Eksinud vene teemasse vist

Päike paistab, lumi sädeleb, tuli ahjus kütab. Kui heaks läks elu pärast seda, kui õpiti selgeks, et koopasse saab teha lõkke. Pime aeg sai läbi, ülimalt mõnus oli tule ääres külitada ja koopa seintele pilte maalida. Määratu ja üsna võrreldamatu hüpe inimkonna arengus. Hiliseimail aegadel loetud kõigi vigade emaks. Kogu jama algaski mikrokliima muutmisest, eksole. Selles valguses tuleb Prometheuse müüt uuesti üle vaadata.

 

Möödunud päevadel oli Jupiter vist Leoniidides või mingil muul põhjusel jäid mu teele vene ja isegi nõukogude filmid ja mingid uudised vene filmide kohta ning veel igasugu nipet-näpet, mis kuidagi seotud selle ajaga, mil Lenin oli veel nii noor ja Ansip oli noor ja Savisaar oli noor ja Brežnev ei olnud veel päris surnud... Mõni film on hilisemas ajast ka, vaatasin (üksinda, et ei peaks kaasvaatajaist hoolima) Kantemir Balagovi 2017. a valminud filmi Теснота (PÖFFil ja isegi kinos näidatud, aga olin selle mööda lasknud). Osatäitjad Darja Žovner ja Olga Dragunova mängisid väga hästi, filmi montaaž oli alguses ja lõpus mõneti erinev, ju Sokurov filmi kunstilise juhina oli lõpus omad liigutused teinud ja panuse andnud ja see võis filmile kasuks tullagi. Pean seda filmi väga heaks; 90ndate elu/olu/õhustikku Kaukaasia serval annab mõjusalt edasi. Ma ei loobu väitmast, et ei hinda kõrgelt oskust nt filmi kaudu vaatajat šokeerida või midagi inetut mällu tembeldada, antud filmis olid rabamiseks dokkaadrid inimeste hukkamisest, mis žanri reegleid muidugi rikkusid jne, aga see oli otseteena ja tollase reaalsuse osana küllap vajalik ja õigustatud. 

Muidugi ei tasu kõiki 90ndate kohta loodud müüte alati väga tõsiselt võtta. Ja selle vastu aitab muidugi nagu alati Monetochka

  Ja nüüd midagi hoopis erinevat 👏😺🙋

 (Tegelikult peaks minema ja tooma väljast puid... aga kannatab ehk veel ära, kohe lõpetan, ehk.)

Kuuldub, et hakatakse uuesti lavastama filmi, mis linastus N Liidus 40 aastat tagasi, aga muutus nõuk noorema publiku jaoks umbes samasuguseks kultusfilmiks nagu venelaste Kolm musketäri ja see film on 

Вам и не снилось. Esmapilgul lihtne megaarmas looke esimesest armastusest, Romeo ja Julia jmt, aga põhineb jutustusel, mille allhoovused on mingil (mõneti nuditud) moel ka filmi kandunud. Et noored ei hakkaks massiliselt enesetappe sooritama, kästi (kõrgema taseme juhi poolt) jutustuse lõpp muuta ja kõik noored armastajad jäid siiski (vist) filmi lõpus ellu. Eelmisest filmiloost erinevalt pajatas see tollasest olevikust ja mingit aimu selle perioodi kohta (ilustatult, kärbitult jmt muidugi) annab.  

 

No saab näha, kas kunagi meil Eestiski paos olnud noor vene stsenarist suudab teha võrdväärse uusversiooni. (Varjatult skeptiliselt.) 

 

Ja kas seal on ka see ilusas esituses 

Rabindranath Tagore poeemikatkele tehtud laul... 

 

 

 

 

 Kaks nii erinevat filmi. Kuidagi juhtusid siin kõrvuti. Maailm ongi ebaloogiline, pahatihti ei olegi võimalik järgnevaid arenguid loogiliselt konstrueerides ja eelneva põhjal järeldades ette näha. (Mis ei tähenda, et järjepidevalt ei püütaks ja mina selle vastu ka kohe järgnevalt ei eksiks.) (Kui kõik oleks lihtne ja labane nagu ... (täida ise lünk), siis poleks üldse huvitav.)  (Ikka veel pole puid tooma läinud ma.)

