Mitte metafüüsikast ei tahtnud

 ma kirjutada.

Kas saab see olla juhus, et pärast nädalat, mil kuulasin tosin korda järgnevat toredat laulu

Bust Your Kneecaps

olen viimase nädala jooksul kaks korda seoses lähedaste jalatraumadega EMO vahet käinud?

Taas olen mittepõhjuslike seoste valda eksinud ja Synchronizität  teooria hämarates katakombides kulgeb mu mõtte käänuline tee. Kui palju näiteid mittepõhjusliku parallelismi kohta peab inimene kogema, enne kui ta näeb... nende taha.

Oh protsessid, seosed, suhted... Kui võtta mõni palju kõneainet ja tähelepanu pälvinud sündmus, nt et igati toredast, pehmest ja karvasest Soomerest ei tahtnud poliitikud veel teha presidenti, siis asi pole ju Soomeres kuidagi eraldivõetuna. Soomere omadused, sobivus on tema ja käimasolevate protsesside vahel, tema seostes, teda ümbritsevates seostes, teda defineerivad tema suhted jne. TA presidendina on eelmainitud tegurid/reaalsus sobiv ja paigas, riigi presidendina mitte ja see pole oluliselt mõjutatud tema isikuomadustest või oskustestki.  Liiga keeruline? Püüdes lihtsamalt reaalsust kirjeldada, võiks ütelda, et isikud (muutuvad, nagu kõik muugi) on küll osake reaalsusest, aga laiemas pildis kajastub reaalsus toimuvates protsessides, kus valitsevad paljud erinevad mõjud. Mis presidendivärgist saab, eks näis, aga eelneva mõttekäigu illustreerimiseks on senini sündmuste areng Soomerega küllaltki hea näide.   

 Soomere on ka hea näide sellest, kuidas me olevik on seotud lähiminevikuga. Ja miks lähimineviku kohta peaks rohkem ja täpsemalt teadma, selgemalt fikseerima jne. Üht-teist ju on avaldatud, aga mitte ammendavalt. Nt aastatest 70ndate teine pool kuni 80ndate keskpaik, vastupanuliikumine ja usuelu ja mitmesugused allhoovused, mis eksisteerisid nõukogude korra keskel ja elasid oma elu. 

Midagi on avaldanud Niitsoo, Pesti, Vahter, Vahtre... Parek, Tarto ja Niklus, Pärnaste. Kõik need on tänuväärt raamatud, aga neil päevil Soomere case näitas ilmekalt, kui abitud võivad olla need poolkirjaoskamatud leheneegrid, kes taolistes asjades lähevad vana kagebiidi Pooli juurde küsima, et kuidas asjad siis õigupoolest olid. No häda, kui ajakirjanike keskmine tase on nii madal. Ja arukest pole sündides antud. 

Läks hästi, et Tarmo Vahter võttis arhiivist vastavad dokumendid ja selle juhtumi suhteliselt ruttu ära klaaris. Aga mahavaikimisi ja eneseupitamisi ning igat sorti ebatõtt on selle aja ja inimeste kohta liikvel palju. Ahonen püüdis Okupatsioonide muuseumi direktorina luua kindlamat alust selle perioodi ajaloo uurimiseks, vb läks liigagi akadeemiliseks, aga tema asendati mega asjatundmatute neiukestega ja kogu see muuseum ja algatus nulliti ära. Oh kuis särasid sel puhul mitmete poliitikute näod, nagu oleks meid jälle vastu võetud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu, nii ülev tunne valdas neid Vabamu avamisel. Kui sealt tuleks nüüd mõni trükis või näitus vaimus "Valdur Timusk: dissident KGBs" või "Rahvuskommunistid" või taasiseseisvumise aastapäeva tähistamise puhuks "objektiivne" käsitlus kommarite teenetest ja juhtivast rollist, aust, mõistusest ja südametunnistusest jne jmt. Siis võiks jälle meenutada, et see on protsess, ebameeldiv protsess, mis võrdub ebameeldiv reaalsus.  

Aga mis jäi meie poliitilises reaalsuse triiviva Soomere puhul kuidagi eriti silma, oli tema juures mingigi loovuse ja vabaduse ilmingute puudumine. Ja kardan, et järgmiseks proovitakse teist samasugust kanditaati. See on kurb. Märk, et asjad liiguvad halvas suunas.   

Eesti president

 Valisin eile õhtul Eesti Vabariigile presidendi. 

