Pärnu rahutused 1973

Postimehe kirjastus avaldas raamatu endise kgb-lase mälestustega, autor Vladimir Pool: „Minu elu ja teenistus KGBs“ ja KUKU raadios loetakse seda selle nädala raamatuna rahvale ette. Lehitsesin seda teost poes ja ostma ei hakanudki. Põhimõtteliselt ei pea õigeks sellisele autorile raha andmist. Eks ta saab mingit eripensioni Venemaalt ja midagi maksab talle ka Eesti, ma arvan. 

Suhtumiselt on sm Pool ilmekas näide selle kohta, et pole olemas endisi kgb-lasi. Sõnakasutust on keegi mingil määral küll toimetanud, aga kgb-lane kumab paljudes kohtades siiski läbi.

Üldiselt oleks praegu parematki teha, kui sellest raamatust kirjutada, aga eile ette loetud osa 1973. aasta 15. juuni Pärnu noorterahutuste kohta ajendas siiski kirjutama. Lähiajalugu on meil seni siiski kehvalt uuritud ja dokumenteeritud ning kindlasti kirjutab mõni püüdlik tudeng järgnevatel aastatel mõnes uurimistöös neist sündmustest Poolile tuginedes. Sestap' siis mõni sõna sel teemal.

Miilist sündmuspaigal juhtunut seletamas

Sündmuste käik. Pärnu Vallikäärus toimunud peole sisenesid mõned noored ilma piletita (olen Pooliga nõus, et sealt saavad sündmused alguse). Üks piletita isikutest kandis silmatorkavat värvilist särki, mille tõttu ta mõni aeg hiljem tantsuplatsil ära tunti ja veeti miilitsate poolt autosse. Tavapäraselt tunti sellist miilitsate kongi "kaineri masinana" ja noormehe hüüete peale "miks te mind kinni võtate, ma olen kaine," muutusid noored väga rahutuks. Noormees transporditi minema, aga vihased pidulised keerasi kummuli miilitsate samas seisnud väiksema ("sidrun"), nn "villise" tüüpi masina. Tantsulka katkestati ja rahvas marssis läbi linna miilitsamaja juurde, et kinni võetu vabastada. 

Miilitsamaja pilt toimikust

Miilitsamaja juures keerati ümber ja kõigutati veelgi miilitsa ja kohale kutsutud tuletõrje masinaid, meeleavaldajaid tuli juurde, eriti lisandus kõrval asuva kutsekooli õpilasi ühiselamust, miilitsamaja aknaid hakati sisse loopima, samuti loobiti puruks osaliselt maja kattev tumedast klaasist fassaad. Kuna miilits ja tuletõrje olukorda valitseda ei suutnud, kutsuti appi sõjavägi Pärnus paiknenud keemiaväeosast. Sõdurid tarvitasid noorte pärnakate vastu peamiselt vöörihmasid ja noored pudenesid laiali, kinni võeti nii palju kui suudeti ja põhilised sündmustest osavõtjad tuvastati märgade riiete järgi, kuna tuletõrje oli jõudnud rahvast pisut kasta. Kesklinna paigutati sõjaväepatrullid. Seoses rahutustega peeti kinni ligikaudu 50 noort, tuvastati märksa rohkemaid,  kaheksale mõisteti osavõtu eest massilistest korratustest vabadusekaotus 1,5 – 4 aastani. 

Tüüpilisi Pärnu mässajaid 1973; foto toimiku ühest paljudest sarnastest lehtedest

Sündmustega seoses vallandati Pärnu miilitsaülem alampolkovnik Raidla.


  UURIMISTOIMIK Riigikohtu arhiivist Tartus, Kriminaalasi nr. 33128 (R286) S. 2249, n. 8.

Toimikus leiduvad pildid miilitsamaja akendest ja fassaadist on tehtud järgmise päeva hommikul, mil suurem osa klaase oli juba asendatud, sest klaasimiskoja mehed käsutati tööle juba öösel. 

Pärnu rahutusi on väga valesti meenutanud (eksib kuupäevaga väites, et mässati vastu 9. maid '78 ja muud) ka  endine kommunistlik keskkomitee tegelane Laanemäe, kes avaldas ligi 250 leheküljelise teose „Kümme aastat valges majas“, alapealkirjaga  „Ausalt ja avameelselt“.

Eelpool kirja pandust võib jääda vale mulje, et ENSV-s elasid pahad noored, kes polnud viksid ja viisakad ega pesnud hambaid hommikul ja õhtul. Aga selle kummutame koheselt. 

Lätlased tegid võrreldava korraliku mäsu alles 1977. aastal Liepajas, aga esines seal tol õhtul meie  Polyphon... mis oli ju siinmail hinnatud selliseks so-so bändiks.