Translate

teisipäev, 25. juuni 2019

Mis silma jäi

Ju neid nimetatakse vist sulgpilvedeks, mis eile õhtupoolikul kõrgel taevas ujusid.


Ja halolist värvidemängu oli pilvedel siin ja seal näha.

Jaaniõhtul toodi kingituseks (nii kuidagi juhtus, pisut ebatavalisel päeval) raamat. Peene nimega Refuugium. Raamat on väärtuslik, aga mitte kõige huvitavam juhul, kui puudub sügavam huvi Tallinna Toompea kruntide pindala (mõõdetuna jalgades) vastu. Riivamisi on seal tsitaatidena juttu ka elust ja inimestest, suguvõsadest. Nt on mõned read Conrad von Roseni kohta, kellest sai Louis XIV juures marssal ja markii. Kas ta oli ka üllas sõjapealik sel musketäride ajal, tundub natuke kahtlane.  Inglismaa kuningas James II igatahes nimetnud teda korra bloody Muscovite, mis on ju tore sõnademäng.👉
Üheks põhjuseks, miks kuningas sellise hinnangu andis, oli von Roseni kava rünnata piiratud linna inimkilbi varjus, mis James II sekkumisel küll ära jäi. Kui siit mõttekiirusel tulla tänasesse päeva, siis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee tänane otsus anda Venemaale tagasi õigused, mis sellelt seoses Krimmi annekteerimisega ära võeti (kus  venelased kasutasid inimkilpide taktikat), on üheselt häbiväärne. Nüüd siis selline sigadus, mille putin isikliku heaks kiitis, on neetud veriste kätega moskoviitidele andeks antud. Kenad eurooplased. Legitimeerisid sõja Ukraina vastu. 39. aasta häbiväärsed kokkulepped ja järeleandmised Hitlerile jäävad ilmselt paralleelina ja võrdlusena nüüd juba nõrgaks.  


26. juunil 1945 kirjutasid 50 riigi esindajad alla ÜRO hartale, mis on selle organisatsiooni alusdokument. Kui natukenegi lugeda selle teksti esimesi ridu ja võrrelda reaalsete poliitiliste otsustega, siis kaob suur osa lootusest, et praegusel ajal ükski rahvusvaheline organisatsioon veel riikide vahelisi suhteid ja poliitikat suudab mõjutada ja arenenud demokraatlikel riikidel jätkuks tahet tagada rahvusvaheliste kokkulepetega sätestatud maailmakorda. 

We the peoples of the United Nations determined

- to save succeeding generations from the scourge of war, which twice in our lifetime has brought untold sorrow to mankind, and
- to reaffirm faith in fundamental human rights, in the dignity and worth of the human person, in the equal rights of men and women and of nations large and small, and
- to establish conditions under which justice and respect for the obligations arising from treaties and other sources of international law can be maintained, and
- to promote social progress and better standards of life in larger freedom,

And for these ends

- to practice tolerance and live together in peace with one another as good neighbours, and
- to unite our strength to maintain international peace and security, and
- to ensure, by the acceptance of principles and the institution of methods, that armed force shall not be used, save in the common interest, and (...)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar