Täna

 peabki olema selline tunne. 

Võta sigaret ja lõõgastu

 Kui peaosas poleks noor Winona Ryder, siis ehk ei viitsinuks filmi Girl, interrupted, vaadata, aga Ryderi pärast ikka vaatasin. Lahe detail filmis oli, et peategelane tõmbas sigarette Gitanes.  Nende hankimine oli 60ndatel USA-s vb probleemne, kuna ameerika firmad tõrjusid suhteliselt väikese Prantsuse tegija toote kõrvale. Hiljem on Gitanes'iga aga olnud hulk muid probleeme, EU oma direktiividega on ta nurka surunud, kohati põhjendades, et liiga kanged vmt, kord süüdistades, et liiga stiilsed jmt. Saksamaal müüvad neid vähesed julged tubakaputkad, kusagil lennujaamas kord vaadati mu piletit, sihtkohaks oli mingi EU riik ja mulle seepärast keelduti neid müümast, Iisraelis aga lennujaama pood ei teinud mingit probleemi ja järgnevalt Riias neid samuti minult ei konfiskeeritud (tahaks uhkustada, et olen ka üsna osav salakaubavedaja 😸). Ma pean neid dändi ja mässaja atribuudiks, aga võite ka otsustada, et nad on isekaeiteamillevastuprotesteerib tüübi/snoobi aksessuaar. Le Plaisir de la Liberte (muuda seade 360->720)  

 Reede õhtul, seega siis halloweeni aegu, läksin jalutama. Nägin tänaval mitut kampa, peamiselt väiksemat sorti lapsi, kostüümides, millest paljud olid isegi teemas ja kohased ega olnud kuidagi hädapäraselt käepärasest kokku sobitatud. Mõni punt oli häälekam, mõned suhteliselt vagased. Plussid panen kirja selle eest, et lapsed tegid midagi üheskoos, sama ehk ka mõningase eneseületuse eest. Küll aga ei näinud, et neil oleks õnnestunud mõnd inimest ehk elanikku uksele saada. Uksed jäid suletuks ja lapsed muutusid ebalevateks. Natuke nõutud olid nad vist juba alguses, vast polnud päris kindlad, kuidas seda halloweeni asja tehakse. Noh hüüad, et komm või pomm, aga mis edasi saab?

Lihtsad rõõmud on kõige kindlamad rõõmud. Seepärast panin pärast mitut aastat plaanimist ja kavatsemist lõpuks akna alla lindude toidumaja. Igasugu tihased ja varblased muudkui keerutasid selle koha peal ja otsisid midagi põõsaste juurest, panin toidulaua siis nende eelistatud kohale ja majake sai populaarseks ning külastajaid on küllaga. Haruldusi nende hulgas pole olnud. Aga talvel tulevad ju soomlased ja rootslased jmt. 😸  

Ikka veel püsin vahemereliste roogade lainel ja proovisin teha küülikut mingi YT prantsuse koka õpetuse vaimus. Nali oli selles, et see kutt tegi ja tegi oma kastet ja näha oli, et see kisub üsna punaseks, aga lõpuks - Voilà! oli tal liha potis ilusas kollases kastmes. Mõtlesin siis, et vist tean, mis siin kaadri taga toimus, pruunistasin jahu ja segasin puljongiga ja läks kastmesse. Värv sai enam-vähem paika ja maitsed oli OK. 

Kirjutasin ja mõlgutasin siin mõtet-paari ning sain teate, et vangide kaebus suitsetamise keelamise kohta on Inimõiguste kohtus leidnud positiivse lahenduse ja vangidele peab jätma õiguse suitsetada. Ja selle kohta kirjutatud artiklist sain veel teada, et Pakosta kaebab otsuse edasi ja hulk mula, aga kui Rootsist vangid Tartusse tuuakse, siis vastavalt eelleppele on neile tagatud võimalus suitsetada, sest Rootsi vanglates nad seda võivad. No kas pole tore valitseda, ff. Muudkui aga langeta selliseid toreda healapse vaimus otsuseid ja kui vaja, siis pole vaja olla nii printsipiaalne ja oma kodanike kõrval võib välismaalastele natuke rohkem õigusi lubada küll. On entusiastid ikka. Aktivistid. Heatahtlike kavatsustega uute teede sillutajad. Hoolivad kasvatajad. 

Viimasel ajal

ma ei viitsi seda blogi lugeda😸

ainult kirjutan vahel. Harva.

 Oli selline pühapäev. et hommikul kuulasin tänu Delfile ära Arvo Pärdi teoste kontserdi Carnegie Hallis ja õhtupoolikul vaatasin tänu ERR-ile Wim Wendersi Perfect Days. Üsna selline virr-varr värk kui sisu poolt vaadata. Pärdil on teostes palju rahutust ja konflikti ning dramaatikat. Kõige lihtsuse ja ilu ja rahu kõrval, mida üldiselt seal teatakse olevat. Aadama itk ei ole mingi jalutuskäik pargis ja kui sellele lisada püha Athose Siluanile ilmutuse läbi antud juhis, et  "Держи ум свой во аде, и не отчаивайся" ehk "Keep thy mind in Hell and despair not," ehk kuidagi nii, et "Hoia oma meel põrgus ja ära ole meeleheitel," siis tundub küll, et eksistentsiaalses plaanis elu kristlikus kontekstis väga lihtne ei ole. Aadama itku saatel tulid vaimusilma ette pildid tihedalt Ukraina tasandikel lebavatest laipadest (ja meenus Glenn Gould'i öeldu, et kontserdisaal ei ole kõige mugavam koht, kus muusikat kuulata).

Wenders'i filmi vaikne ja harmooniline zen oli justkui hoopis muu ja pingelise hommiku kõrvale sobis rahulik õhtupoolik kenasti. Filmis on paar vihjet, et saavutatud tasakaalu, ilu ja mängulisuse kõrval, või siis all, on ka mingi valu, samas aga leppimine ning loobumine ei ole lõplik väljapääs. Film sarnanes tempolt ja osaliselt ka sisult filmiga Paterson, mis mulle samuti meeldib. Huvitav, et Wenders (s 1945) ja Jim Jarmusch (s 1953) ja Lou Reed (1942-2013) on suhteliselt üks põlvkond. Lou Reed'i  Perfect Day tuli välja  1972. aastal. PD filmis mängib peaosa Yakusho Kōji ja tema sünniaasta 1956 sobib väga hästi peategelase hoiakuga. Mis on omane järelhipidele, hipide põlvkonna noorematele vendadele-õdedele. Neile, kes 16-17 aastastena kuulasid Velvet Undergroundi ja Lou Reedi, aga ei saanud liialt noortena osa võtta 60ndate lõpu möllust. Neile jäi rohkem selline plaatide ja kassettide pealt tuleva musa kuulamise rõõm ja väiksemad peod ning rohkem isekeskis istumist ja mingite raamatute üle arutlemist.

Kui zen'i ja katoliikluse ja ortodoksia sünteesimise juurde tulla, et kuidagi klapitada omavahel hingeline sisemine võitlus ja meelerahuline tühjusele keskendumine jmt, siis muidugi tuleb mainida, et just 60ndatel ja läbi 70ndate ja ka veel hiljem laiema lugejaskonna huvi köitnud Thomas Merton'il (keda ma olen varemgi maininud ja tsiteerinudki) õnnestus need kuidagi hästi siduda ja luua mingid sillad, mis kõiki mainituid ühendasid. (Üht-teist tegi samas võtmes muidugi ka Alan Watts ja tema on vist ka pisut lihtsam ja lõbusam lugemine ning pikemalt popim püsinud.)

Kuhu see jutt peaks välja jõudma... kui teha kiire lõpp... siis nentimus, et Pärdi looming on ilus, tark ja täis väge, Wenders on väga hea, Siluan polnud mingi tossike, Merton sai paljudest asjadest aru, Lou Reed oli kindlasti andekas,  Yakusho Kōji mängis haruldaselt - puhas rõõm ja suur tänu.

Ainult söögist, lohutustoidust

 vist igatsusest Vahemere järele.

Asjaolud kujunesid sellised, et ma pean mõneks ajaks (kevadeni ilmselt) oma plaanidest kuhugi reisida, loobuma. See on nõme, aga nii on kujunenud. Olen väga vajalik just siin. Asendamatu.

Reedel läks natuke üle kolme tunni, et saaks lõpuks toidu pliidile hauduma panna, ehk nagu ütles üks kogenud kokk - Braciole pole see toit, mida võiks teha kolmapäeval, see on nädalavahetuse toit, sest ettevalmistused peavad olema põhjalikud. 

Kui keegi tahab proovida, siis on YT mitmeid juhendavaid videosid, ma ei viitsi kogu protsessi isegi kirja panna. Aga tulemus oli hea. Sain rõõmustava tagasiside kolmelt sööjalt.

Midagi rõõmsat siin tekstis peab ju olema. 

Muidugi ostsin turult liiga palju loomaliha ja pidin laupäeval nuputama, mida teha suurema osaga sellest ostust. Paljud loomaliha retseptid on üsna sarnased ja varem on neid padasid ju tehtud küll ja veel. Võtsin siis poole braciole'dest jäänud tomatikastmest ja tuunisin selle enam-vähem böfstrooganoviks, selliseks nagu õigeks pean. Kuuseriisikatega, kusjuures.

Nüüd meenub, et ma pöörasin Vahemere lainele juba pisut varem ja alustasin mingi pastaroaga, aga missugune see oli... nii-nii oli-oli; pasta puruks rebitud toorvorstiga (pakil kiri, et Itaaliapärased vorstikesed vmt) ja tavapärane valge kastme tarvis ehitatud lihtne sibu-küüslauk põhi jmt. Eks tal on ka mingi ilus itaalia nimi sel roal, tõsi küll, tehtuna hakklihaga; aga ma üsna sageli kasutan hakkliha asemel toorvorstide sisu. 

Pastahoog tuli sellest, et lisaks liigkogusele loomalihale ei suutnud ma ostmata jätta veel haugi marja; viimasega on aga ammu olnud plaan, et teha pastat nimetatud marjaga sarnaselt sellele, nagu Itaalias tehakse pastat merisiiliku marjaga. Kui pole hooaeg, siis võetakse selleks konserveeritud mari ning ega siis küll pole vahet, kas merisiiliku või räime mari. Kui õnnestub haugi marja värvus roa valmistamisel säilitada, siis on kõige suurem oht möödas.

Panen veel häid uudiseid!  

 -  Kõik eelnenu kahvatub kahvatuimaks, kuna eile sain lõpuks kätte selle keelatud kraami, mis on lamba ajud!  Kui turul lihamüüjalt hakata 

lamba ajusid nuruma, siis nad vaatavad sind nagu provokaatorit

ja lõpuks võivad veel selgitada, et tegelikult ei tohi ka üdikonte müüa. 

Vot selline hoolitsus 

on meil inimeste eest. 

Ajud said lõpuks tehtud deep fried ,

tulemusega jäin väga rahule, aga paar sööjat ilmutasid küll ärevuse märke ja piirdusid väikese kogusega. 

Aga pool lammast on veel vaja  töödelda/valmistada ja ära süüa, nii et võite muidugi järge oodata/karta. Kui ei juhtu, et ma annan järele kiusatusele ja postitan hoopis rämeda sõimu poliitilise tagumiku 

(sisetsitaat Sorokinilt raamatust Doktor Garin (seega lubatud/kultuurne rämedus), märgin igaks juhuks ebateadlikule publikule selgituseks) Merkeli aadressil, kes leiab, et orkide agressioonis Ukraina vastu on süüdi Balti riigid ja Poola. Raibe, kremloidid on II MS puhkemises samuti aeg-ajalt Poolat süüdistanud. Tunnen vahel, et olen selle aja ja maailma jaoks liiga adekvaatne. 

Selle kurva tõdemusega siinkohal lõpetangi. 

Retsept, kontrollitud

Viimane hommikusöök, mis sel hooajal suvikõrvitsa õitega.  Lihtne toit ja kähku saab valmis.

 

Klaas jahu, klaas vett, üks muna, kas kasta sisse suvikõrvitsa õied või võtta vaksa pikkune peenem suvikõrvits ja peenema riiviga riivida (või teha mõlemat nagu mina), pool teelusikat soola, kolmandik tl suhkrut, natuke kuivpärmi, igaks juhuks natuke soodat ja viimasel hetkel natuke sidrunimahla, peeneks hakitud peterselli pisut ja sama palju mündi lehti, ja kõik see kraam kokku segada. Ja deep fried see segu.  

Proklamaatiline

 On päevi, mil näib, et meil on ju kõik olemas; teisalt vahel on tunne, et mis meil ka on... Tasane ja lame maa, kulunud värviga puumajad. Raielangid ja sovetiaegsed magalad. Aga samas on taevas selge ja päike paistab, kenamat sügispäeva ei oskagi tahta. Just praegu ja nagu ka eile.

Mis see ikkagi on, mis tundub puudu olevat ja vaikselt häirib? Kord öeldakse, et kliima, siis jälle et pimedus; madalad palgad ja kõrged hinnad ja veel lõputult igast eluproosalist värki. Pimedusele ja kliimale ma ei keskendu, kui ei meeldiks, läheksin ära. Mingid olemuslikud mikroelemendid tunduvad ikkagi vajaka olevat. Korraks peaks need endale teadvustama. Võib olla väga subjektiivne, võib ka olla objektiivne, kuid sel juhul üldiselt tõrjutud ja eitatud.

Pakun, et uhkust on vaja, mitut erinevat. Rohkem ilusaid ja uhkeid asju, ilu kõigis mõeldavais vormides. Mitmesuguseid pidulikke rituaalseid toiminguid, sümboolseid žeste, paraadvorme ja orkestreid, värve ja ornamente, ilutulestikke, platse ja purskkaeve, karnevale, eputavaid fassaade ja kõrgeid torne, kuldsetes raamides maale ja kõrgete lagedega saale, jumalakodasid ja muusade templeid, pargisildu, kivist dekoratiivvaase, taastatud ajaloolist hiilgust, uusi rabavalt omanäolisi kultuurikeskusi, pagaripoode, mis müüvad hommikul äsja ahjust võetud baquette, tänaval hõljuvat kohvi aroomi, elavat muusikat hilisõhtul veel avatud kohvikutes.

Ah milleks? Ostame lennupiletid ja kogeme koos tuhandete teiste turistidega kõike seal, kus need on olemas. Nädalaks või kaheks, kaks või kolm korda aastas. Paigus, kus on rohkem päikest ja soe meri. Siis tuleme tagasi ja oleme rahul oma elurikkuse pimeda parginurgaga, selle kõdunevate puutüvede ja oksarisu hunnikutega, hakkide ja kõrge rohuga. Odav, ei maksa suurt midagi. Säärane oleks kogu linn, kui elanikud kaoksid ja inimese käsi ei puuduta miskit ja loodus talitab omatahtsi. Lõppenud tsivilisatsiooni varemed looduse meelevallas. See elurikkuse üritus ei ole juhuslikult langenud samale ajale, mil haibiti keskpärast ja sisutühja Euroopa kultuuripealinna.

Ilu ja uhkust on kestmiseks ja inimese eluks vaja. Mandumise ajal kestab ajutine kaua, kõik oluline ähmastub ja muutub kuidagi püüdmatuks, samas igavene ehk üle aegade kestev pannakse ootele. Tulevikuks saab olevik.

Nähtud ja isegi tehtud

 

Hakkab vist sadama. Teadagi vihma. Reede pärastlõuna ja õhtu, mis varsti kätte jõuab, kulub laupäeva sissejuhatuseks, et ei põeks... nädalavahetus on lühike jne. Ja mitme päikesepaistelise päeva järel võib ju vihm tulla küll. Polnud mingeid plaane, mille see võiks nurjata.  

Kuuvarjutuse ööl kell 00 ehk keskööl, nägin nelja tee ristil rebast. Kui täpsemalt öelda, siis Riia ja Kalevi tänavate ristis ja valgusfooriga ülekäigul. Rebane tuli kesklinna poolt ja passis keset teed ohutusribal ja mina suundusin kesklinna poole. Teed ületasime üheaegselt ja polnud aega teda pildile püüda. Jäi mälupildiks. Ilus rebane, üsna suur ja kena välimusega.

See erakordse Kuu öö ja sel ajal kohatud inimesed juhivad mu mõtted selles suunas, et kas tõesti Kuuga toimuv ei mõjuta inimeste käitumist? Mikk Sarv kirjutas raamatu KUU. Tema muidugi uskus, et Kuu mõjutab jne. On arvatud, et täiskuu ajal on rohkem kuritegevust ja siis jällegi on seda teaduslike põhjendustega ümber lükatud jmt. Mina kogesin sel ööl küll, et oli inimesi, kes olid erakordsesse segadusse sattunud, aga oli ka meeldivaid seltsivaid inimesi. 

Igatahes igav ei olnud; ja järgmisel päeval olin lubanud alustada ühe projektiga, mis otseselt ja kaudselt hõlmas hulka inimesi, kes neist olid sõltuvad. Üsna lühike magatud öö, aga ikka alustasin, imekena päev ja seejärel veel kaks sama mõnusat suvehõngulist päeva lisaks. Väike kompensatsioon üldiselt mitte just kõige lahedamale suvele.

Pidasime looduskaunis ja vaatega kohas väikese 

pikniku,

vaatasime eemalt paistvaid armsaid metsaseid künkaid ja leidsime, et kivihunnik, mille äärde olime endale varjulise paiga leidnud, polnudki täiesti tavaliste kivide hunnik, vaid nende hulgas oli vähemalt kaks ristiga piirikivi. 

Piirikivi ehk ristikivi. 

Hakkaski vihma sadama. Karl Ristikivi mõnedki luuletused on praegu minu jaoks olulised, nukramad, merest ja sadamatest ja lahkumisest jmt. Pole parata.  

 

Ärkamised

 Kohe pean selgitama, et järgnevalt pole juttu millestki nii suurest, nagu elu muutvad suured selginemised või ilmutuslikud hetked, samuti mitte satori saavutamine vmt. Pean hoopis silmas hommikusi ärkamisi. 

Häid ärkamisi ja halbu ärkamisi. Näiteks on suvine koolivaheaeg, oled sõitnud külla tädile, ärkad seal omas toas, päike paistab vastasseinale, oled puhanud ja tead, et kätte on jõudnud esimene suve päev, millal saad merre ujuma.

Või ärkad toas, päike paistab, kardin kergelt liigub ja tänavalt kostab hotellituppa itaalia koolilaste hõikeid ning meenub, et eilsel hilisõhtul maandusid Itaalias ning jooksid läbi äikesevihma hotelli ning langesid rampväsinult voodisse.

Päikest polegi alati vaja, sest võid ärgata, vaadata välja, et tõesti sajab ning otsustad, et teen paar telefonikõnet ja annan teada, et ei kavatse hommikul välja minna, hoopis plaanin raamatut lugeda, filmi vaadata ja muidu suvaliselt toimetada. 

Pole välistatud, et oled terve kuu olnud mingi paine all; polegi depressioon ega miskit subjektiivset, lihtsalt ongi keeruline aeg, elu ongi olnud ....; aga ärgates on 20 sekundit, mil kõik see ei tule veel pähe ega meelde ja lihtsalt tunned olemisest rõõmu ja õnne. 

Inimesed on kindlasti natuke erinevad ka, mõnel võib positiivse hommiku esimeseks akordiks olla voodisse hüpanud koer, kes vaimustusest vänderdades hakkab ärkaja nägu lakkuma.  

Halbade ärkamiste hulgas on sellised, mil teed silmad lahti, vaatad esialgu vaid valget lage ja püüad ära arvata, kas eelmise päeva peole on järgnemas kohutav pohmelus. See pole siiski veel kõige sügavam kuristik, sest inimesed võivad pärast imelist und ärgata ka kusagil kaevikus või vanglas või haiglas vm. Või tuleb ärkamise järel kohe meelde mõne lähedasega seotud õnnetus. 

Tavalised ärkamised on muidugi kõige sagedasema ja rutiinsemad, hakkad liigutama teadmisega, et kohe saab kohvi, vaatad väljas ringi ja püüad hinnata, milliseks kujuneb päev; sirvid uudiseid, teed mingi päevaplaani. 

Võin ka sõjast ja rahust kirjutada

 Hakkasin mõtlema, kas on mingi määratlus ja nimetus, millega saaks hõlmata mingit olulist joont, mis aeg-ajalt väljendub putini, lavrovi, peskovi (loetelu pole lõplik) ja nende propagandistide juures ning lõpuks jõudsin järeldusele, et see on nende spetsiifiline IRVE.

Näoilmes muidugi, samuti mingis cccp pusas, samuti interjuudes ja kõnedes, vastustes tõsistele ja olulistele ettepankutele; kogu suhtumises teiste riikide suhtes, ÜRO-s kõneldes jne.

Diagnoos määratud. Milline oleks ravi ehk vastumeetmed. Kehtib muidugi printsiip, et pätt ei lõpeta irvitamist enne, kui ei taju, et võib saada vastu nina või mujale näo piirkonda. Ikka "rahu jõu kaudu".

Sõjas on jõud ikkagi otseselt relvajõud, mis omakorda jaguneb elavjõuks ning sõjamasinateks ja laskemoonaks. 

Ukraina püüab päevas hävitada ca sama palju vastase sõdureid, kui palju vastane suudab rindele juurde saata. Ühelt poolt vaadates hea seegi, aga teisalt võib karta, et ukrainlastel ei õnnestu pikema perioodi lõikes asendada enda elavjõu kaotusi. Et mõlemal poolel on juba raskusi värbamisega, ei kalluta kaalukaussi veel Ukraina kasuks.

Järelikult ei oskagi muud pakkuda, et üks lahendusi on piisav hulk sõjamoona, et võimalikult vähese elavjõu kaoga hävitada suurem hulk vastaseid, kahjustada nende ühendusteid, tabada ladusid ja koondumispunkte, kütusehoidlaid; samuti teha märkimisväärset kahju kaugel paiknevatele tehastele, lennuväljadele jmt.

See on muidugi juba ammugi välja mõeldud ja mingil määral toimub ja toimib. 

Aga rahuläbirääkimistele palumine venitas taas irve moskoviitide larhvidel laiemaks. (Muuseas, ega poliitikud ei irvitaks, kui nad arvaksid, et see nende alamatele ei meeldi; seda tasub venelaste meelsuse osas tähele panna.)  

Trumpi kohtumine huilooga ja hulk "väga suurepäraseid" telefonivestlusi on andnud tulemuse, et orkid panid oma soomukile lisaks mordori lipule ka USA lipu ja kihutasid sellega kusagil rindejoone lähedal lõbusalt ringi. Kui selgelt veel saab Trumpile edasi anda, et IRVITAME su üle? Kuulasid kenasti Alaskal, kuidas huiloo kiitis, et mordor ja USA peavad ikka edukad olema ühise vaenlase vastu võideldes jne... Kannatas kenasti välja, sest vaja on ju diili teha.  

Kaja Kallas ehk ei oleks pidanud ütlema seda, mida ta ütles vaba maailma liidri asjus, aga tal oli tegelikult õigus. Ma ei jõudnud oma arutlusega eriti kaugele. Mordor ei taha rahu ja seda ei tule, kuni orke ei ole pekstud pehmeks ja huiloo pole putkanud oma punkrisse. Siis ehk oleks talle rahu kasulikum kui sõda.  

Lobisen filmidest, sest muust pole

Esimene lõik on igav pajatuslik mõtisklus, võib kohe vahele jätta! 

 Kui eelmised, mõnevõrra vihmased päevad läbi said ja algasid need päikesepaistelised päevad, mille 25 ja + temperatuuriga kohanemine võttis pisut aega, vot neil kuumadel päevadel panin Akutagawa raamatu käest, isegi ei sulgenud, lesib senini, tiivad laiali, mingi virna otsas kirjutuslaua nurgal. Mulle Akutagawa on alati meeldinud; muidugi ei ole tema loomingut sellistes kogustes nagu Murakamit, kellel on rohkesti fänne. Et viimaste silmis mitte sattuda halba valgusse, olen M'i kah natuke lugenud, aga pole vaimustunud. Vist saan aru tema tugevatest külgedest. (Aga meisterlikult on kirjutatud ka paljud ENSV-s ilmunud eestlastest kirjanike teosed, lausestuse ja sõnavara, kirjelduste ja kompositsiooni jmt poolest eeskujulikud; aga suuremat osa nendest ma ei loe, sisu ei paku midagi ja on kooskõlas nõukogude ühiskonna väärtustega, nagu neid esitleti, muidugi. Mitte nendega, mille poole kõik, parteilaste ja nomenklatuuri juhtimisele suud vesistasid ja püüdlesid. Ja milleni jõudsid vaid kõige riigitruumad kommunistid.) 

Läks pikaks, kes seda viitsib lugeda. Panen algusesse esimesele reale hoiatuse.  

Väga palav siis. Aknad kinni, kardinad ette, tööle ei lähe, välja peamiselt õhtuti. Ja hakkasin filme vaatama. 

Planeedil Maa kõige tuntumad lõbusad filmid ja Rom Com-id olen ma jõudnud juba varem põhilises osas ära näha. Seega kui hakkan nimetama viimaste päevade filme, siis nende nimed pole tavaliselt kellegi valikus, kus on 10 või 20 parimat seda-teist filmi. Need valikute ja edetabelite linateosed olen ammu ära vaadanud. Teist korda viitsisin vaadata ainult Benny & Joon. Selles filmis on vist vihjamisi midagi neilegi, kes arvavad, et Depp on üsna kehv näitleja, kuidagi tuim vmt, millega ma ei ole eriti nõus. (Vihje (kui kedagi huvitab) on kohe esimestes kaadrites.) Nimetatud film muidugi annab alust üldisele veendumusele, et mulle sobivad kerglasemad ja nõks tobedad filmid, kui soovite nii arvata (ja miks ei peaks!).

The Last Detail tasub mainimist, kuna Jack Nicholson omas teada headuses on filmi peategelane ja lugu ka üsna hea; vist olin kunagi varem vaadanud, aga enam tuhkagi meeles polnud. 

Kuna unustan igasuguse meelelahutuse üsna kiiresti ära, siis ega praegugi tule järjest meelde, mida viimase nädala jooksul vaatasin. 

Olen kuulutanud isegi sedavõrd rabavat seisukohta, et Adam Sandler on hea näitleja ja palju enamat, kui kloun tobedates komöödiates. Kõik sai selgeks, kui tulid linale Punch-Drunk Love ja hiljem Uncut Gems. Sandler sai siis paljude poolt ka õiglaselt ümber hinnatud.  

Tõsiselt tõsistest filmidest, siis inglaslikkusest pakatab linateos Living. Olen ühel meelel nende paljudega, kes peavad seda õnnestunud filmiks. Inglased ja rootslased on need eurooplased. kellega suheldes ma valin teadlikult mingi hoopis spetsiifilise lähenemise ja maneeri, vahel edukalt. Kunagi saatis üks GB Eestisse määratud suursaadikutest mulle isegi tänukirja. Ta oli väga meeldiv inimene. Aga kohati läheb mul, eriti rootslastega, suhtlemine ikka üsna metsa. Võiksin pajatada mitmeid lugusid sellest, aga läbiv motiiv nendes on paradoks, et rootslased on väga n ö rassistlikud... oodake-oodake... mitte et nad ei lapsendaks Aafrikast ja mujalt lapsi, ikka-ikka; ja kõik põgenikud Lähis-Idast said vastu võetud ja möllavad seal koos põgenikega Balkanilt jne jmt. Aga neil pole vähematki probleemi mingites nt töistes, koostöö situatsioonides, püüda eestlasele pähe astuda või üleolevalt eirata jmt. Muidugi ei ole see nii iga rootslasega jne. Taanlased vaikselt rõõmustasid, kui ma pidin mõne rootsi kunni alama arrogantsusele omapoolse irooniaga vastama. (Tähendab, nad ei naernud kõva häälega, vaid viisakalt.)

In Search of Fellini on vist näide sellest, et käsikiri ja näitlejad ja võttepaigad ja palju muud võib kõik olemas olla, aga film ikkagi ei pruugi õnnestuda. Antud juhul oli veel lõigatud ja kleebitud ka väga püüdlikult, kuid seegi ei päästnud. Fellini värki puistati siia-sinna peale, Veneetsiat oli ja muud Itaaliat, mis ka võinuks aidata, siiski oli rabe. Mõni tsitaat ja kohati ka tekst oli hea.

When in Rome oli eelmisest hullem ja hiljemalt 10. minutil jätsin sinnapaika. No Kristen Bell oli täiesti ära raisatud. 

Midagi klassikast ka - The Young Lions. Marlon Brando jt.  Ja sarnane vana hea värk on The Last Tycoon; noor Robert De Niro peaosas ja hulk muid häid näitlejaid, selline kuldajastu produkt. Omamoodi naljakas, et dialoogides arutatakse korduvalt nende üle, kes on kommunistid ja nende kõrval isikute üle, keda nimetatakse fairies. Prohvetlikul kombel arvatakse, et mõlemad nimetatud tahavad teha revolutsiooni. Lõpuks sulavad need kokku väiteks, et Stalin on bastard communist fairy. 

 

Mingi tõsisem film viimaste päevade menüüst veel... Certified Copy ehk. Bugsy on täitsa OK maffia film. Täitsa taavaline film löömaks aega surnuks on Elizabethtown.

 

Ilus eestlaste pidu

 Pole parata, ikka vaatad Laulu- ja tantsupeo rongkäigu ära. Jääd vaatama ja taaskord veendud, et meie rahvas on tark ja ilus, elurõõmus ja kindlameelne. Hoopis teine pilt kui tavaliselt teles või ajalehtedes, eriti viimastes, kus ebatervelt tähelepanunäljas tegelased ruulivad ja toimetused klikke tõmbavad. Vot ja siis tunduvad talumatult ülbed ja nõmedad nende poliitikute torked ja mõistaandmised, kes püüavad rahvast luua sellist pilti, et enamuses inimesed midagi ei taipa, virisevad ja on kõige vastu, neile tuleb asju seletada hästi lihtsalt, aeglaselt ja kaua, parem veel kui seda teeb prrrr spetsialist, kes on ammu minetanud võime olla keegi muu kui silmakirjalik heasoovija. 

(Teleülekandesse kargas omal lipsaval moel sisse ka vabariigi peaminister, kuidas siis muidu; tema on tõesti see eriline mees, kelle sõnavõttudest ma ei mäleta mitte ühtegi lauset või mõttejäänust. Kuidas ta alati oskab ajada täiesti sisutühja juttu, fenomenaaaaaalne! Tema valitsuskabinet on muidugi ka tema enese moodi, mõned jämedamad kaablid ja hulk seintelt rippuvaid või põrandal sassis vedelevaid juhtmeid.) 

Aga laulupidu on palsamiks eestlase hingele kõige tüütu ja ajutise keskel.  

Hakkame siis grillima või?

Maal vanaisa ja vanaema juures oli välisuksest sisse astudes esimene ruum vöörus, see on siis vor hus ja Pärnumaal olidki majadel vöörused, mitte eeskojad vmt. Otse vööruselt pääses kööki, mis oli ka söögituba, aga paremale viis uks sahvrisse. Ei kõla ka just eesti keele moodi, aga sahver on sahver ja see ta oli. Konkurentsitult maja kõige salapärasem ruum, väikese kõrgel paikneva aknaga, alati jahe, seal käis ainult vanaema. Korra nägin, et mu tädi hiilis sinna ja tõi meile midagi, võis olla ehk moos?

Aga kui ma mõni kord üle ukse sisse kiikasin, siis olid seal kahes seinas riiulid, nendel olid savikausid ja klaaspurgid, lisaks paar ereda emailvärviga imelikku vändaga masinat, otsaseinas vist mingi suurem puuastja. Neid välismaa masinaid toodi vahel ka õue, peal olid kas inglise või saksa keeles hõbedaste tähtedega kirjad ja mul lubati neid isegi vändata. Parim pakkumine, et üks neist oli koorelahutaja ning teine oli võimasin.

