Ja kus siis reedel ja laupäeval läks lahti! Valga Daami päevad, mingi laadavärk (võib-olla see on hansapäevade raames, meitea), lisaks motomehed-naised ja nende hardrocklaadne kontsert. Täismäng.
Peatänaval kohvikutes pered, isad-emad näitamas, et nemad puhkavad Haapsalus. Melu oli veelgi enam ja laias valikus, aga põgenesime Vasikaholmile ujuma. Ujusin nii palju, kui suutsin, ujuda oli hea.
Ja uitasime kõrvalistes kohtades. Kus turist ei turni ja suvitajad ei sumise.
Ja põldmarju sai korjatud. Nüüd on suur küsimus, kas proovida neist teha mingi kogus ilma seemneteta marmelaadjat ollust... või oleks see liiast... vist pigem ikka üritan... Ja hakkangi üritama.
Juhtumisi lugesin ridamisi, järjest ja segiläbi Henrik Visnapuu ja Vladimir Nabokovi lapsepõlve- ja noorukiea mälestusi (H.V. - Päike ja jõgi; V.N. - Räägi mälu); meenutusi elust peamiselt 20. sajandi alguses. Milline tundus maailma lapsele ja kuidas noorukina keerulisi aegu tajuti. Ühiskondliku positsiooni poolest kuulus N pealinna ja riigi eliidi hulka, V kasvas maal ja oli talupoegade hulgast. Põlvnemise, ümbritseva miljöö ja kasvatuse poolest olnuks raske neil kahel veelgi rohkem erineda. Samas on mälestusi võrreldes näha, et mõlema lapselikku tähelepanu köitsid ja süütuid lõbustusi pakkusid sageli üsna sarnased tegevused. Mõlemast said teadagi kirjanikud, Visnapuu puhul saavutusena märkimisväärne ja heaks näiteks, millise arengu läbis (väga lühikese ajaga!) eesti ühiskond euroopalikuks kultuurrahvaks pürgides. Muidugi hakati sellele alust (taas)looma juba 19. sajandi alguses ja suuri saavutusi oli läbi 19. sajandi (nt ajalehed, koolid ja seltsid ning talude päriseks ostmine (teadagi), viimast on Tammsaare kujutanud muidugi kui millegi kohutava ja traumeeriva algust. Samas tasub tähele panna, et 20. sajandil läks moodi kujutada protestantlikust moraalist, (töö)eetikast jne jmt mõjutatud elu eriliselt süngetes värvides ja rõhuvana, sageli vaenulikuna. Realistidele oli see kuldaväärt aines.).
Mõlemad
elasid hiljem pagenduses (mõnda aega USA-s isegi üsna lähestikku) ja
jälgisid eemalt, kuidas kaotatud kodumaal peremehetsesid kommunistid.
Mõneti juhuslikult sattus seejärel lauale Orwelli Lase lehtliilial kasvada. See raamat
(suhteliselt harva mainitud) tugineb autori vahetule kogemusele ja kirjeldab valulikult
30ndate aastate olu veel noorepoolse vaese loomeinimese/kirjaniku vaatest. Oluline on
valikute ja vaesuse teema, raha kõikvõimsus ehk selle puudumise mõju
isiksusele. Mehe ja naise vahelisi suhteid käsitledes Orwelli tegelane näib vastanduvat D.H. Lawrence'i vaatele (pole välistatud, et ka rahapuuduse kinnismõtteis tõukub raamat ühest vastavast Lawrence'i novellist). Hea ladus tekst ja hästi loetav, nagu G.O. enamasti ikka.
Varemed on piisavalt suured,
väga asjatundlikult korrastatud ja restaureeritud, pileti hind 6 euri on viisakas, mõisas on restoranid ja kohvik, hinnad ei ole ülikõrgele upitatud ja toit oli maitsev.
Kui sel kompleksil läheb hästi ja jätkuvalt leidub külastajaid samavõrd, nagu praegu näha oli, siis on tegu teenitud eduga.
Teenindus ja külastajate omavaheline suhtlemine tõi mulle miskipärast meelde söögikohad Lõuna-Prantsusmaal ja Kataloonias.
Tahaks mõelda, et kloostri asukohal on veel hõljumas mingi omaaegne lõunamaine vaim, mis inimesi märkamatult mõjutab.
Kahju, et tsistertslaste kloostritest eriti Tartus ja ka Kärknas pole õigupoolest midagi säilinud.
Eile vaatasin Luke mõisas Jakobi Mäe Kultuurikoja teatristuudio etendatud Tšehhovi Kolme õde; oli huvitavam ja lahedam, kui mõnigi kutseliste näitlejatega ja eksperimenteeritud, ainetel vmt tükk. Mõnusalt siiralt püüdlik näitemäng kulges heatahtliku publiku toel üsna tempokalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar