Võrdsete võimaluste maale juhatab meid tratataa

 Kaks märksõna - töö ja remont. Nimetatud küll ei täida ära kogu aega, aga võtavad suure osa tähelepanust ja mõttejõust. Muidugi on siin paljugi suhtumise küsimus, sest mingis osas võib praegust tööd pidada isegi mugavaks ja remondimees on ka selline, kelle taga ei pea passima ja mingeid asju ette-taha ära tegema, ise ta möllab ja aega ei raiska. 

Vaatasin Bruce Robinsoni filmi Withnail and I.

See olla 90ndate alguses GB-s eriti üliõpilaste keskel saanud kultusfilmiks ja tundub mõistetav miks. Omalaadselt jõuline ja mõneti toores teos. Praegusel silmakirjaliku homovagaduse ajal muidugi jääks mõni ägedam stseen filmist välja. Üliõpilaste hulgas olla olnud kombeks ühisvaatamiste ajal kaasa teha kõik joomastseenid. 

Siinkohal mainin, et Robinsoni The Rum Diary, mis on minu arvates ka üsna hea film, võttepaigad on, Johnny Depp on, atmosfäär on ja mingi lugu on ka, kujutab samuti palju suhtekstreemset joomaelu. Huvitaval kombel langes nende filmide (üle)vaatamine (The Rum Diary) samadele päevadele, mil Tartus avati väike mälestusmärk Hannes Varblasele. Avamise puhul valati pronksvarblase peale pudel viskit. Ja umbes samal ajal tekkis ühel õhtupoolikul arutelu, et ei tea, mis on üldse saanud Püssirohukeldrist. Sai välja pakutud, et seal vb hoitakse kinni soome purjus pensionäre jmt. Kunagi väga populaarne ja keskne koht on kaardilt kadunud. Ha-ha... läksimegi lõuna ajal vaatama, tundus töötavat tavarežiimil. Teenindus ebasõbralik, toidud kehvad.  Mingit põhjust sinna kunagi veel minna ei ole. 

Kui aga juba algust sai tehtud, siis järgmisel päeval läksime lõunatama Hõlma välikohvikusse. Teenindus märksa parem. Menüü oli sedavõrd sõu-sõu, et olin sunnitud tellima pasta, väga harva juhtub sihuke asi. No pasta ei olnud halb, aga ma ei kujuta ette, et pastat oleks põhjust toidublogida. Aga vb on see Eestis pealesunnitud, et valikunappuses jne jmt tuleb ka pastasid kuidagi kirjeldada ja analüüsida ja hinnata või ma ei tea.

Kui veel lõpetuseks sisetiiklikke ühiskondlik-poliitilisi meeleolusid ja teemasid põgusalt puudutada, siis tabasin end hirmsalt mõttelt, et tahaks sisepagulusse tõmbuda. Mida ma ei pea eetiliselt õigeks. No vabas Eesti Vabariigis ei tohiks seda teha. Valitsuse ja valitsevate parteide käitumine parlamendis ja üldises plaanis on minu jaoks tõstatanud kaks olulist küsimust. 

Esiteks, kas demokraatiat kasutatakse praegu õigesti. Ajalugu on näidanud, et demokraatlike protseduuride ja struktuuride jne otsa võib vabalt rajada suuremal või maksimaalsel määral totalitaristliku korra ja valitsemise. Lihtsamast lihtne. Teiseks on näha, et plaanis on teha ülevalt alla kultuurirevolutsioon. See ei tundu ka olevat hea mõte, aga no sotsid muidugi varjavad oma võimetust ja sisutust selliste sammudega, mis püüavad inimesi vägisi õnnelikuks teha ja elu ümber korraldada võrdsemaks ja õiglasemaks ja ja ja. Mul oleks sotsidele ja Eesti 200 üks väike ülesanne. Öeldakse, et ühe vabadus lõpeb seal, kus algab teise vabadus. Kas oleks võimalik anda sarnane lihtne määratlus praegu esile tõstetud ja palju leierdatud võrdsuse mõistele. Kas ja kus see lõpeb?   

Õied ja hiljem viljad

 Täna tähistatakse Eestis ja mitmel pool mujalgi Lastekaitsepäeva. moskoovia orkidel läks sellel päeval korda raketirünnakuga tappa üks Ukraina ema ja laps. Kinnitatud andmetel on tapetud Ukraina laste arv ca 600. Lisaks teadagi veel tuhanded Ukrainast orkide sohu küüditatud lapsed, kellele tehakse  antitsivilisatsiooni vaimus ajupesu. Kujutledes, millised on need patrioodidputinistidpedagoogid, kes orke kasvatavad ja ukraina lapsi ümberkasvatada püüavad, siis ma ei taha midagi kuulda vene kultuurist, vene koolidest, integratsioonist jmt. 