Lisaks tuleb oli ilusate asjade ja otseselt gastronoomiaga haakuvaks

lugeda paks saksakeelne  kokaraamat, kus lisaks mustvalgetele fotodele olid ka suuremad stiilsed koloreeritud fotod. Tõenoliselt oli see Alice Urbach'i  So kocht man in Wien! aga võis olla ka juba hiljem Rudolf Rösch'i nime all plagiaadina trükitud So kocht man in Wien!, viimases olid vastavalt uuele puhtale vaimsusele osade toitude  nimesid muudetud ja muudki teksti ideoloogiliselt puhastatud, nagu praegugi tehakse. Muidugi näisid vahukoor ja maasikad piltidel lausa taevalikud ja polnud võrreldavadki nende metsmaasikatega, mida me koorega ja suhkruga sõime. Aga tõeline hit oli minu silmis omlett kukeseentega. Ebamaine kuldne hõrgutis. Kas maal siis mune/omletti polnud, seeni oli ka, aga pildil nähtud roog tundus olevat kättesaamatu unistus.

Läheme konkreetsemaks. Tegin täna hommikul selle unistuse teoks. Proovisin ja selgus, et ahjus 10 minutiga 180 kraadi juures küpseb väiksem/keskmine kukeseen ilusti ära ja ei muuda oluliselt värvi. Te mõistate - värv on äärmiselt oluline. Mõni mõte, kuidas mälupildina säilinud omletti pisut apgreidida, oli ka ja plaan oma kogemusi rakendada tundus mõistlik. Seega tegin pannile riivitud toorest kartulist võrgu, praadisin ühelt poolt ära, keerasin ringi, panin peeneks lõigatud mugusibulat peale, praadisin kergelt veel ja siis valasin pannile munasegu, lasin madalamal tulel kaane all pisut küpseda, viskasin seened peale ja aeglaselt praadisin kuni oli juba OK. Maitseained muidugi sool, pipar (pooleks roheline ja roospipar) ning natuke muskaati (õige pisut (!)) Kui oleks sellest pildi teinud, tulnuks fotot ikka intensiivsemaks kollaseks tuunida. 

Või oleks tulnud pooled munavalged kõrvaldada.

Täna hakkab siis üldrahvalik grillimine; ma ei ole sellel alal osav ning eriti ei hinda tüüpilist resultaati, vinsket ja pealt kõrbenud, seest kes teab kui valmis või toores. Mitte kunagi ja mitte kusagil ei ole ma saanud maitsvat sašlõkki. Kunagi keegi kaukaaslane kuulis seda kurtmist ja ütles lohutavalt, et ega ei saagi. Ning luges üles objektiivsed tingimused, mis peavad hea sašlõki tegemiseks olema täidetud. Igatahes peab olema massiliselt rahvast, tohutult pikk metallist vann täis hõõguvat sütt, peomeeleolu; kuidas see liha on eeltöödeldud konkreetselt ei mäleta, aga keegi teine asjatundja rõhutas, et ei mingit äädikaga marineerimist, alternatiiv oli hapupiim jne jne. Ei jäänud kõik meeldegi. 

Kui mul oleks kaheksajalga, paneks selle tükid vardasse.     

 

Korilane tõstis mässu

 Mine metsa! Sõida seenele! - Kas need on rahvameditsiini psühhoteraapilisest harust pärit soovitused? Ma just hakkangi metsa minema ja seenele sõitma. Kaasas korv, nuga, koer ja fotokas. Väga viletsaid seenepilte ei tahaks taaskord teha, aga kui seeni ei ole, siis võiks olla mõni liblikas. Polegi juba kaks aastat korralikult liblikaid pildistada saanud; sest ei ole neid näinudki. Tartus oli üks eravaldus, hoov, kus kasvasid ca 5 ruutmeetril ilusad ohakad ja kogu kesklinna ja Toomemäe putukakogukond tormas sinna kokku, pidasid pidu, korjasid nektarit, kaklesid omavahel; elu kees, sel ajal kui töölised palehigis, põuasel suvel Toome parki bensiinihaisus pruuniks mullaseks pinnaks nühkisid. Ja elurikkuse lappidel kasvasid mingid kidurad hõredad kõrred ning vedelesid hakkide laibad. keegi olla seal näinud siili!

Nojah, mul on selline tunne, et kui oled ühte maja näinud, siis oled näinud neid kõiki, sellised kandilised, pikemad või lühemad, kõrgemad või madalamad. Majadest ei tahaks praegu üldse rääkida. 

Kui metsast tagasi tulen, siis vaatame, mis sellest käigust sai. Jätkub. Täiendamisel. 

Niisiis: kõige rohkem on metsas puid; või neid on umbes sama palju kui sääski. Järgmiseks olid kukeseened, enamuses väikesed. Peamiselt tänu koerale võis näha, et metsa all on ka puuke.

Olin looduse eksootilise poole kuidagi unustanud ja mõttes ikka need liblikad ja muu romantika, nüüd siis (nagu öeldakse) vahetus kokkupuutes tulin tagasi reaalsusesse. 

Ma ei mäleta, kas kunagi kirjutasin sellest, et tuttav indialane/hindu, kes ammu kodunenud siin Eestis ja armastab seenel käia, (vabandan, kui ennast kordan) kirjutas sugulastele Indias, et küll oli tore, käisin metsas seeni korjamas... ning sai seepeale kiiresti teate, et suguvõsa kogunes kriisikoosolekule ja pandi rahad kokku ja leiti kõik vajalikud lahendused, et ta koheselt kodumaale tuua. Sest Indias on loodusest toidu hankimine kõige vaesemate ja meeleheitlikus viletsuses vaevlevate inimeste rida. Eks kulus siis hulk veenmist ja seletamist, et Eestis inimesed naudivad seenel käimist ning tegemist on põhimõtteliselt puhkusega ja jalutuskäiguga ning naudinguga. 

Kui selle teemaga veel edasi minna, siis teadagi on nii Euroopas kui ka Usa-s (küllap mujalgi) sageli piirangud seente korjamisele ja keelust üleastujaid karistatakse kopsakate trahvidega. 

Olen kunagi püüdnud seeni korjata kaugel võõral maal ja kohalikud viskasid kogu mu saagi minema väites, et ükski neist seentest polnud söödav. Aga kes teab... oleks ära söönud, oleks must' võib-olla saanud suur šamaan... või narkomaan.   

 

tõsine ja tõeline  

 

Ahjaaa, liblikad. Ainult kõige väiksemad ja hallimad vaksikud. Martafana!

LÕPP 

Kaks soovi

Kui tahaksin soovidest vabaneda, peaksin tegema paar lühikest sammu ja oleksingi vabanenud. Aga et ma pole budist, siis pole ka sellist keskset eesmärki. Kui olen suhteliselt vabanenud, olgu pealegi, aga see tundub täiesti juhuslik.  

Lõppes minu poolteist aastat järjest toiminud kodukontori periood ja nüüd ületan ennast ja hakkan kell 9.15 astuma,  9.30 alustan tööpäeva, kell 12.00 lähen lõunale, 12.45 jätkan tööd ja kell 16.00 lõpetan. Õhtul ei viitsi muud teha, kui filme vaadata. 

(On mõni film, mida pole näinud, täna vaatan Bitter Moon'i, seal mängib Peeter Koiott (kunagi ammu vist mainisin teda ühes postituses, ju seal oli ka kirjas, et SF diggerid on ainus USA 60ndate liikumine, milles oli õiget sisu; PC osales nende ettevõtmistes jne.))  

Andsin juba teada, et järgmiste pakkumiste hulgast valin töö looduskaunis kohas, sellise, millega teenib korralikult ning tegema eriti ei pea. Printsiibid paigas. Töö ei ole vastumeelne, aga olen lihtsalt laisk. Ehkki ega tea, mis ütleks arst. Ei tahaks isegi mõnd suvituslinna, asula, järv, jõgi jmt sahiseva pillirooga sobiks hästi. Paat ja lõke. 

Mulle näib, et kunagi XX sajandi teisel poolel levisid säärased tulevikupildid XXI sajandi kohta, et kohe lähemal ajal muutub töötamine sääraseks kohustusliku ajateenistuse sarnaseks nähtuseks, st et inimene on kohustatud 2-4 aastat töötama, rohkem ei ole vaja, sest masinad muidugi teevad kõik tüütu töö ära. Aga ehk ikka eranditega nagu arstid ja juuksurid ja loomingulised alad jmt. Õigus natuke rohkem meelepärasel alal töötada pidi vist ikka säilima, muidugi selle armsa kodanikupalga eest. Mingid naiivsotsidest ja krüptokommunistidest ja progressivistidest aktivistid ja aktiivitarid ilmselt hääletaks sellise elukorralduse poolt ja ehk isegi loodavad, et kui kõige rikkamate raha ära võtta, siis ongi hopsti! õnn kogu inimkonna või vähemalt nende kogukonna õue peal. Naiivsus ja fanaatilisus on moes. Eelmised ebaõnnestunud katsed, mil rikkamatelt raha ära võeti ja seejärel vaesemad muutusid veel vaesemaks, ei loe ju.

Ammused unistused unistusteks, mõneti hilisemad populaarsed teooriad rääkisid veel ajaloo lõpust jmt meeldivast, siis kostis veel kaebusi teemal, et "21. sajandisse see või teine ebameeldiv nähtus kuidagi ei sobi" sest väidetavalt olla kogu maailm ja inimkond muutunud juba nii tsiviliseerituks, et mõistagi ei ole mingist latist allpool olevad ajalooliselt tuntud metsikused enam võimalikudki. 25 esimest aastat XXI sajandit on kogetud ning ma arvan, et järgmised 25 aastat tulevad üldplaanis sarnased aga volatiilsemad. Islamiäärmuslus ei kao, osaliselt sulab kokku pinna jalge alt kaotanud vasakpoolsetega ja radikaalidega (lenin nimetas kusagil kohesele mahalaskmisele määratud inigruppide seas - "hüsteerilised intelligendid" 😼 - haaa! sain vist esimest korda leninit tsiteerida, peaks tähistama). 

Tsivilisatsioon ja kultuur, mis seni, osaliselt antiigist pärit, on Läänele omane olnud, kärbub ja lahustub; üldine alus, millele tuntud elukorraldus peaks toetuma, mureneb. Kui midagi eraldi ära märkida, siis praegu nii populaarne AI mängib tuleviku vaates olulist rolli selles, et vaimne allakäik saab olema vägev. Võib olla on see osa inimkonna (evolutsioonile sarnase) muutumise mudelist, kus hakkavad eristuma rumal inimene ja tark inimene, aga kõik võib olla ka keerukam ning toimub mingi  trihhotoomiline lahknemine, nt eristub ka nutikas inimene. Ühed kirjutavad AI abil uusi raamatuid a la "minu ...", teised loevad vanu raamatuid, kolmandad arendavad esimestele uut tarkvara.

