Kuna - telerit ei vaata, raadiot ei kuula, ajalehti ei loe, netis ei käi.
Võõrad linnad, pisut erinev temperatuur (sh merevesi on ujumiseks talutav) ja temperament, teine rütm, teistmoodi suhtluskultuur, erinev menüü, teised maastikud ja võõrad taimed.
Vanemad varemed ja uuemad vanad mälestised, meeldejääv pererestoran, paar rooga elukatest, keda varem pole juhtunud sööma ja mõned maitsvad toidud, mis küllap mahuvad nimetuse "kreeka toit" alla. Viimase tüüpiliste roogade osas ma kahjuks ei jaga osade mu sõprade kompromissitut vaimustust.
Kuidas möödus üks nädal.
Esiteks - ujuma. Meri tüüne, ca 19 C ja kohe sain linnukese kirja. Hiljem jalutuskäik, ikka ilma linnaplaanita, et omandaks kiiremini olulisemad suunad. Uuringud "Poodide toiduvalik" ja Tänavakohvikutes pakutav". Järgmisel päeval - vanalinn ja kohalikud riidepoed, varjatud salaaiaga kohvikud. Reisikott võib minnes kaaluda vaid 4 kg, sest riideid on soodsam osta kõikjalt mujalt kui Eestist. Ja kohalikust poest ostetud riided aitavad sulanduda.
Kolmas päev - väljasõit parimasse lähikonna randa ja päikeseloojangu tähistamine soumaga ja
kohaliku veiniga. Neljas ja viies päev - kohalikust reisibüroost hangitud reis tähtsuselt teisele vaatamisväärsusele ja küllalt heaks hinnatud randa, õhtusöök kõige rohkem lootust andvas restoranis, uitamised huupi. Kuues ja seitsmes päev - vanalinn ja muuseumid, paleed ja lossid, hängimine ja tšillimine ning hea varjuline laud tänavakohvikus sigina-sagina jälgimiseks, rand (teadmisega "ma ei põlegi ära", mis muidugi oli ekslik), eriti valitud ja 50% täppi läinud õhtusöögid (ooo värske mõõkkala; ja nooo... kreeka buffee).
Selline mitte pretensioonikas programm ja puhkus. Suveniirideks mõned liitrid tsipouro't. Kes soovib soovitust maheda tsipouro asjus, siis Tsilili perekonna tsipourole on 2018 aastal Brüsselis omistatud Hiiglaslik Kuldmedal ja mahedama grappa poolehoidjatele see kindlasti sobib. Ja kõik soumad, mida juhtusin proovima, on samast koolkonnast.
Teenindus kohvikutes ja restoranides erineb olulistes detailides sellest, mida nt eile hommikul kogesin Tartus rae platsil Pierre'is. Mulle mõjub väga rahustavalt ja pakub rahuldust 10% tipi andmine, aga kuidas saaks seda anda tüübile, kes toob kohvi lauda ning seejärel osutab, et "suhkur on meil seal laua peal". Klient tõusku, mingu ja toogu ise endale vajalik suhkur. Tuhatoos jõudis lauda juba 20 minutiga jne jne. Väljaõpe ja hoolimine meie ettekandjatel on kestvalt olematu. Kreeka kelnerid olid abivalmid isegi olukorras, kus laua lähedusest oli vaja minema peletada üks üle tänava lõugav ork, kes siis pettunult pobises "räägin kui tahan". Üldiselt oli kõik sedavõrd ette valmistatud, et juba eos oli välistatud kontakt vene turistidega.
Kolmandal päeval kodus niitis viirus mu jalapealt. Tore on jääda haigeks kodus ja mitte reisil. Kui eelpool olevas tekstis on märgata mingit sonimise elementi, siis võib selle kanda veel mitte taandunud haiguse arvele. Haiges kehas terve haigus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar