President ja maailmalõpp

Teine advent. Lõpetasin eelmisel nädalal väga intensiivse tööprojekti ja võin nüüd rahumeeli jõulupuhkust pidada. Mõtiskleda Jumala poja Jeesuse esimese tulemise üle. Ja pole mõtetki teha katset kirjeldada, kuidas mõte jõuab ühest tulemisest teise tulemiseni ja Kristuselt Antikristusele, ilusalt kohutavale. See ei ole  kellelegi eeskujuks, veel vähem kohustuslik. Nõrganärvilistele ammugi mitte. Tuleb ikka normaalselt funktsioneerida, poes päkapikkude vahelt kingitusi otsida, tuppa kuuse jaoks koht valmis seada jne. 

Nojah, aga loodi ju inimene mõtleva olendina.

 

Vaatan ajalehest, et EV president hakkab ka jõuludega seoses kaarte saatma. Neil on kujutatud vist lapik maa ja mingi laps, kellel on head suhted huntidega (või koertega). Mingis augus on raamatud ja jänes istub nende peal. Kõik on üsna murelike nägudega (välja arvatud selili lamav jänes, kellel on porgand suus ja üsna kama). Traditsioonilisi loomasümbolite tähendusi kasutades selle pildi mõistmiseni ei jõua. 

 Alustada tuleb sellest, et kaart on kujundatud uudsena, traditsioone hüljates, võibolla nendest isegi mitte midagi teades. Pildil inimene loomade, lindude ja kalade keskel. Mingi viletsavõitu õnnetu Mowgli. Huntide ja inimlapsega kaardi juurde oleks eeldanud sõnumit, et 

“The strength of the pack is the wolf, and the strength of the wolf is the pack.”

– The Law of the Jungle

Aga selle asemel on mingi pahustunud maailmalõpu hoiatuskuulutus.  Aga no kui mitte mõelda, siis on tore. Ja tagaküljel on nõukaaja teadvus ja kujundikeel taas metastaasina välja löönud ja seal ta on, progressi sümbol jne - sputnik! 

Variatsioonid - Tarkovski Kiplingi ainetel

 

Variatsioonid. Dickens

(Erand, postitus toidust) 😱

(Erand küll, aga ma vähemalt ei pane siia fotot supist.)😕

Ei tasu ära põlata seda järjekordset kogemust, mille saate vanalinna mõnes peenemas ja kallimas söögikohas. Jõulukaunistuste keskel ja lõikava tuule käes tänaval tõttavad vaeslapsed, hüljatud vanurid, üliõpilased, tööst väsinud pereemad-isad, võõrsil viibivad komandeeritud ja kõik-kõik, kes te tahaksite korraks pageda sooja ruumi ja kosutada end kausikese supiga - ärge kurvastage, teadke, et nende liiga kallite söögikohtade toidud on maitsetud, puljongid on vesised, pubis pakutav fish and chips on toodud supermarketi sügavkülmast ja enne serveerimist käis korraks mikrolainetes, mis vaevu sulatas kala püdeljaks. Selle kogemuse võrra rikkamana lähete  tagasi oma tagasihoidlikku elamisse ja teate, et säravate tulede taga on mannetu ja sisutu kaup, küüniline ja ükskõikne äri ning suurte kasumimarginaalide jaht. Oma ala meistrid, südametunnistusega kokad ja maitsemeeli erutavad supid-praed-salatid on kusagile mujale läinud.😧

Te võtate kodus sügavkülmast nädala eest küpsetatud pardi luukere, panete selle potti keema ja samas asute riivima porgandit, viilutama sibulat või porrut, lõikuma küüslauku, tšillit, võibolla lisate ka pisut paprikat, panete esmalt pannile koos või ja õliga praadima porgandi, seejärel muud ja praete sedavõrd, et need kõrbema ei läheks, aga levima hakkaksid meeldivad aroomid. Kui potis on puljong omandanud juba värvi ja selgelt tajutava konsistentsi, siis õngitsete pardi kondid välja ja asute nendelt puhastama liha, samas valate panni sisu potti keema. Ja maitsestage soola, pipraga, lisage leht-kaks loorberit, võib nagu ikka panna ka tüümiani, ingverit, valage potti austrikaste ja kalakaste, võib ka pisut Worchesteri, puhastatud liha läheb tagasi potti ja lõpuks peaks sinna riivima ühe apelsini koore. Natuke vaikset keetmist ning siis lisage Tai riisinuudlid, kõige peenemad ja keegi ei keela murda neid lühikeseks, et oleks mugavam süüa. Laske 5 minutit toidul seista ning oma lihtsas kambris nautige kuuma suppi.😄😂

Küll ilma ettekandjateta, kes küsiks, kuidas maitses. 

Lihtne toit lihtsale inimesele. 😸 Ja akna taga sajab lund. Ja ahjus põlevad halud. Ja väljas säravad tuled.

Happy, happy Christmas, that can win us back to the delusions of our childish days; that can recall to the old man the pleasures of his youth; that can transport the sailor and the traveler, thousands of miles away, back to his own fireside and his quiet home!- Charles Dickens

Balletiseelikutes õpilased ruttavad tundi möödudes Ibn Hazm'i ausambast

Muusika väljendab midagi olulist, mida sõnades ei ole võimalik väljendada. Keegi ütles seda vist möödunud nädalal, aga kes? - ei mäleta. Kaunis muusikas on oma hingamine. Sügav, võrdse pikkusega sisse ja välja, pikkade pausidega. Selline avatud hingamine tekib koos õndsa ajatuse ja igaviku ja armastuse tundega. Piiride hajumisega. Rahuga. Igaviku kohaloleku tajuga. Sellises seisundis kaob inimeselt osa gravitatsioonist ja teda võib ära tunda hõljuvatest sammudest ja liikumise erilisest kergusest. Ja tema ümber on hõredam ruum. Ta oleks kui võõrsil, ta oleks kui ohutuses. Ta näeb eemalt, aga tema pilgu all kõik muutub ja saab tõelisemaks.

Tema kass nurrub alati ja annab käppa.

Väheintensiivse hobi korras hakkasin lugema Vendi Karamazoveid. Hobi ise on selline, et loen Dostojevskit sellistes erilistes oludes, mis ühe või teise konkreetse raamatuga kuidagi olustikuliselt vmt kombel kooskõlas on. Praegu see nii on, aga raamat on kuidagi kahtlane, selle läbiv jämekoomika ei köida.