Eelnev tundub ikka üsna optimistlik, eks? Ega oskagi mõõta, kas olen pessimistlikum või mitte nt võrreldes Tocqueville'iga, kes aimas ette tulevikku arutledes USA demokraatia üle. Ei tahaks kellelegi musti mõtteid pähe panna. Ärgem unustagem, et inimkonna heaolu on praegu (kõigi eelnenud aegadega võrreldes) laes. (Aga samas tuleb jälle Tocquelille meelde.) Pidagem silmas, et paljud levinud teooriad on vaid ammuse maailmalõpu ettekuulutuse pahustunud variandid ja aseaine (Ilmar Vene'st inspireerituna). 

Paari viimase päeva arengutes on näha, et veel on nt juutlusel jõudu seista oma riigi ja rahva hävitajate vastu. Kas Euroopa on juba muutunud täiesti võimetuks esindama ja kaitsma siit lähtunud (kristlikul alusel) põhiväärtusi? Ainult reageerib, aga aeglaselt ja abitult. Ju ühel päeval tuleb pöörduda Iisraeli spetsialistide poole ja küsida nõu, saamaks hakkama kvaasigazade ja -hamassidega Euroopa südames. 

Otsisin mitu tundi netist teksasid 701 Levis Student Faded Gray Pinstripe, aga ei leidnudki selle harulduse sobivat mudelit. Isegi sarnaseid ei ole olemas. Minu paar kulus lootusetult õhukeseks ja auklikuks ning pole analoogi, millega seda asendada. Originaal oleks muidugi etem.     

  

Kirjutasin, aga läbi ei lugenud

Ei viitsi omi mõtteid märkmepaberitelt lugeda ja mingis järjekorras arvutisse toksida, et saaks kaelast ära arvamusloo, mida olen ammu lubanud ja mis tundub saavat üle võlli karm ja võib olla sihtmärgi suhtes ootamatult julm; ehkki samas need, kes end sellest puudutatuna võiksid tunda on üsna juhm seltskond ja pigem omas tuimuses end väga puudutatuna ei tunne. Seega peaks lugu põhiliselt teenima seda eesmärki, et mina olen endaga rahul ja toimetaja arvab, et ägedalt pandud ja sõbrad ütlevad ka, et lajatasid neile ja paras. Kui teeks light versiooni, siis poleks üldse mõtet sel pingutusel.    

 Vaatasin teist korda Paolo Sorrentino This Must Be The Place. 

Teisel vaatamisel veel parem kui esimesel. 

Kui mitu geeniust saavad kokku ja midagi üheskoos teevad siis tuleb välja midagi sellist

 Sorrentino filmid on ilusad; lisaks sellele suudab ta ühte filmi panna väga palju teemasid ja tasandeid. Selles filmis räägib muuhulgas häbitundest ja kahetsusest, süütundest. Just viimane võib inimese muuta võimetuks midagi tegema, apaatseks. Kuna filmil on mitmeid kihte ja tegevusliine, siis on vaatajal ka võimalusi seda teost erinevate nurkade alt vaadata ja vastavalt tekitab see ka erinevaid mõtteid. Mõtlemise võimeta kriitikutel muidugi mõtteid ei tekkinud ja filmi kohta avaldati ka palju kriitilisi arvamusi, parimal juhul kriitilised/negatiivsed kirjatsurad nägid ja tõstsid esile vaid Sean Penni mängu. 

Süütunde ja kahetsusega on mul oma rida ja isegi mitu. Nende lahenduste mõte ongi ju, et saaks ikka edasi minna, olla elavam ja mitte tarduda. Kuidagi haagib see teemaderingi minu jaoks vabaduse probleemiga, millest hakkasin mõtlema veel enne filmi vaatamist. Kas vabadus eeldab loomingulisust? Aga nagu filmistki läbi käis, umbes nõnda, et "kõik tahavad praegusel ajal luua, aga keegi ei taha tööd teha", siis jah... tõepoolest; kui ei ole tegemist andeka inimesega, kas on vaja, et ta ponnistaks olla. Kui rumal inimene arvab/tunneb, et ta on vaba, siis võib tal ju sellest kergem olla, aga vaba ei pruugi ta ikkagi olla. 

Mõttekäike vabaduse ja vabaks olemise üle võiksin veel jätkata, aga läheks väga pikaks ja igavaks; veel võiks lõputult tsitaate lisada ja filosoofide seisukohti põrgatada, sest eks väga paljud on selle kohta midagi arvanud.

Olen ikka jalad maas ja pea taevas ning tahaks hoopis mainida üht nähtust, mis selle teemaga seoses pähe torkas/turgatas/tuli. OK, kõik pole andekad, silmapaistvad, aga natuke kuidagi vabalt askeldada ikka on soov; ja siis nad tahavad omandama neid oskusi, mida saaks kasutada oma aia eest hoolitsedes. Ümbrust kaunimaks muutes. Vaba aega millegi nii loomuliku heaks kasutades. Ja nüüd peamine - selline hobiharidus satub valitsejate hukkamõistu ja mõnituste alla, tuleb lõpetada sellise eriala õpetamine raamatupidajatele, müüjatele, keevitajatele jne jmt. Hiljem muidugi otsitakse raha vaimu- ja hingehäirete ja alkoholismi ja rasvumise raviks või toetusteks. Keda huvitab, kas meil on rohkem või vähem korras aedu? Võite oma aia harimist soovi korral võtta ka kui kujundit ja sümbolit ning sellelt kohalt jätkata nii kaugele ja kõrgele kui jaksate või huvi on.   

  

Jeee!

Kaunis hommik, pilvitu taevas, jalutasin koeraga Emajõe kaldal puiesteel. Koer muidugi nuuskis siin ja seal, sõi rahumeelselt mõne lehekese rohtu, oli rõõmus aga korralik. Meiega samas suunas liikus vana punkar, mustad poollühikesed põlvpüksid ja must T-särk, juuksed värvitud mustaks ja punaseks, käes avatud õllepudel, mitte mõnd levinud marki, ju siis kindel lemmiksort. Punkar jäi seisma ja kükitas ja sirutas käe koera poole ja ütles koerale tere. Koer nuusutas kätt kergelt distantsilt ja vaatas punkarit. Punkar midagi komplimenteeris koerale, tõusis siis, jätkas oma teed ja soovis Ilusat hommiku teile! 

Ma soovisin Ilusat hommikut! vastu. No tuli ära, piisas koerast, päikesest, hommikust ja punkarist, natuke ka jõge ja papleid, et panna kokku valem, mille lahenduseks on Ilusat hommikut!

Nendin ja väidan, pessimistlikult; loodan optimistlikult, kommenteerin leplikult

Üsna kevadine aeg ja mõni asi on kiirelt toimunud. 

Samas tuleb nentida, et Donaldi plaan peatada sõda, tammub  paigal ja USA diplomaatiline tegevus kakerdab nagu kana takus. Donald ajab putinit taga, aga see ei anna kätte. Täna jälle helistas, nigu koolipoiss. Oleks oma ametiaja esimesel nädalal kahekordistanud Ukrainale antavat relvaabi, oleksid orkid praeguseks juba taltsad.

Ülistatud diilimeister. M A

Iga katse mordoriga läbi rääkida ja soov teha mingeid kokkuleppeid on mõttetu seni, kuni kremloidid ei ole sunnitud sõlmima rahu ja oma järjest jultunumaks muutuvatest nõudmistest taganema. Selleks peavad huiloo ja tema lähiringi sõjahullud olema veendunud, et sõda on võtnud nende jaoks halva pöörde, et läheb järjest hullemaks, et on konkreetne alus karta, et sõda hakkab järjest rohkem kanduma mordori pinnale. Ainult jõuga saab orke rahule sundida, mõistusele tuua. See on ainus perspektiiv. Iga telefonikõne järel mordor põhimõtteliselt korraldab uue rünnaku elurajooni mitmekorruselistele hoonetele, et oleks rohkem tsiviilohvreid. Nagu jultunud päti hoiakud muutuvad, kui ta on kinni püütud - sama moodi muutub ka kremloidide seni järjest ülbemaks muutunud jutt ja käitumine, kui neid tabavad valusad löögid veel, maal ja õhus. Rahu jõu abil, noh, kes seda lubas? 

Huiloole meeldib selline protsess ja asjade käik - nagu oleksid läbirääkimised relvarahu üle, samal ajal orkid sõdivad edasi, samas on USA relvaabi minimaalne, Euroopa on samuti kõhkvel ja ei tee karmimaid sanktsioone ega tõsta sõjalise abistamise määra, täiesti mõttetu aja raiskamine ja kremloidide rõõmuks enda lolliks tegemine.

Vatikan tegi üllatuse ja valis paavsti nii kiiresti ära, et ma pole jõudnud sellest veel piiksatadagi. Aga olen väga optimistlik ja loodan, et Püha Vaim ka sel korral aitas leida sellesse rolli inimese, kes vastab just praegusele olukorrale. Leo XIV ei saa kerge olema. Tema toolilt on väga keeruline läheneda probleemidele, mis on suurel määral poliitilised, kuna kirik ei tohi muutuda piiratud ideoloogiliseks platvormiks, aga samas peab ta ikkagi avalikus elus olema mingis suunas sihitud positiivne jõud. Jumalaema eestpalve ja Püha Vaimu juhtimisel küllap paavst saab hakkama, usun ja loodan.

Arvatagi, et lugesin Mihkel Muti raamatu läbi. Leidsin raamatust ca neli lauset, mis on väga hästi kirjutatud; leidub küll ja enam raamatuid, kus ei ole ühtegi kaunist lauset. Mõned natuke kõrvalised teemad olid ka toredad, nt nimetab ta Tartu läheduses neid kõrgemaid kohti, kust avaneb hea vaade maastikule, olen isegi taolisi imetlenud ja meelde jätnud. Samas kohati häiris pinnapealsus mõne nähtuse lahti seletamisel või põhjuse leidmisel. Üldiselt ma dekadentidele ette ei heida, kui nad ei süvene, aga siis peaks piirduma pelga kirjeldamisega ja mõnda vaid mööda minnes mainima. Kui aga tekib vastuolu, et autor väidab end taipavat ja seletab mingit tausta, aga tunda on, et tegelikult ei mõista ega tea, mis on fenomeni läte, siis ta on edvistades ämbrisse astunud ja seda MM-il selles raamatus ikka juhtub. Aga ämber snoobi jala otsa... see on sihuke nii ja naa kahtlane värk. 