Lisaks sündmuste ja nähtuste üleloogilisele toimumisele on mõju ka isevaatenurkade eriloogikatel. Mille kontekstis jälgin (kui jutt juba lootusetult ekslema läks) sündmuste arengut ja Navalnõi poolt kuulutatud otsust 17. jaanuaril mordorisse naasta. Navalnõi käitumise põhjusi on võimalik mõista. Mingil määral lähtuvad need just 70ndate ja 80ndate dissidentide auväärsest traditsioonist (kus naljatati, et võimuvastased jagunevad dosidentõ, sidentõ ja otsidentõ, viimased aga on samas ka dosidentõ). Praegune olukord erineb kommunistide üleküpsenud süsteemi aastaist suurema julmuse poolest, kuna haige natsliidri teadlik kavatsus on poliitiliste mõrvade kaudu külvata hirmu nii mordoris, kui ka selle piiride taga. Seega ei ole Navalnõi naasmisel ainus oht mitte lihtsalt kohene vahistamine, mõeldavad on ka erinevad provokatsioonid, mõne kasuliku idioodi abil korraldatud lavastus vmt. (Kui midagi äärmuslikku juhtub, siis sellest räägitakse mõne nädala vältel, voldemar istub edasi oma punkris, nafta ja gaasi hind on OK, USA demokraadid on nagu alati väga põhimõttelised ja võtavad suurelt sõna, aga võrreldes vabariiklastega pole suuremad asjad tegutsejad jne. (Kui ilmad lähevad soojemaks ja Nord Stream 2 valmis ehitatakse, siis teemast pikemalt, jah?))  

Kokkuvõtvalt - Navalnõi ja kremloidide vahelise konflikti jooned näivad olevat juba sedavõrd maha märgitud, et vaevalt midagi enam muutub. Võim on otsustanud vastase kõrvaldada ja teeb seda. Navalnõi võib kõrgete panustega mängus loota, et aasta või kahe-kolme pärast õnnestub tal eelnevalt laotud aluselt võtta umbes sarnane positsioon, nagu kunagi perestroika aegadel oli akadeemik Sahharovil. Emigrandina jätkates sarnaneks see rohkem Solženitsõni positsiooniga ja oleks märksa nõrgem.

Selline mõttetera meenus (vb ebatäpne, mälu järgi) - "Te ei saa seda mängu võita, te ei saa isegi viiki mängida, hea, kui te olete saanud seda alustadagi." Tundub realistlik, kas optimistlik või pessimistlik, otsustab otsustaja ise. 

2020. aasta poliitiliste arengute järel Valgevenes ja Habarovskis on osa adekvaatsemaid vaatlejaid jõudnud järelduseni, et rahumeelsed protestid ei kõiguta mordoris ja sarnase süsteemiga naaberriigis võimu karvavõrdki ja pole autoritaarse juhtimisega riikides tõhusaks poliitiliste muutuste esilekutsumise meetodiks. Seni ei ole aga midagi etanooli, tõrva ja bensiini segust mõjusamat leiutatud.  

Aga nüüd puid tooma.

 

 

 

 

 

 

 

 Ja lõppeski aasta 2020.

Sai tehtud ja sai lõpetatud ühtkuiteist. Eile proovisin mitte midagi teha (et ei jätkaks tavatöid kohast, kus nad pooleli jäid), aga igavusest pääsemiseks pidin mingi aja siiski tööga täitma. Ehk umbes selline ongi üleminek ja pääsemise võimalus - vähehaaval töötsüklist väljuda, ainult äärmise nõutuse puhul sisustada mõnd tundi tööga. Proovin. 

Kuri kuu ERM'i kohal, 30. dets 2020

No mis tagasivaadet möödunud aastale... nt et vaene Tartu linn - aasta 2020 teoks valiti ralli 🏁korraldamine!? Äge, jah!? 

No ON...  Tänu pandeemiale avanes meil selline suurepärane võimalus. 😼 

Ray Bradbury, mis sa sellest arvad? ERM'ist sai Rally Estonia võistluskeskus... Täitsa unistus! 

Kuidas ralli Tartusse sattus, kes mahitas?  

 

 

Kitsamas sõprade ringis oli kokku lepitud, et pidulik koosviibimine jääb ära, aga õnneks ikkagi olid sõbrad, kes otsustasid aasta viimasel õhtul korraks sisse põigata ja tõid isegi kingituse, raamatu, autor ise ja raamat koos pühendusega, nii et võib aastavahetuse lugeda tähistatuks. Ontlikul moel ja viisil. Jaanihanso siidriga ja prantsuse šampanjaga. Kahe erineva seapraega.

(Jõulukingiks tuli üks autori pühenduse ja heade soovidega CD ka, niisiis võib autograafide saagi osas möödunud  aastaga rahul olla. Kaks kindlasti, aga vb ka kolm...)

Aasta lõppedes varitses trauma 2020 meie telekanalitel. ETV programm sarnanes 18. sajandi mõisateatriga, kuhu korjatud pärisorjad peavad juba mõnda aega palehigis ümber kehastuma kord humoristideks, siis mälumänguriteks, siis saatejuhtideks jne; aasta valituim ja keskseim meelelahutus oli justkui 1995. aasta vaimuvaeseima pulmaisa lavastatud algupärases šõus vaeste suguvõsale, etendatud halvasti varjatud põlgusega. Kokku vaatasin telerit ca 10 minutit. ERR-ilt tahaks raha tagasi. 

Peo lõpetuseks sobis Kusturica Must kass, valge kass päris kenasti. 