Vahepeal on kevad olnud, aprilli lõpupoole õitses vilt-kirsipuu,

üks vanem härra ja proua läksid selle juurest mööda ja juhuslikult kuulsin läbi avatud akna osa nende dialoogist - proua ütles: "See on mingi dekoratiiv, need ei ole kirsi õied." Vot nii hästi õitses. Seejärel õitses mandlipuu

ja siis puhkes õide kõige ettevaatlikum Kanzan kirss, kes mõned külmemad päevad kannatlikult üle ootas.

Seejärel juhtusin Pakrile ja seal oli paekalda läheduses tõepoolest igasugu puid, mis pööraselt õitsesid. Sihuke võsalaadne paik ja palju erinevat liiki puid alates õunapuudest ja lõpetades aprikoosidega, ploomidega ja veel muudegagi.

Paekalda all oli tore kuulata kivide vahelt alla voolava vee häält.

Vulin ja mere lainete loks on minu lemmikud nr 1. 

Aktiivsuse ja puhkuse nimel jõudsin pikaks nädalavahetuseks ka välismaale, täpsemalt Lätti, veel täpsemalt Võndu. Väga chill linn.

Üsna suvalises asukohas ja suvalise väljanägemisega toidukohas pakuti väga head parti. Olgu sellele kohale siis tehtud ka tagasihoidlik reklaam. 👇

Ja lõpuks käisin ära Arvo Pärdi Keskuses. 

Mis on palju sisukam ja sümpaatsem koht kui paljud teised, mille kohta näiteid ei hakka tooma. Seal võiks nädalaid istuda ja lugeda. Ja muusikat kuulata. 

Kohalikud uudised on muidugi sellised nagu nad on. Abieluvõrdsuse asi jääb ikka väga poolele teele, ei tule polügaamiat, samuti ilmselt tabaks mind ebaedu, kui teeksin Signe Riisalole ettepaneku abielluda, mis ju tõestab, et kui tal on abikaasa (millest ma täpselt pole aru saanud), siis mingist võrdsest õigusest ministriga abielus olla ei ole juttugi, isegi kui oleksin nõus ka Tiit Riisaloga samas abielus olema jne jmt. Kuidas küll selles asjas võrdsus saavutada, ei tea. 

Slava Johanna-Maria Lehtme skandaal lahvatas, selle lainetuses üllitas Ilmar Raag mingi kirjutise laadis kahetsen, et kandsin afropatse. Muide, tahaks näha seda aega, kui tätoveeritud inimesed hakkavad polüneeslaste ees vabandama ja veel on paljugi, mida võiks laiahaardelise kahetsuse kampaaniaga haarata. Kahtlaselt kahetine värk see kahetsemine.

Aga lõpetuseks nagu ikka positivcik, 

sest neil päevil algab Ukraina pealetung ja ilmselt tuleb orkidel hakata tõsiselt maksma selle eest, mis nad on korda saatnud. Ja kui nad on korralikult peksa saanud, siis loodan, et see on alles algus.

 

Aeroplaanidest (aga mitte tähenduses "õhulossid")

Ärkan üles, joon kohvi, raadio mängib ja kohe sihuke pommuudis, et orkid pommitasid oma Belgorodi linna. Üks võimalus on, et pilootideks on täiendkoolituse läbinud trammijuhid; teine võimalus, et lendurid kardavad paaniliselt Ukraina kohal lennata ja viskavad pommid/tulistavad raketid välja piirist võimalikult kaugelt; kolmas võimalus on see, et põhjakoeralaste valmistatud tark pomm langetas otsuse iseseisvalt ja valis lähima sihtmärgi. Oh lennukeid... ja karjamaid ja laipu mööda triivivaid...   

Peksa omasid, et võõrad kardaksid, või?

Linnud hakkavad laulma ca kell 5 hommikul, ajal mil linn on veel väga vaikne. Päike alles tõusmas ja kuuldub ka nende lindude laulu, mida tunnikese pärast enam ei kosta ja päeval on lauluvalik hoopis kasin. 

Eile oli taevas veatult pilvitu ja päike paistis nagu hull ning minu läbiproovitud nipp teha tööd selle kirjutuslaua taga, kuhu  keskpäeval langeb kogu päikesevalgus, ei toiminud üldse. Tööhoogu ei olnud, läksin hoovi kõndima ja istuma, suitsetasin ning jõin väga asjalikult kohvi. Samuti vahtisin taevasse, kus tõepoolest "niipalju tühjust on näha". 

Kell 14.06 hakkasin kuulma mingit harjumatult kõlavat urinat, mis tuli kusagilt kõrgelt ja siis lendas üsna madalalt hoovi kohalt üle suur pontsakas lennuk. Madalalt - st ca 5000 m. Lendas põhja poolt lõuna poole. Lennukeid lendab viimastel aegadel väga hõredalt, seega läksin vaatama, et mida näitab Flightradar24, et kes siin üle mu hoovi lendab. Fr24 ei näidanud midagi. Ei mingit lennumasinat Tartu ümbruseski. 