Soovite näidet? - lk 227 on juttu sellest, et autorile meeldib jalutades akendest sisse kiigata. OK, palun. Pajatab, et varem meil olla olnud kardinad tihedamalt ette tõmmatud, nüüd aga vähem (võib olla küll)  ja see on ehk Soomest ja Skandinaaviast tulnud ja "seostub sealse avatuse, inimlikkuse ja sõbraliku ühiskonna ideaaliga". Ah siis nii; oht on, et keegi arvab pärast, et just see ongi muidugi põhjus. Aga selle kombe tagamaa ja algpõhjus? Tegelikult levis nimetatud komme protestantlikes Madalmaades ja Põhjalas hoopis 17. sajandil ning seoses nõiaprotsessidega, mil suur osa ühiskonnast oli hirmul, et kellegi kaebuse peale võivad nad lõpetada süüdistatuna ja hukka mõistetuna nõiduses. Kui kardinad ees, siis tähendab on, mida varjata; aga mida muud, kui kahtlasi nõiatoiminguid. Seepärast siis selline avalikkus, et vaadake, meil pole midagi varjata.  See on üks näide, aga eespool oli neid lühikesi arutlusi veelgi milles toodud järeldused ja põhjendused on ajalooliselt ja empiiriliselt valdavalt katteta. Mainin juhuks kui keegi võtab MM-i liiga tõsiselt.

Kohaliku tähtsusega sündmus on, et üle pika aja (või üldse esimest korda? või teist?) valmistasin roa kitse lihast. Ikka kodukits. Kui lühidalt kirjeldada, siis esmalt kaks tundi tükid madalal kuumuselt hautatud ja lõpetuseks pannil suuremal kuumusel pruunistatud, kokku segatud pannil valmistatud paprika, sibula ja suvikõrvitsaga. Maitseaineid lisaks soolale ja piprale jahvatatud koriandriseemned, vürtsköömen, paprika, muskaatõied... oligi vist kõik. Ingver ja küüslauk, muidugi. Kitse süüakse Aafrikas, Indias, Kreekas ja ju mujalgi. Võtsin mingi keskmise erinevate koolkondade lähenemisest. Jäin rahule ja jäid rahule ka teised, kes juhtusid sööma. Sel ajal, kui pliit ja pott tegid süüa, vaatasin Bourdaini Parts Unknown osa Kreeka saartest ja hakkab tunduma, et vist on kõige chillimad puhkusereisid olnud ikkagi Kreekasse. Mujal on ka äge ja huvitav, aga Kreeka on olnud kõige rohkem  päris puhkus. AB plaan oma järgmiste tegemist kohta saarel oli päris adekvaat - mõtisklen või laman rannas või filosofeerin või söön juustu...  

Sel kevadel jääb ära tavapärane sakura, mil pärastlõunase seltskonnaga õitsvate kirsside juures oleme maitsnud saket ja rohelist teed ja niisama jutelnud kuni hämarikuni; sest ilmad on olnud sellised, et võimatu on midagi ette planeerida. Kanzan kirss õitseb nüüd neljandat päeva.

Põhjatuul ja mandlipuu

 Taevas on pilves ja vahel sajab vihma, kohati on rohkem tuult ja siis on üsna kõle;

 

aga mandlipuu õitseb ja   vihmapiisad õielehtedel muudavad need veelgi kaunimaks. 

Hakkasin lugema Mihkel Muti

Tartu tuld toomas,

täna on vist selle ametlik esitlus,

 

läheb päris ladusalt, ehkki seni pole millegagi üllatanud; eks ma tartlasena ja siukse poolurbanistina ju midagi sellest ainesest tean ka. Mutt on üsna vilgas kirjutaja ja mina pole olnud piisavalt huviline, et oleks kõik kohe ilmumise järel läbi lugenud, aga antud raamatu teema tundus subjektiivsest vaatepunktist hea ja ehk järgmistel 180 leheküljel on ikka midagi minu jaoks uut ka.

  

Märkmed

 Maarja-aasta ja ülestõusmispühad tunduvad aasta alguse tähisena ja pühade ajana õigemad, kui harjunud aastavahetus ja võib olla, et isegi jõulud, sest nende paiku ja järel kõik ümbritsev muutub kirkamaks ja elavneb ning aina on midagi värsket, taastärkavat märgata. 

Tuuled ja äikesevihm räsisid kirsi oksi ja osa õisi kaotas kohe puhkemise järel ühe kroonlehe või kaks.

Jahedate ilmadega õitseb kirss vähemalt nädala, vahel ka pikemalt. Varaselt õitsenud puu pole homme või ülehomme enam silmatorkavalt ehitud; samas järgmine ilukirss võib, kui uskuda prognoositud ilma, jääda hoopiski selle kevade (ühe) viimase lume alla. Heitlikud olud.   

Erinevaid mesilasi ja kimalasi ei olnud neil päevil just palju liikvel ja ümbritsevates aedades pole ka veel puudel õisi, nii et miks nad peaksidki tühjalt sumisema. Mõni kärsitum ja karvasem rabistab õietolmu korjates ringi. 

Võib tõdeda, et need üksikud olid omast ajast ees. Hiljem kõlab see muidugi uhkelt, kui kellegi kohta öeldakse ajaloo tunnis, et "oli omast ajast ees", aga tegelikult on see enamasti ikka väga ebamugav olemine. Kedagi ju ei tunnustata selle eest tema ajas ja kaasaegsete poolt, et küll oled kõva tegija ja saad aru jne sellest, mida meie veel ei taipa. 

Kui läheb mööda aastakümneid või sajand-kaks, siis keegi omas ajas taipab või teeb midagi tolle eesolnu sarnaselt ja eks ta ikka proovib maha vaikida, et saavutus, millega ta kekutab oli kellegi poolt juba varem saavutatud, kuid mitte mõistetud, hinnatud  ja tunnustatud.

Varased mesilased ja õied on väga meeldivad, samuti on tore vaadata kassi, kes on leidnud endale kõige meelepärasema magamisaseme. 

Tuleb tunnistada, et sellises olekus ta muutub üsna vormituks ja laialivalguvaks. Kehastab rohkem magamist (kui sellist) ja vähem kassiks olemist.

Kas kass võib unes näha, et ta on keegi teine, mitte kass? Või ta lihtsalt on, aga ei ole tavapärases kassipositsioonis ehk rollis? 

(Õudusunenägu oleks tal siis selline, et nägin unes, et olin hiir.)

Ostsin endale uue malmahju ja vahetasin välja eelmise, umbes 100 aasta vanuse bursuika. Uus ahi on pisut vanem, päris XX sajandi algusest, sakslane ja juugend, tundub, et pole palju kasutatud. Proovikütmise käigus sain enam-vähem selgeks, mida ja kuidas koldesse tuleb panna, et tõmme töötaks ja ruum ei täituks suitsuga. Kui osata kütta, siis ilmselt see omaaegsete oskajate ahjumeistrite toode kütab eeskujulikult ja tõhusalt. Et ikka mida vanem, seda parem. Proovin, harjutan ja õpin.

No kuidagi ikka õnnestub mängida 2200 tasemel arvuti vastu, enamasti ikka valgetega, aga vähehaaval ikka paremuse poole. Malepartii on päris hea mõttepikkuse ja tähelepanuvõime mõõtmise vahend, kui tuleb ikka järjest vigadega mänge, siis tähendab, et sel päeval  pole vaim kõige võimekam.

Tahaks hommikul hõisata

Eilne ja tänane kevadine vihm mõjus, kirss hakkab kohe-kohe õitsema. 

Tegelikult on see risttolmleja kirss ja kuna kipub olema varasem õitseja kui teised ümbruskonna kirsid, siis marju ma temalt suurt ei looda. Rõõmu ja silmailu pakub ja seegi on piisav.

 

Mantua hertsoginnale saadetud kirjas mainis Antonio Possevino, et eestlased on tublid ja toredad, aga tõuparanduseks kuluks neile pisut itaalia verd, et poleks nõnda vaiksed ja kinnised, oli vist põhjuseks. 

Eile oli selline kaunis hommik, et tahtnuks kellelegi tervituseks öelda buongiorno!. 16. sajandil jäid itaalia talupojad Maarjamaale toomata ja praegu pole ka itaalia peresid siin nii palju, et suvalisel jalutuskäigul võiks trehvata. Kahtlen, kas nad kogunevad soojal ajal hommikuti kuhugi vabaõhu kohvikusse, pigem on eestlastelt õppinud, et pole vaja hommikul hõisata ja püsi parem kodus.

Laupäev nägi välja nii, et kõik ümbritsev näis

hullult depressiivne, melanhoolia käis lainena üle ja apaatia langes peale nagu betoonpaneel.   

 

Ja järgnevalt pühapäeval, 

Palmipuudepühal, oli kõik juba 

täiuslik, selge piknikupäev, 

koerliblikas lendas üliagaralt ringi, 

 

Peipsi lained randusid raugelt liivale; 

selline idüll kestis mitu päeva.   

Mõne aja eest ostsin piletid Jaapanisse, oli suhteliselt lihtne, aga nüüd otsin, ja üsna edutult, sellist majutust, kus kuidagigi oleks võimalik ka suitsetada. Neil saab ju suvalises paigas suitsetamise eest trahvi ja on vaid bussipeatuse sarnased piiratud kohad, kus võib sigareti süüdata.

Hiljuti kiitlesin, et tegin French Toast'i Olivia Tiedemanni vaimus ja veel varem, et tegin koopia tema pardiroast, ega pööranud tähelepanu, kuivõrd populaarseks ta oli juba saamas ja õigupoolest saanudki, sest jõudis staarina Jimmy Fallon'i Tonight Show's esineda  ja teha seal tõusti. Sihuke pettumus siis jah, et kui ei pööra tähelepanu, millised on kellegi populaarsusnäitajad; aga no saame üle.  

 

Laiemas pildis ja üldplaanis ning poliitilises panoraamis ehk globaalses mastaabis tollid ja tariifid jmt, millele võiks ju kaasa elada, värisevad börsid ja hinnaindeksid jmt, need on muidugi põnevad küll. 

Aga USA läbirääkimised ja nende reaktsioonid moskoovia suunas, sõja teemal heietatud jutukesed ja prääksatused, kogu see Trump ja kamp, ased, abid ja eriesindajad... ma paneks siia tühja ruumi, ja palun, võite selle täita ameerika poliitikute huiloo ja orkide aadressil öeldud leebetele sõnadele pöördvõrdelise uuele administratsiionile suunatud kõige ropema sõimuga: .....................................................! ....................................................!! ....................................................!

...........! .......................................................! ............................................................................................!

.....................................! ..................................................!? ..................................................................... ! 