Aastavahetusel sai keskmisest rohkem filme vaadatud, väga erinevaid, aga valdavalt nö märgilisi. Eilse õhtu film (mille järel mitmed osalenuist/vaatajaskonnast vajasid aega mõtete kogumiseks) oli Русский ковчег Aleksander Sokurovilt. Ühe katkematu kaadrina Ermitaaži saalides filmitud, ligi 1,5 tundi vältav, Venemaa ca 200 aasta pikkust kultuuriajaloo lõiku kujutada püüdlev tugeva ambitsiooniga art film projekt oli minu arvates julge katse ja hea ebaõnnestumine. Markii de Custine, kes 1843. aastal publitseeris (oma reisil nähtu/kogetu alusel) silmapaistvalt läbinägeliku raamatu Venemaast (kus see kohe ka keelati), on filmi läbiv tegelane.

Aasta pakkus palju erinevate linnade vahel liikumist, suhtlemist ning tööd. Peaks natuke jahtuma, muidu võib veebruaris või märtsis tulla tagasilangus ja iga mõte tööst muutub piinavalt vastumeelseks.    

Head uut aastat!

Klaas on ikka täitsa tühi, süvazen

"Joon kohvi, loen vanu raamatuid ja ootan, et aasta lõpeks." RB
 

 Täna on retušeeritud õhetavate põskedega suusatajate fotode päev. Selline liikuv püha, mis mõnel aastal liigubki väljaspool kalendrit. RÕPS päeva fotodel on lisaks tavapärastele rõõmsatele suusatajatele kohustuslikud ka lumised või härmas oksad/puud. 

Aimasin juba eile õhtul, et see päev on tulekul. Seepärast...  esmalt siiski eellugu. Seoses Jõuludega sain endale kuus grappaklaasi, mida polegi nii lihtne leida ja olen vahel nimetanud "mulle võib kinkida" rubriigis. See oli kaks päeva tagasi. Eile aga läksin meelel rõõmsal poodi ja... nimetagem seda väikeseks pandeemiaüllatuseks,  - poes grappat pole. Ja see polnud esimene selline pood. Tšatšat ka polnud. (Vist kirjutasin kevadel, kuidas mai alguses, otsustaval hetkel, ei olnud poes saket!) Ooo häda! Kuuldavasti olla poodides juba nähtud ka verisulis müüjaid, kes ei teagi enam, mis grappa on. 

Nii loojuvad tsivilisatsioonid. 

Sel aastal jäeti ära ka Trento jõululaat, kus tavaliselt on hulk ümbruskonna koduseid grappameistreid oma jooki pakkumas. Antakse väikese pitsiga proovidagi  ja päris korraliku ülevaate saab, kui oma grappat otsides olla piisavalt järjekindel ja iga leti juures peatuda. (Ma kuidagi ei soovita, lihtsalt mainin.) 

Igatahes see on koht, kus võib nautida Itaaliat ja seapraega hapukapsaid üheaegselt ja koos kohalikega (kes tunduvad olevat silmatorkavalt austriameelsed ehk Lõuna-Tirooli patrioodid).   

Eelnev ei olnud mõeldud surmtõsiselt ega taha külvata paanikat, arvatavasti kusagil mõnda ülehinnatud/hirmkallist grappat vast müügil on, paljukest neid grappajoojaid siinkandis ikka liigub, väike vaikne vähemus, kelle õigustest keegi välja ei tee. 

Sain Jõuludeks tellisemõõtu raamatu, Edzard Schaper'i Timukas.  On tõesti hea ja tänuväärt, et on Liivimaa Klassika sarja raamatud. Jätkem kõrvale, et möödunud sajandi alguse kohaliku (väike)aadli 😺 probleemidesse ja tunnetesse süvenemine võib olla kuidagi snobistlik ja eputav. 

Sama kehtib mingil määral ju muudegi kultuuride kirjanduse puhul. Mõnikord ei jõua nt lausega "Lugesin Dostojevski..." kolmanda sõnanigi, kui keegi seltskonnast juba hõikab vahele: "Oi mulle ka väga meeldib!" või "See on mu lemmikraamat!" 

Need asjad ongi kahtlased. Aga Tammsaare ja Krossi puhul pole nad mitte vähem kahtlased. 

Vot kui pisut naiivne neiu loeb Kareva luulet, siis ma usun, et lugeja ongi leidnud oma kirjaniku.

("A eks tu om jo algsest piäle nõnna olnd, et lukude kangelaise om ilusambad ja vapra ja iks inime tahtse noist lugides itse kah tunta, et timä nonde hulka võiks iks passi.")

Aga arvestades, millist olmeproosat praegu tsentnerite kaupa lettidele visatakse ja küllap ka loetakse, siis vist eeltoodud olukord on lahenemas, kõik on hästi  ja enamus lugejaid loeb endale täiesti arukohast lektüüri. 

 

Kõik eelöeldu on kaude seotud grappa kadumisega lettidelt.