Eile oli Läti Vabariigi iseseisvuspäev

Harjutan pimeduse pildistamist. Sellel on kaks eripära: esiteks pole midagi  näha, teiseks - pimedus on peamiselt eravaldustes, avalikud alad on valdavalt valgustatud.

Iseseisvuspäevaks

lätlastele palavad tervitused ja õnnitlused. Lehtedes  seda eriti ei mainitud. Aga viimases Eesti Ekspressi juhtkirjas Erik Moora oli taibanud, märganud ja kirjutas, et Lätis on asjad sise- ja välispoliitiliselt nõnda hästi, et me võiks neid kadestada. Jõuab kohale aeglaselt ja tükati, aga ikkagi, tubli! 

Ei usu, et nende eeskuju võetaks meile abiks ja see midagi muudaks, aga pikas perspektiivis töötab ärkamine ja teadlikkus siiski ikka Lätiga ühinemise kasuks, Eesti mägipiirkonnad oleksid rõõmsad taastatud raudtee ja heade lennuühenduste üle. 2024. aastal võiks Tartul taas olla oma piiskop ja Euroopa kultuuripealinna hetkel sisutu kuid pseudoeksistentsiaaldepressiivse slõugani saaks  asendada millegi tõelisema ja elujaatavamaga. Lisaks oli eile õhtul ERR-i parimas saates Plekktrumm lätlanna, Ilze Talberga, kes õpetab läti keelt Tartu Ülikoolis; vt https://kultuur.err.ee/1004491/ilze-talberga-latis-ei-ole-pingviinide-paraadi

Muidugi peab mu lemmikteema juures kindlasti mainima, et Issanda huumorimeel on hea, kuna EV endisele presidendile Ilvesele, kes kohe oma esimese ametiaja alguses ütles äärmiselt arrogantselt, et Eestil (mis olla Põhjamaa) pole midagi ühist Läti ja Leeduga, andis Issand läti naise.

Siinkohal muudan teemat, läheb igavaks, pole ka eriti südamlik. Teid on hoiatatud.

Viimase Eesti Ekspressi enneolematust megaloost inspireerituna tahaks pisut peatuda sel va rahapesu teemal. See on muidugi homeerilise naeru koht, kui kõik nii püüdlikult seletavad, et ajad viis või 10 aastat tagasi on nii kauge minevik, et sel ajal oli kõik hoopis teisiti. Justkui 

"Far back in the mists of ancient time, in the great and glorious days of the former Galactic Empire, life was wild, rich and largely tax free." jne Aga "...In these enlightened days, of course, no one believes a word of it." Nõnda kirjutas Douglas Adams.

Ja veelgi õpetlikku lugemist sel teemal leiab muidugi meie hallide (kuldsete) aegade valitsuse (siis kui valitsus oli veel päris valitsus, tark ja stabiilne, äärmiselt kompetentne ja tegus 😸) pressikonverentsi stenogrammist 2. november 2006 (oi aegu ammuseid!).   Valitud tsitaate:

Andrus Ansip:

"Veel oli täna päevakorras rahapesu käsitlev punkt ja sellest räägib rahandusminister meile pikemalt. Ajakirjanduses on juba juttu olnud, et Lätis on rahapesijate elu läinud väga raskeks ja on avaldatud kahtlust, et kui Lätis enam ei saa, et siis Eestis võiks saada. Aga ma olen päris veendunud selles, et Eestis ei ole mõtet üritadagi raha pesta. Aga sellest räägib Aivar Sõerd pikemalt. Aitäh!"

 Juhataja
Ja palun, rahandusminister.

Aivar Sõerd:

" Aitäh! Tere ka minu poolt! Kuni eelmise aastani oli rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine siseministeeriumi koordineerida ja vastutada, alates eelmisest aastast korraldab selle tõkestamise alast tegevust rahandusministeerium. Selle tõkestava tegevuse vormiks on valitsuskomisjon, mis esimest korda kogunes selle aasta suvel ja alustas tegevust. Sellel komisjonil on neli põhisuunda. Kõigepealt siseriiklik koordinatsioon. Komisjoni kuuluvad erinevad jõustruktuurid: kaitsepolitseiamet, keskkriminaalpolitsei, maksu- ja tolliamet, finantsinspektsioon, aga ka pankade esindajad ja erinevate ministeeriumide esindajad. Teine oluline suund on nõukoja asutamine. Tegelikult üks suur probleem ongi see, et kuigi Eestis on sellele teemale tähelepanu pööratud – nagu ka peaminister mainis, ei ole Eesti kaudu mõtet üritada –, on üks probleem kindlasti see, et rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse subjektid ehk siis pangad eelkõige, aga ka muud eraõiguslikud isikud on üsna vähe teadlikud oma kohustustest ja rollist, mis nad peaksid täitma. Ja kui vaadata andmeidki või teatisi, mis subjektid on alates 99. aastast rahapesu andmebüroole esitanud, siis põhiline osa nendest rahapesu kahtlustega tehingute teatistest on tulnud pankadelt. Alates 99. aastast 7000 teadet." jne

