Laulupidu Tartus Liivimaal

Õhtuse supluse järel nautisin eile õues kosutavat jahedust. Õhtu oli erakordselt mahe, nagu on kirjutanud klassik. Esialgu katkendlikult, hiljem märksa selgemalt, hakkas  aeda kostuma laulupeo-tantsupeo programm. Alates ühest pikk-pikast regivärsis laulust, ei teagi, kas oli see kaasaegne improvisatsioon/kompositsioon või muistse üleskirjut' laulu esitus, hakkasid esitatavad teosed aina paremini kätte kostma ja järjest enam mu teadvusse tungima. Kahjuks olin sattunud tantsuprogrammi kuulajaks ja kõrvu jõudsid järjest reinlendrid ja polkad, igatahes sihuke 100 aasta tagune tantsutarbemuusika. 

Täna hommikul ajasin seda peast välja Miles Davisega.  

(Have a cigarette and) relax.

       

Täna tuleb minna lauluväljakule, kus taaslehvib Liivimaa lipp. Paadunud mägieestlase meel läheb seepeale rõõmsaks.  Kui veab, siis ehk säästetakse nõretavalt tundlevas kõneviisis esitatud könekunsiteosseist selle kohta, kuis me essivannemail sada ja viiskümmend aisdad takkasi olla küll keskpaik õenes olnd, aga miel rõemus.    

Ma tahan  küll kohal olla, kui lauldakse "sööge saia, sööge liha" ja "unustage tööd ja piina, jooge õlut, jooge viina!"

Täienduseks eelmisele

Madalmaade kuninganna Maxima on ka suitsetaja. 

Belglaste kuninganna Paola (käesolevaks ajaks troonist loobunud) on suitsetaja (võib-olla praegu enam ei ole, kindlalt väita ei saa). See kuulus 60ndate ühe säravaima aristokraadi imago juurde muidugi.

Briti kuningakojas on kuningannade hulgas viimase saja aasta jooksul pea kõik mingil ajal suitsetanud  (alates Elizabeth II vanavanaemast, kaunist  kuninganna Alexandrast; Elizabethi sellesse ritta pole viisakas (vb pole ka alust) panna).

Monaco vürstinna Grace suitsetas ja riburada suitsetavad ka teised naisliini jätkajad. Euroopa printsesse-suitsetajaid ei jõua muidugi üles lugeda. Araabia päritolu valitsejannadele jätkem nende hinnatud privaatsus.
Igatahes on suitsetades üsna lihtne pingevabalt ja usalduslikult suhelda, formaadi ja stiili eripära.

Ei taha suitsetamist propageerida ega soovitada, aga suitsetajate stigmatiseerimine ja üleskutsed see keelata, on eelkõige tunnistuseks, et inimestes elab kihu totalitarismi järele.   

Kuidas taanlased Dannebrog'i said

Täna on see päev, mil pean avalikult kirjutama Taani lipu teemal. Olen mõnel korral keskaja uurimisele pühendunud ajaloolastele oma lihtsat versiooni selle lipu ilmumise kohta lühidalt jutustanud. Mitmeid aastaid tagasi. Aga tundub, et see pole eriti populaarseks saanud. Kas keegi ajaloolane meil või mujal on sama versiooni esitanud, pole viitsinud uurida. Niisiis lühidalt.

Teame, et taanlased peavad lahingut Tallinna all. Kuidas see konflikt tekkis ja kuivõrd see lahing oli taanlaste poolt ette kavandatud, me võime vaid oletada. Pigem vist mitte.  Kui aga juba lahing täies hoos oli ja kohalikeni jõudis arusaam, et nad jäävad alla, siis tegid nad liigutuse, mida varemgi, 12. sajandil ja meist lääne pool, mõned linnad/linnused olid teinud. Nimelt püüdsid linnad ristisõdijate lähenemist märgates müüridele heisatud ristilippudega märku anda, et linnas või linnuses on (teiste hulgas ka) kristlased. Sageli see praktilise meelega ja lõpptulemusele keskendunud sõdijatele eriliselt korda ei läinud, aga tasus proovimist. Väga võimalik, et ka Tallinna juures püüti ristilipuga märku anda, et tegu pole paganatega ja võiks asju läbi rääkida jmt. Kui lipp müürilt/linnuse ümber olnud puittarandilt vmt alla kukkus, mõjus see taanlaste väele muidugi hea ettekuulutusena ja tõstis võitlustahet. Eks ta siis taevast langes ja pisut enne lahingu (taanlastele) võidukat lõppu. Selline raudne ja realistlik võiks olla selle legendi alus. 

Aga muide - Taani kuninganna suitsetab, Norra kuninganna suitsetab, kui Kersti Kaljulaid ka suitsetaks, siis me saaksime haruldaselt hea võimaluse arendada hoopis tihedamaid suhteid nende riikidega.   Aga Kersti hoopis jookseb. Soliidsed inimesed ei jookse kunagi.