Liikusin jätkuvalt väljas ringi, kiikasin ikka taevasse vahete-vahel ja ongi! 

 

 

kell 14.23 lendas märksa kõrgemal lennuk lõunast põhja, sellisel tavapärasel ca 10 km kõrgusel ja korraliku valge sabaga. 

Juba vilunud liigutusega avasin Fr24 kaardi ja seal oli ausalt kirjas, et meie kohal lendab Boeing RC - 135W Rivet Joint kutsungiga JAKE11, kuulub USA õhujõududele ja on luurelennuk.  

 

 

 

 

 

Tegi Tallinna lähistel 180 kraadi pöörde tagasi ja minutid hiljem kihutas juba sama teed lõuna poole tagasi. 

Kell 16.18 lendas urisev lennuk lõunast põhja poole.  

 

Mõtlesin siis uurida asja laiemalt ja vaadata suuremat pilti jne, no selline päev, päike paistab,  Jens Stoltenberg on  Kiievis ja paljugi mis.

Toredaid poognaid joonistas Eesti õhuvägi samaaegselt JAKE11 Tallinna lähistel, mitu USA õhujõudude lennukit tiirlesid Poolas Lublini ümber. Neist üks on kütuselaev  Boeing KC-135R Stratotanker, teine vist oli luurelennuk NORSE 61. 

Ja siis lülitas salapärane urisev lennuk oma transponderid Leedu kohal sisse ja selgus, et tegemist on rumeenlastele kingitud Lockheed C-130B Hercules registrinumbriga 6166. 

Peaks olema transpordilennuk. Tõsine tegelane. Muidugi ei lenda nii kõrgel nagu mõned teised.

Näiteks - kõiki neid eelneva ja käesoleva postituse vahele jäänud päevi meenutades - dirigent ja muusik

Mustonen, särav ning muidugi väljapaistev, käis mordoris tegemas kõrget helikunsti. "Ma elan kõrgemal ja lendan kõrgemalt," lausus oma tegu kommenteerides Mustonen. Mitte sugugi alandlikult ja tasaselt, üldse mitte kristliku tsivilisatsiooni baasväärtustele tugineva arenenud inimese moodi. 

Hersoni teatri peadirigent Juri Kerpatenko keeldus tegemast koostööd okupantidega ja lasti 28. septembri varahommikul 2022. aastal Hersonis oma korteri uksel moskoviitide poolt maha (automaadist!). Mustonen ei ole vist oma mordoris teenitud honorari ukrainlaste toetamiseks annetanud. 

Veel erutas kodupublikut üks eesti filli doktorant, kes sai mitu päeva kuulsust, sest uurides noorte keelekasutust oli nii väga palju raamatuid lugenud ja hoogsalt õppinud, et pole leidnud aega mõnede eesti keeles üsna tavaliste sõnade tähendusega tutvumiseks. Hull lugu selle lugemisega on, et kui väga palju ja üle oma võimete kogu aeg lugeda, siis ei pruugi mõtlemiseks aega jääda ja seda juhtub magistrantide ja doktorantidega paraku sagedamini kui võiks arvata. Noh, doktorant, mis tast' tahta, aga professor andis sel teemal ka oma vaadet ja see polnud just pettumus, aga vääriline jätk küll. 

ühel Kreeka saarel

 

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi juhataja, tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström teatas: Doktorantuuris loetakse tonnide kaupa erialast kirjandust, et olla rahvusvahelise teadusruumiga samal pulgal. Doktorantuuris tegeletakse ka väljendusoskuse arendamisega, aga seda ennekõike akadeemilise väljendusoskuse perspektiivist." "Keele üdi ja tuum on grammatika: see, kuidas sõnu ja lauseid kokku paneme. See osa keelest muutub väga aeglaselt. Ka eesti keeles ei ole mingeid olulisi muutusi keele grammatikas noortekeeles seni täheldatud." 

Mida ma pidevalt täheldan sellistes liigestest lahti ajalehetekstides?

 

Ameerika Ühendosakonnad, piibellikud tegelased, vaene Koljat oli relvastatud ainult oma usuga, aiaiai

aga lendamise juurde tagasi tulles, siis väidetav voldemar punkrirott puutin, tuntud ka kui xyiloo, olla ka lennanud lausa rindele, täpsemalt küll 130 km kaugusele rindejoonest, aga saavutus muidugi pani vaimustusest värisema kogu orkide propagandameedia, et liiderliku juhi kohalolek ja tema litutavad🔥 vestlused ja kõned kindralitega motiveerivad võitlejaid ja kogu moskoovia rahvast pealekauba uutele võitudele.   (vot seda lauset peaks vb uurima.)