Valimised, kokkumõte

suuremad linnad

Kõik jäi üldjoontes samaks Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Valijad valivad neid, kes juba on võimul. Lojaalsus ja stabiilsus. Rõõmustas (ega valmistanud pettumust) Edgar Savisaar, 😹kes ilmus rahva ette Lasnamäel kirikus imettegeva ikooniga,😹 nagu ma täiesti ilmutuseväliselt ja ratsionaalse mõttetöö tulemusena,😹 lähtudes mainitud Savisaare varasematest käitumismudelitest, 😹 ette nägin ja ette teavitasin (vt http://keskpaevatund.blogspot.com.ee/2017/08/keskpaevatunni-stuudios-priit-hobemagi.html). 😹 

Tartus võeti pärast valimiste lõppu kinni üks reformi ja üks keski abilinnapea, 😸seepeale jäeti sotsid uuest koalitsioonist täiesti õiglaselt välja. 😸

Ainus väike muutus on valimisliitude märgatav edu väiksemates kohtades. Teema vääriks põhjalikumat vaatlust. Kui pisioligarhid ja ametist ametisse tühikargajad eemale peletada, võiksid unustatud Eesti alad järgmistel valimistel end uue erakonna nimekirjaga meelde tuletada ja lõpetada ära uusnomenklatuuri erakondade lõputud piinad (sealhulgas püüdlused meeldida ja vastu tulla end edukalt taastootvatele ja kohalikust ühiskonnast eraldiseisvatele kapseldunud umbkeelsetele sovokkidele). (Liiga proosaline? Riivab peenenenud taju ja tundeid?)🙀 Naiivne optimism hoiab mind elus.

Valimiste teema stiilne lõpupauk 💣 oli ERM-i uue direktori valimine. Kõige edukamaks osutus kandidaat, kes on muuseumide teemat oma naisega õhtuti kodus arutanud. 🙌 Nüüd on reaalsed karjäärivõimalused lugematul hulgal kodanikel püüdmaks riigi kõige kõrgemaid ametiposte.😸

Näitleja on kultuuriminister ja teatri direktor tema kantsler. 🙅

Või on näitleja kantsleri minister. 🙀

Õigupoolest peaks alustama poliitika A-st ja B-st. Aabitsatõde: "Valimised ja demokraatia tagavad, et perioodiliselt on võimalik rahumeelselt vahetada võimu teostajaid." Umbes 6. klassi tase.

Kui midagi uut ei teki, siis järgmiste riigikogu valimiste tulemused toovad keskerakonna ja reformi valitsuse, aastakümneteks.😾

Mõte liigub mööda omi radu

Äraolek. Saabumine. Esimene lumi.

Tagasi Eestis. Maandusin koos esimese lumega. Oli sadanud juba tund-kaks. Aknast avanes vaade  lummavatele öistele maastikele ja lume all tukkuvatele majadele.

Tähendab, et valgejänestel tuleb valgeks värvuda.

Formidable.
Ajutiselt lõpevad ehk ("vaiksed) vihmad (valgustolmus, kõrtsihoovi raagus pajud..." jne).

Tulin mõnevõrra soojemast Brüsselist. Väga ebaoriginaalne. Paljud tulevad-lähevad sealt ja sinna. 

                                                             Samal ajal kogunesid peaministrid ja olulisemad tegelinskid,

tänavatel oli okastraati/tõkkeid/patrulle kohati (ja siis tihedalt). Tuli vahelt laveerida, aga olukord  näis rahumeelne. Parkides sai promeneerida. Ja Brügges ning Gentis polnud vigagi. Brüggest saan kõige paremini aru, Gentis oli tühikuid täidetud kohati üsna kahtlase välimusega uushoonetega. Ajaloolise järjepidevuse huvides ostsin Brüggest natuke riideid. 

(Transpordisüsteemi asemel on belglased otsustanud arendada -süsteemitust. Et rongid täpselt liiguksid on vist vaja, et riigis oleks lisaks monarhiale ja demokraatiale olnud mõnda aega ka mingi totalitaarne kord. Kannatab välja mõne aja Il Duce't ja pärast liiguvad rongid ja bussid veel aastakümneid täpselt ja graafiku alusel.) 

Üldiselt - Belgias sadas vihma. Avenue Louise lähikonnas on mõned Victor Horta majad ja tema muuseum.

Nägin mõnd huvitavat poodi,  galeriid, kohvikut.

Tegin vaid mõne pildi.
Üsna juhusliku.
Mõlgutasin mõtteid art nouveau üle ja muidugi võrdlesin Hortat ja Gaudit, ja Otto Wagnerit, ja seepeale tuli juba meelde Adolf Loos (ja Warum ein Mann gut angezogen sein soll) ja paratamatult ka tema sõber Peter Altenberg. Altenbergi mõte leidis endale kummalise jätku Tartus...

...seoses lokaalse traagilise  juhtumiga. (Nagu hommikul selgus) samal ööl samas lumesajus kadus noormees. Lahkus öösel Illusioonist ja leiti hiljem külmununa tühermaalt. Tühiste juhuste jada traagiline lõpp. See meenutas Altenbergi kirjapandu algusridu: 

So wurde ich

Ich sass im 34. Jahre meines gottlosen Lebens, Details kann eine Tageszeitung unmöglich bringen, ich sass im Café Central, Wien, Herrengasse, in einem Raume mit gepressten englischen Goldtapeten. Vor mir hatte ich das "Extrablatt" mit der Photographie eines auf dem Wege zur Klavierstunde für immer entschwundenen fünfzehnjährigen Mädchens. Sie hiess Johanna W.

Värvirahutus ja närvilahutus

  Muutuv valgus, helendav aur, kõlava vaikuse helid, aegade vahelõpud  

Möödunud nädalal olid vist viimased AD 2017 suvehõngulised päevad. Millegi pärast hommikud ja päikesetõus on jõe ääres ilusamad, samas õhtud ning loojangud on kaunimad mere rannas. Keskpäev võiks olla sulnis allika ääres ( Debussy, Mallarmé, paan ja nümfid) või mauride hoole ja ilumeelega rajatud purskkaevude ja voolava veega aias (millistest mõni veel alles on).

Päikesetõus Emajõel

Samas, tõusev udu (ehk aur)

Pärnu õhtune rand. Septembri viimaste päevade suveilmade lisaetteasted.  Veepiir oli kaugele taganenud, lained märkamatud, kuuldamatud.

Meri oli endasse tõmbunud. Oktoobris... siis tulge, tundke ja kuulake.

  

Nojah. Keskpäeval. Võis ja sai istuda tänavakohvikutes. 

Lauas pillas keegi lause "Meil on ju kogu aeg pime." 

Aga alles olid valged ööd? Päris kogu aeg pime ei ole, ma arvan. Kõik tunduvad juba ootavat seda halvimat, mille nimeks on november ja talvekuu. Ja kõhe hingedeaeg. Hea, et Mihklipäev enamikust meist mööda läks. 😸

 (Kohvikule lisas pariislikku hõngu lauakaaslaste 

väljapeetult musta värvi riietus. Pariislaste musta värvi 

rõivaste kultus ajab mind vahel pisut närvi.

Sada aastat tagasi oleks neid peetud ohtlikeks 

pietistideks. Pariisi mood 1915 nägi välja nt nii) 

     Ehe dekadents ja tõeline šikk läheb aastatega vaid paremaks.