellega

pole. 

Tegelikult olen terve nädala mõtisklenud, juurelnud, piinelnud jmt raske probleemi lahendamisega - kuhu planeerida novembris või detsembris elluärkamisreis. Meeli ergastav reis. Et oleks tšill, et lihtsalt elaks natuke teises rütmis, nuusutaks teisi lõhnu, kuuleks võõraid hääli, maitseks teisi maitseid ja vahel üllatuks nähes midagi tavatut. (Sibulad käituvad viisakalt, klaasistuvad, kahanevad, on täitsa pehmed juba.)

Kui minna detsembris, on jõululaatade aeg. Ma olen sellel ajal olnud korra Itaalias ja korra Saksamaal. No ja võib öelda, et aasta tagasi lausa  elasin kesk Tallinna jõululaata. Itaalias on siis kuumale hõõgveinile lisaks lahe osta kastaneid ja neid väljas süüa. Saksamaal võtaks õlle ja kartulikoogid. 

Aga novembris võiks Hispaanias üürida nädalaks Granadas endale koopa ja klaasikese heerese taga kuulata, kuidas mustlased mängivad-laulavad-tantsivad flamenkot. Või minna Portugali ja maitsta madeirat kusagil kohvikus fado saatel. Või hüpata üle kitsa väina ja hulkuda pealetükkivate kaupmeeste keskel ringi Marrakechi õhtusel turul ja lebotada patjadel souki peidetud riadi sisehoovis või katusel.

Midagi sellist on juba olnud.
(Sibulad on valmis, kenad pruunikad. Puljong ja vein peale valatud.)

Kui ma midagi välja ei mõtle, lähen Iirimaale ja küllap leian kõrtsi, kus kõik harjuvad ära, et mul on oma koht nurgalauas. Ja kirbe maitsega tume õlu mu ees.



Supp valmis. Siin pole toidublogi, panin juustuga röstitud saia rahumeeli kausi põhja ning mingit supi pilti ärge mitte oodakegi.





Sügis, sahistada langenud lehtedes
Puškini radadel

 ja veeta õhtu koos mingite tüüpidega
kusagil Piiteri baaris,

see pole (enam või praegu) minu jaoks. 
 

Harjutasin

Kingituseks saadud fotokas, millega olla hea makrosid pildistada. Aga pildistaja peab umbeski teadma, kuidas neid teha.

Kiusasin oma pealetükkiva tähelepanuga veel viimaseid putukaid, kes polnud talvekorterisse kolinud. 

Putukad tundsid end liigsest tähelepanust häirituna ja püüdsid ikka varjuda.

Aga ma olen väga järjekindel, seega jälitasin neid kõikjal, ka lehtede alusmistel külgedel.

Mulle tundub, et ämblik tahtis öelda: "Kuule, mine tee midagi paremat." Mina talle vastu, et kerge öelda muidugi, aga mis see siis oleks? Kas ajaks raha kokku või läheks reisima või kirjutaks valmis monograafia mittevajalikest asjadest? Putukas ju ei tea, kuidas me selliste probleemidega silmitsi seisame. Nagu ei tea ka meie liiga palju putukate naudinguterikkast elust.

Tsiteerin, kommenteerin

Aeg-ajalt meenuvad mulle Obi-Wan Kenobi kuldsed sõnad:"Force can have a strong influence on a weak mind." Tema pidas silmas üht teist jõudu, mina järgnevalt jõudu kui sellist.

Vt 3.00-4.10 👉

Sest tõsi ta on ja palju kordi loetud, kuuldud, nähtud, kuidas mõni järjekordne tegelane meie tasaselt maakamaralt vaikselt alla vannub ja muutub hirmust tumeda jõu eeldatava üleoleku ees, mis ta  vaimu rusub, alistunud vaikseks väikeinimeseks. Me näeme seda ajakirjanikest ja poliitkutest kuni luuletajateni. 

Paljudes arenenud riikides rahastavad ettevõtjad/firmad ülikoole, instituute, mõttekodasid jmt. Raha suunatakse sinna, kus on targad inimesed, kes arutavad olulisi küsimusi ja vajadusel avaldavad oma arvamust mitmesugustel ühiskonnaelu teemadel. Meil kahjuks nii ei ole. Eestis ütlevad ettevõtjad välja omi seisukohti ja saavad neile tugeva resonantsi, kuna valitseb arvamus, et need, kes on ajanud kokku enam raha, on ka targemad. Mida mitmesuguste tööandjate ja ettevõtjate foorumitel seni kostnud kõnede ja ajalehtedes avaldatud arvamuste põhjal kuidagi ei järeldaks. 

Äsjane ere näide - Äripäev ja Postimees vahendavad Oleg Ossinovski sõnu: "Eestis valitseb klassikaline proletariaadi diktatuur". OO on kuulnud väljendit "proletariaadi diktatuur" ja oma viha ja rahulolematuse väljendamiseks kasutab. Üksnes demonstreerimaks, et ta on nagu lauajalg. Mis on tema sõnade taga ja teksti mõte? Soov, et inimesed lepiksid tema firmas töötades madalama töötasuga ja et meie riik ajaks poliitikat, mis võimaldaks rohkem äri ajada Venemaal. Tore finess tema jutus on, et ta ei sallivat sotsialismi, mis tekitab küsimuse, milleks ta finantseeris oma poja poliitilist tähelendu sotside etteotsa ja ministriks. Selleks, et munad oleksid erinevates korvides ja mitu rauda korraga tules jmt? No ossikad ossikateks, nende kummalised seisukohad ja tegemised ei vääri alati tähelepanu, üksnes juhtudel, kui lähevad meile maksma miljoneid pluss kaudne kahju. 

Põhiprobleemiks on, et paksema rahakotiga meeste seisukohtadele pööravad erakonnad ja  poliitikud erilist tähelepanu ja riigiaparaadi, aga veel enam KOV-ide jaoks on nad lausa autoriteedid; sestap polegi neil põhjust suunata oma raha sinna, kust võrsuksid  konkureerivad, paremini informeeritud ja arenenuma mõtlemisvõimega liidrid.   Nii kala hakkabki mädanema peast.

Ettevõtjate suust kõlavate sõnavõttude taga on loomulikult soov rohkem teenida. Mis võiks kogu ühiskonnale kasulikki olla. Kuid ettevõtjate, kelle huvid ja partnerid asuvad ida pool, eeskujuks on sealsed oligarhid. Siinkohal võiks kasutada klasside teooriast pärinevaid konstruktsioone ja järeldada, et Eesti (suur)ettevõtjate lojaalsus on klassipõhine ja nende esmane huvi on läheneda kremlist rippuvatele Vene oligarhidele. Näiteid sellise koostöö kohta on alates 3 miljonist kottides kuni 200 miljardini pangaülekannete näol. Ja Vene oligarhide ükskõiksus oma ühiskonna üldise heaolu ja käekäigu vastu on ilmne. Kui sarnane mentaliteet saab valitsevaks ka Eestis, ähvardab meid oht, et vaatamata kõigele ei muutu inimesed sugugi õnnelikumaks. Ja riik hakkab lagunema, muutudes oligarhide huve teenivaks süsteemiks.No ja kui marksismi juurde tagasi pöörduda, siis muidugi on võimalik maailmavaade, mille kohaselt ettevõtjad on baas. Ja muud on lihtsalt pealisehitus, seega teisejärguline.