Saiast ja iroonikutest, lõpetuseks Elu Sõnast

 Hommik. Sirvisin netist kohalike väljaannete uudiseid, jäin natuke üllataval kombel lugema Delfist/Kroonikast lugu varalahkunud näitlejast Märt Visnapuust. Minu huvi näitlejate vastu on leige, pole ma nende karjäärist ega eraelust huvitatud ja teatris käin pigem harva; äsja palusin mulle tänutäheks eraldatud kutse esietendusele ümber vormistada teisele isikule ja tundsin topeltrõõmu, et ei pea teatrisse minema ja et sain kellelegi oma meelsa loobumisega headmeelt teha.

Lugesin siis seda üsna pikka lugu ja otsustasin hiliseks hommikusöögiks teha French toast'i kusagil eelpool juba nimetatud YT Oliviast inspireerituna, mõnede tema nippidega, aga mitte koopiat.

 

Aga et siin pole toidublogi ega mingi nam-nam või mam-mam, siis ei juhiseid ega protsessi kirjeldust, vahest mõned igavad pildid chiabattast ja pardimunast. Sei Shonagon on meeldivate asjade hulgas nimetanud pardimuna, respect. Haa - hoopis "Peened asjad." Samas on ka sinivihma õisi mainitud, aga neil päevil ma lepin rõõmuga siniliiliatega, mis kord jäävad lume alla ja kord välja sulavad, aga ikka vapralt õitsevad.

Olen mingil saialainel, vähem kui nädala eest tegin Welsh Rarepit'i. Sellest oleks ilusamad fotod saanud.

Jutt varalahkunud näitlejast juhtis mõtted tema põlvkonnale ja meenusid mõned sama kursuse lõpetanud, kelle saatustes on mingi sarnane muster, eelkõige tema filmipartner sellest Küljetuul'e filmist, Talvo Pabut. Oli väga andekas ja võimekas mitmel alal, õnnetu elulõpuga, millest juba mitu head aastat möödas. Sellel põlvkonnal ei ole olnud oma kroonikut, kes nad mingiks legendiks vormistaks. Nad jäävad kuhugi disko-teksa ja punk põlvkonna vahele. Neist ei saanud pintsaklipslasi ega võitjaid. Ilmselt just nende kohta on kõige tabavamalt nimetatud, et see oli iroonikute põlvkond. Võib-olla selles sisaldub ka vihje, et nad on olnud tagasitõmbujad, eemalviibijad, tähelepanu mitte ihkavad, enesemüümiseks ja muuks haibiks liiga  eneseväärikad ja iseteadvad. Mõneti on  see võib olla seotud vaikse soodumusega enesehävitamisele.

Aga olles kusagil diskopepude ja punkarite vahel, olid siiski kõneksolnud vaiksete aastakäikude noored need, kes 1980. aastal korraldasid üsna hea mäsu Propa kontserdi järel Tallinnas. (Selle sündmuse tuules on muidugi 40 kirja autorid, nendest mitmed ka 60ndate nn "komsomoliopositsiooni" tegelased, endale usinasti eesti ajaloo lehekülgedele pesa pununud. Mitte et neid kõiki võiks ühte purki pista, aga iroonikud olid omas mentaliteedis pigem opositsioonis komsomoli vastu ega uskunud mingeid liberaalitsevaid vasakpoolitsevaid ideaale. (Kui araks löönud liberaalid hakkasid oma kirja kahetsema ja vingerdama, siis ristisid iroonikud Kaplinski ümber Kapitulinskiks.)) Skandeerisid Tallinna tänavatel marssides  Die Woche! Ja mõned aastad hiljem liitus osa neist Elu Sõnaga. 

2. veebruaril 1988 olid nad oma kolonniga väljas Tartu rahu demonstratsioonil ja muide - marssisid raekoja platsilt mööda Riia tänavat üles massi eesotsas. Hiljuti keegi selle liikumise osaline rääkis raadios ja puudutati põgusalt antud teemat, päris huvitav oli nende kuttide ja neidude vaib, aga nendegi mentaliteeti ei ole vist põhjalikult kusagil fikseeritud. Kui akadeemiliste ajaloolastega juhtud ühest või teisest taolisest teemast rääkima, siis pahatihti kuuled, et seda või teist "keegi ei ole uurinud". Millest on kahju. 

Kahe kohvi vahelisel pausil

Täna hommikul paistab Madridis päike. Siin on akna taga ilm pilves aga ehk selgimistega.

Eelmisel nädalal oli päris mitu päikeselist päeva. Olin päris rahul, et elan omal vabal valikul ikka Eestis, sest veebikaameratest võis näha, et Hispaanias ja Portugalis oli lohutult vihmane. Mitu kuud aastas mulle sobiks olla kliimapagulane Lõuna-Hispaanias? Oktoober ja november ehk ja siis veel aprill. Pikendada suvelist olekut ja näha kevadist õitsemist topelt. 

Igatahes on hommikuse kohvi kõrvale täitsa tore neid webkämme vaadata ja kreeklastel tundub paiguti juba olevat täitsa OK.  (Kreeklastel on muidugi olnud teles selline ilmatüdruk, Eleni Tsolaki, kes ka kõige vastikumal ajal, kui väljas on 5-6 kraadi, tantsib hommikud püstipositiivseks; Kalimera ja ärgake naeratades.

Eile oli pilvine hommik ja sadas ju lundki, aga ehk see on seotud  valitsusremondi ja  Kliimaministeeriumi kadumisega? Või ta ei kao... isegi ei muutu ühest olekust teise...  Ministeerium olla  paar aastat nikerdanud mingi kava kallal, mis nüüd küll kõrvale jäetakse ja hakatakse üht uut kava nuputama. 

Ja lisaks, mis ma  kuulsin! mõlgutatakse mõtet teha sadevete maks! Ei mingit tasuta vihma enam. (Mina nuputasin välja tuuletakistusmaksu (kuna me kõik oleme väljas viibides tuuletaksitused ja selle võrra jääb ju tuult, see aga tähendab potentsiaalset elektrienergiat, vähemaks.)) Vihmamaks on muidugi minu vaieldamatu lemmik!

Chess.com on oma saiti kuidagi ümber sättinud ja ma ei leidnud oma tavalist 2000 punkti tasemega boti enam üles; seepärast olin sunnitud valima uue vastase, pidi olema tasemel 2200.

Mängisin (natuke ähmis ja kohati kohmakalt, aga), tegin esimesel katsel mati. Saagu kirja, et hiljem teaksin kuupäeva (22. märts 2025), mil see juhtus.   (Kui keegi seda nüüd loeb, siis mõistagi pole lugejal sellest sooja ega külma.)

 

 

Olivia postitas YT-s video Duck Benedict-i 

valmistamisest ja ostsin kohe pardi rinnafileed, 

 

võtsin külmikust pardi munad ja panin ennast proovile, et teha tema roast koopia. Sain neli vabatahtlikku ka sööma ja võin oma saavutusega iga komponendi osas rahul olla nii umbes 4+ kuni 4- vahemikus.

Dakissõufakingguud.

Suurtest ja olulistest teemadest tasub ainult mainida, et rahuprotsess näikse kulgevat juba 1938. aastast teada retsepti järgi; järeleandmised ja loovutamised ja reaalne poliitika ja vastastikku kasulikud ärisuhted jmt - need muidugi rahustavad agressorit ja keegi tuleb jälle ning lehvitab paberilehekesega ja kuulutab, et nüüd tuleb rahu. Kuidas need ütlemised ongi, et ajalugu ei kordu, aga riimub; või et ajalugu ei õpeta, aga karistab; midagi umbes sellist, aga võib olla, et läksid mul täiesti valesti.

Käes võib olla ajalooline moment - kui moskooviast ja usast kostab järjepanu mingit absurdset teksti, ja toimub ähvardavaid ning totraid liigutusi, on Euroopa see ainus terve mõistuse keskus, mis veel eksisteerib ja ehk tasuks selle rolli täitmise nimel pingutada pikemas ja strateegilises plaanis.  

Seigad, sündmused ja nähtused

Päike paistab, mingid linnud vidistavad, ei ole pori vaid kohati õhuke lumekirme, muidugi natuke jääd; ilus hommik.

Tegin hommikusöögi kõrvale lahti YT, leidsin, et alates 10. märtsist on Skyline webcams loonud sellise koha 

Kas pole mugav; istud aga kodus ja naudid kohvi ja vaatad, kellel on vedanud ilmaga ja kus on udune või pilves; kõige hullemal juhul sajab vihma. 

Täna ma ei oska muul moel päeva mööda saata, kui et jätkan töötamist; kirjatöö oleks justkui mahult juba päris kopsakas, aga sisult on justkui hõre, kui saaksin paremini aru, siis küllap oskaksin ka asjad lühemalt kirja panna. ((Ma ikka eelistan lühemaid tekste, seepärast ei suuda ka sallida sellist kohalikku kaasaegset prooosat, kus üks lause tekib teise lause täienduseks ja tekst jookseb ilma eesmärgita ja kirjeldused tekivad lobedalt üksteise sappa, sujuvalt voolates nagu mudavoog.))

Mul on laual ja pooleli kaks üsnagi mahukat raamatut, kumbki veel pole tolmuga kaetud, aga kolmanda peale on küll juba ladestunud neli raamatut ja paar teadustoimetiste kogumikku.   

Sei Shōnagon'i Padjamärkmed  on hulk meeldivaid lühikesi peatükke, mis üksikasjalikult kirjeldavad erinevaid stseene ja pisidetaile, ruumipuuduses pargitud vankrite paigutusest kuni erinevate kohalviibinute riietuseni ning tähtsusetute tüüpide käitumise kummaliste eripäradeni, kõik see, mis on kauge Jaapani ja tuhande aasta taguse aja omalaadne konserv; väga tähelepanuväärne; samas aga on huvitav ka ette kujutada, kuidas tekstide autor keiserlikus palees, kusagil sirmi taga istus mati peal, paberirulli ja pintsliga, korrastas omi mõtteid ja meenutas nähtut ning asus seda valitud paberile kalligraafiliste märkidena jäädvustama. Vaevalt oskas ta mõtelda, et neid ridu loetakse veel tuhat aastat hiljem ja tuhandete ja kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel.  

Püüdsin ette kujutada, kuidas 10. või 11. sajandil olnuks võimalik, et keegi meie esivanemate hulgast eksinuks Jaapanisse. Ainus võimalus olnuks kuhugi sinna jõuda kas orjakauplejana või orjana, pigem viimasena, sest kauplejatel olid ikkagi vahejaamad, kus kaup vahetas omanikke. Inimkaubandust oli ju enne seda ja veel mõnda aega hiljemgi Euroopa ja piirnevate idas ja lõunas asuvate maadega küll. Pikk traditsioon ja palju vastastikku kasulikku ja kahjulikku koostööd. Kui siinmail või Skandinaavias leitakse araabia hõbemünte või mõni jupp siidi või muud idamaist, siis ega sellega ju kanamunade või muu igapäevase tarbekauba eest tasutud.