Õhtu õhus oli läppunud vinena ikalduse, taudi ja põua ning hübriidsõja hõngu ning lisaks ootust, et panevadki Tarmo Soomere nagu suvalise laternaposti presidendiks (kardan seda otsust. akadeemiliste hulgast ei valita esinduspoliitikuid ja rahva ühendajaid. akadeemikule on loomulik pidada loenguid, see on osa taolisest inimtüübist. lisaks on paljudel akadeemilistel kodanikel üsna küsitavad sotsiaalsed oskused/tunnetus. suhtlemisel on mõnigi teadlane, õppejõud jmt üsna ilmselt kerge autismispektri häire piiril.). 

 

Aga kelle ma hädaolukorras, üldises peataolekus ja kriisis leidsin? 

Lihtne ja lihtne, presidendiks sobib hr Margus Laidre. Pole kahtlustki, kuivõrd vilunud ta on parkettidel, soliidne, väga haritud ja tark mõtleja, heatahtlik, lihvitult lihtne, viisakas jne. Mul pole põhjust ülistada ja pugeda. Ta üldjoontes ongi selline.   

Nii et Margus Laidre presidendiks ja mindagu järgmiste keerulisemate ja oluliste küsimustega edasi. 

Selguse mõttes pean mainima, et parlamendis ja erakondades pole Margus Laidre kandidaadiks seadmist muidugi arutatud, nii et ega me parlamentaarne erakondlik riigivalitsemiskorraldus taas korralikku presidenti ei leia.

Suvine taas

 Olin sel nädalal Võrumaal ja eemal  netist, nutist, uudistest ja  tüütust plärast. Leebed ilmad, ilus loodus ja kenad inimesed. Järvel sõidetud, kalagi püütud, ujutud. Ei teinud sellest idüllist ühtegi pilti. Siiski -  mõned suvised pildid on sellest, kuidas noort piiritajat lendama tuleb õpetada. 

No mis teha, kui leiad abitu linnupoja sõidutee servas väga kohmakalt mööda maad liikumas. Õnneks olid tiivad terved,  lind korras, vaja vaid kärbseid ja parme püüda ning väikese harjutamise tulemusena hakkas  taipama, et noka otsa torgatud putukas tuleb alla neelata. Nüüd on lind headesse kätesse usaldatud ja küll ta elu pärast üht õnnetut päeva jälle lustiliselt ja lennates  edasi läheb. 

 

(Piiritajale lendamise õpetamiseks tuleb tema peopesale võtta (kummikinnas peaks käes olema!) ja kätt üsna kiiresti ülevalt alla tõmbama, mistõttu tema tiivad füüsika toimel laiali lähevad, instinkt juhatab õigeid liigutusi tegema jne.) 

Tulin sellest nö isolatsioonist tagasi ja infoväljale kappama ja midagi pööraselt rõõmustavat ei leidnud. Uus tselluloosi tehase plaan. Mula rohepöördest võib ju ajada, aga metsa peaks ikka korralikult raiuma, eksole. Ja vee läbi tehase laskma, muidu voolab niisama. Kui siis metsa enam ees ei ole, on tuhamäed ka kaugemale näha. Ja väike mereveereostus Sillamäel käib hea elu juurde.

Vabadusvõitleja Enn Tarto lahkus siit ilmast. Poliitikutest oli ärasaatmisel näha Ratast ja Lotmani ning mõnda inimest endistest konservatiividest, Tartu linnapea oli kohal, Mart Niklus, Lagle Parek ja Eve Pärnaste muidugi. Seoses Nikluse ja Tartoga meenub lugu, kuidas Tarto saabus vangilaagrisse, kus varem oli istunud Niklus,  juhtkond ja valvurkond olid mures, et läheb jälle suureks jamaks, tuleb ülitülikas eestlane jne. Aga rahunesid maha, sest Tarto oli väga stoiline ja rahulik poliitvang, kes ei kuulutanud pidevalt välja näljastreike ja ei kirjutanud kaebusi.  

Uut presidenti pole ikka veel leitud ja istuv vana president korraldas praamiõnnetuse ja pani ühendusele  Saaremaa ja Hiiumaa ning mandri vahel punni ette.  Muidugi ta ei ole süüdi, ma tean. 

Igapäevased numbrid kasvavad, peagi on kolletel ka ilusamad nimed kui eelmistel, punk ja rock kolle, folkkolle, ooperikolle, koguperekolle jne. Kolmas laine tuleb meeleolukalt, aga neljas laine novembris saab olema üsna nõme - uus tüvi, kolmandad süstid jmt, selge see, pole vaja bussijaama mustlaseidel ennustadagi lasta.

Aga jupp suve on veel ees, tomatidki puha rohelised, liblikaid ei ole veel viitsinud pildile püüda ...

 

Ühe Võrumaa liblika pildi siiski tegin, olgu see lootuse ja muutuse, lõputute võimaluste ja täiustumise sümbolina hea enesetunde nimel siia lõppu lisatud.