Kaunist päeva!

Avastuse künnisel

 Möödunud suvel ühel vaiksel õhtul kui kass pühkis sabaga õues laualt maha kõrge jalaga grappaklaasi, arutasime elu ja inimeste üle ja selle käigus esitasin oma teooria, miks naabrimutt alati oma niidukiga just laupäeval ja pühapäeval raevukalt muru pügab. Seepeale pakkusid ajaloolased ja psühholoogid välja, et olen mingi uue teadusharu leiutanud ja nimetasid selle kas antropopsühholoogiaks või psühhoantropoloogiaks. Võib-olla on mõlemad harud juba olemas ja ma ei olnud esimene, kel mõtted taolisi radu pidi kulgesid. Teadus teaduseks, naabrimutt ja muruniidukid ei ole neil päevil hooajateemad. 

Aga mingid antropoloogilised ja psühholoogia valdkonna ääremail hulkuvad mõtted tulid taas pähe. Sedakorda ma tean nende mõtete lätteid ka, nii et ega nad saa olla totaalselt algupärased ega uuelt metatasandilt võrsunud. Esiteks meenub, et keegi katoliku vaimulik tõdes kunagi, et pärast aastaid, mil ta on kuulnud pihtimisi, on ta jõudnud veendumuseni, et enamik inimesi ei saa kunagi täiskasvanuks. (Ma tean-tean, et ongi hea ja moes jääda lapseks ja bla-bla.) Ja sellele lisandus, jälle ei mäleta kelle öeldu, et on halb vaadata, kuidas mööda Valget Maja kooserdab mingi 6 või 7 aasta vanune, kuid silmas pole peetud Muski jõmpsikat. 

Vot ja kogu mu teooria keerleb selle ümber, et saaks kuidagi inimeste käitumismustri ja mingite testide abil määrata inimeste vanust arengu ja küpsuse skaalal. Kui keegi on oma käitumises väga ebajärjekindel ja sõnades mõtlematu jne, siis hindaks teda nt numbriga 7. Ühik võib olla arenguaasta vmt. Kui keegi sogab midagi sellist, et kuidas peab käituma hoovis kakeldes, siis hindaks tema arenguaastaks 12-13. Siit saaks juba konstruktsioone punuda ja võimalike selgitusi anda, miks Y (aa 7) vaatab alt üles Xile (aa 12). Maneerid ja käitumine ja avalikkuse ees esinemine jne, on muidugi omandatav ja õpitav ning ei peegelda otseselt isiku aa-d. Ei pruugi olla näha, aga on olemas.  

Eelnev ei pretendeeri olla tõsisem ja keerukam ja targem massimeedia keskmisest teadusrubriigi uudisest.

Veel lugudest

 Palju sinist taevast ja valget lund, päike on soe ja kohati on näha, et lumi katusel sulab ja servalt langevad tilgad. 

Jäin kuidagi rännulugude lainele ja leidsin mõned üsna huvitavana tunduvad raamatud ja filmid ja inimesed. 

Väga huvitav autor ja rändur näib olevat Dervla Murphy ja ma ei teadnud, et tema raamat rattareisist Iirimaalt Indiasse (oli 60ndatele vist) on eesti keeles ilmunud. 

Lisaks on vändatud ka dokfilm Who is Dervla Murphy ja nägin treilerist, et muude hulgas kõnelevad seal Michael Palin ja Sylvia Whitman (Shakespeare & Company raamatupoe omanik Pariisis). 

Pisut erinev, aga samuti huvipakkuv on Guy Stagg'i raamat The Crossway. Õnneks on see audios YT-s olemas; räägib noore kuti jalgsirännakust Canterburyst Jeruusalemma mööda keskajal kulgenud palverännuteed. See ei ole marsruut, mida igal aastal trambiksid sajad tuhanded matkajad. Otsustab minna ja alustabki kohe oma teed jaanuari kuus! Kusjuures ta ei ole mingi matkaja, pigem mitmete probleemide küüsis vaevelnud ja mitu aastat põhiliselt oma toas aega veetnud vend; kes usub, et üks pikk kõndimine võiks talle hästi mõjuda. 

Nautige ilusat ilma!

 

Kuulan lugusid

Ühed sõbrad-tuttavad juba on Indoneesias, teised hakkavad minema. Väljas olles ei tundugi see mõte täna väga vale, kuidagi harjumatult külm näib olevat.

Paar-kolm päeva jõin taimeteed, mida väga harva teen, lesisin ja kuulasin Öökapi raamatu reisikirju; alustasin Stevensoni matkaga Prantsusmaal, seejärel Vilde reis Krimmi ja seejärel Nellie Bly 72 päevaga ümber maailma. (Kehatemperatuur mittemuljetavaldav 37.7; köha ja nohu.) 

Vilde reisis vene raudteel vist 1904. aastal ja tema kirjeldused rongidest ja Simferopolis nähtud paljasjalgsetest jmt olid minu jaoks üllatavad. Ma vist ei olnud ette kujutanud, et sel ajal sealmail oli  viletsust sellisel määral. Oleks ma lugenud markii Astolphe Louis Léonor de Custine (1790–1857) Kirjad Venemaalt, siis ehk oleks Vilde hilisemal ajal nähtu üldpildi juurde sobitunud, aga kuna ma XX sajandi esimese kümnendi Venemaale pole eriti palju mõelnud, siis nüüd kuulates, pidin endale ütlema, et no muidugi, missasiisarvasid, ikka seesama, alati. (Mingite käsitluste põhjal on mulle tundunud, et vahetult enne 1914. aastat oli Venemaa juba natuke nagu arenenud, aga eks see oleneb, kuidas vaadata ja mida mõõta. Ja kui järele mõelda, eks siis põhiosa arenenud vabrikutest ja tehastest asusid ju lisaks Peterburile hoopiski siin, Läti ja Eesti aladel.) Vilde kirjeldab/kirjutab igatahes väga hästi.

Stevensoni matk läbis neid alasid, mis jäävad just põhja poole Prantsuse Katalooniat (kus olen käinud) ja lõuna poole mingitest teistest piirkondadest, kus ka olen põgusalt käinud. Prantsusmaal muidugi kordub sama nähtus, mis ka Saksamaal, Itaalias ja Hispaanias, et need, kes elavad põhjaosas, arvavad et lõunaosa on metsik ja mahajäetud/-jäänud. Stevensonil oli tema ajalooteadmistega ja ilmselt teatud sümpaatiaga kunagiste kohalike mässajate vastu, tore seal matkata. Tema teadmised kamisardide kohta avaldasid igatahes nende järeltulijatelegi muljet. Šotlasena ja presbüterliku taustaga (ehkki selleks ajaks ennast ateistina määratletuna) võib mõista, et ta tundis sümpaatiat prantsuse hugenottide suhtes. Matkata eesli seltsis tundub ka hea mõte, tänapäeval olla seal see teenus olemas, et renditakse matkajale eesel ja hakka aga mööda Stevensoni rada minema.

Nellie Bly reisikirja kohta on katkendite põhjal raske otsustada, kas tal tõepoolest oli lihtsalt kiire ja pidigi tormama läbi sadamate laevu vahetamas või on valik tehtud mingist taolisest kriteeriumist lähtudes. Kuulamisel jäi huvitavate seikade hulgas kõrva jutt Singapuri kalmistute kohta ja pisut vaatasin netis pilte ja tekste sellel teemal; näib olevat nihuke lugu, et seoses tohutu ehitustihedusega, teede rajamisega jmt on juba alates 1970ndatest päris paljud vanad surnuaiad hävinud.    

Kui teha mingi kokkuvõte sellest, mida (vanemates) reisikirjades kirjeldatakse, siis korduvad üsna põhjalikud kirjeldused ebamugavustest alates hilinemistest, ülerahvastatusest, palavusest, pealetükkivatest tüüpidest ja petistest või kerjustest, kes püüavad raha välja pressida jmt eksootika. 

Ja eelmiste järel ja vahele pakutakse mingeid sähvatusi sündmuste või objektide näol, millest saadud elamus korvab protsessi tülikuse.

Üldiselt mulle ei meeldi kuulata neid reisimuljeid, mis algavad tõdemusega/hinnanguga, et seal on nii räpane; kui nii olulisele kohale asetub mingi tavapraht vmt, ega siis ei tule ka midagi sisuliselt olulist või rikastavaid muljeid/kogemusi. Selliseid lehmad söövad kilekotte kirjeldusi on juba piisavalt trükitud ja loetud ning kõik peaksid olema kursis ka sellega, et Pyongyangi tänavad on väga puhtad ja Moskva metroo on palju ilusam kui New Yorgi metroo.

Eelmistele lisaks võtsin veel kuulata Carol Drikwateri Oliiviteekonda. Peaks olema ju huvitav, räägib esialgu Liibanonist ja Beirutist. Kas raamatuks on vormistatud autori kogu reis, mille käigus pidi jõudma ka Liibüasse ja Iisraeli, ma ei tea. Üsna palju on tekstis ikka seda räpasuse komponenti jt kohustuslikke elemente. Ja palju on andmeid ajaloost, sellega on meil hiilanud Friide-Berta T, eriti vist Maroko reisikirjas. Ei mäleta, kas temal oli ka palju räpastest tänavatest...

Päevakajalisest võiks mainida, et lehtedest täna lisaks pealkirjadele, mis puudutavad Trumpi telefonivestlust huilooga, ma tekste endid lugenud ei ole, paanika ja hüsteeria on niigi nähtav ja ma ei saa aru, miks. Puht tehniliselt on muidugi paanikapealkiri suurem klikimagnet jmt, aga kas poliitikud ja muud seal ümber askeldavad eksperdid (hmm) peaksid praegu võtma sõna, et küll on ootamatu ja nüüd juhtus küll jama... ei saa aru. Kõik ju teadsid, et Trump lubas seda rahu asja ajama hakata, no ja hakkaski. Helistas kremlisse ja helistas Zelenskile. Vahetasid mordoriga mingeid vange. See kõik on ettevalmistus, et saaks valmistuda mingis formaadis läbirääkimisteks. Selline värk võib kesta ka kaks või kolm kuud ja on vaid eelmäng, põhjalikumate kontaktide loomine ja päevakorra kooskõlastamine. Järgnevad delegatsioonide vahelised kohtumised ja pingelised läbirääkimised. Kuni nende alguseni käib laskmine ikka edasi. USA peamine sõnum on praegu, et Euroopa rohkem asjaga tegeleks.  Viimane peaks suutma USA kõrval võrdse partnerina seista, mitte tal hädiselt sabas jõlkuma.