"(...) Läti võttis rahapesu tõkestamise üheks tähtsamaks prioriteediks juba 2004. aastal. Samuti moodustati valitsuskomisjon, mida asus juhtima koguni peaminister ja Lätis suleti 250 tuhat kontot, mille kaudu ebaseaduslikult raha liigutati. Nii et Läti on selles vallas edu saavutanud. Seda näitas ka Euroopa Nõukogu ekspertkomitee MONEYVAL poolt läbi viidud järelhinnang. Ja tõesti, kui nüüd Lätis on see tegevus tehtud oluliselt keerulisemaks, siis loomulikult kanduvad riskid teistesse riikidesse. Aga ka Eesti on rahapesu tõkestamiseks väga palju teinud – töötavad institutsioonid, finantsinspektsioon, rahapesu andmebüroo ja on olemas reeglistik, seadused." jne

Küsimused

 Arkadi Prisja¾nõi, Interfax
"Mul on üks küsimus härra rahandusministrile. Suvel, nagu on teada, käis siin Venemaa keskpanga asepresident Andrei Kozlov ja ütles, et Eestis on väga suured probleemid rahapesuga. Kas tema andmed on võetud arvesse selle komisjoni töös, millest te praegu rääkisite?"

Aivar Sõerd:
"Aitäh! See on väga asjakohane küsimus ja loomulikult eelkõige on nende juhtumitega tegelenud finantsinspektsioon, rahapesu andmebüroo ja loomulikult komisjon neid asju arutab. Aga ma võin küll öelda, et Eestis krediidiasutuste poolne rahapesu andmebüroo teavitamine toimib. Nendele teatistele rahapesu andmebüroo, finantsinspektsioon reageerib. Konkreetseid rahapesujuhtumeid menetleb rahapesu andmebüroo. Tegelikult rahapesu tõkestamine ja nende juhtumite menetlemine on täitsa efektiivne, aga loomulikult kuritegelike gruppide surve kasutada Euroopa Liidu liikmesriike rahapesu läbiviimiseks siin asuvaid pankasid, see surve on, seda üritatakse. Ja kui pankade poolne nendest juhtumitest teavitamine toimib väga hästi, siis võibolla suurem riskikoht on just kinnisvarabürood, aga ka nõustajad. (...) Võib isegi öelda seda, et läbi pankade rahapesu üritamine ei olegi võibolla kasvav trend, et pigem kasvav trend Euroopas tervikuna on rahapesu üritamine läbi kinnisvara ja liisinglepingute. " 😺

Arkadi Prisja¾nõi, Interfax
"Aga kas need faktid ikka olid, mida ütles Kozlov?"

Aivar Sõerd:
"Kõiki neid fakte pädevad organid kontrollisid ja ei jäeta tähelepanuta ühtki rahapesu teavet."

Ja kui juba jutuks tuli, siis kordaks lühidalt üle, mis on teada seoses Andrei Kozloviga ja tema mõrvaga.

"In June 2006, the central banker went to Estonia personally to warn the local authorities that billions of rubles were being transferred illegally into dollars and euros in the West via an Estonian outpost of Sampo Bank. Sampo, an institution based in Finland, was subsumed by Denmark’s largest bank, Danske, later that year.
When he got to Tallinn, Kozlov told Andres Palumaa, the head of anti-money-laundering at Estonia’s Financial Supervision Authority (FSA), that the proceeds from tax evasion and money-laundering in Russia were being passed through the financial system that he oversaw. Kozlov demanded the closure of several specific accounts.

The Estonian regulator downplayed Kozlov’s warning, according to the cable sent from the embassy in Tallinn to the U.S. embassy in Moscow and back to the State Department in D.C. He conceded there could have been some legal issues with the accounts, but said he had seen no evidence of wrongdoing.
“Palumaa said that after Kozlov’s warning, the FSA followed up with their Russian counterparts in Moscow, but the Russians said that they had no information to substantiate Kozlov’s accusations,” the cable reads.
In other words, soon after their meeting in June, Palumaa flagged up Kozlov’s anti-corruption operation to the authorities back in Moscow."😾

Põnevuse lisamiseks võiks jätkata Aleksander Perepelitšnõi salapärase surma teemal ja veel nimetada mitmeid tuntud ja vähem tuntud nimesid, kuna see lugu rullub nii lihtsalt lahti ja võimalikke seoseid luua pole sugugi keeruline.  

Ja lõpuks soovitus, et järgnevad rahapesuga seotud enesetapjad kindlasti jätaksid maha tavapärase hüvastijätukirja, kui just pole viitsimist kirjutada pisut pikemalt ja vormistada osalinegi ülestunnistus.    

Meele- ja hingeolust

Tänane retsept

on väga peen ent aktuaalne. Ostsin poest kümme tükki kammkarbi liha nimelist toodet, mille hind teadagi on. Ja siis märkasin kaht teravapilgulist ja paberitega varustatud inimest, kes samas leti ees pikemalt peatusid, kalatoodete külmleti igat nurka põhjalikult silmitsesid ning lõpuks küsisid müüjalt, kus on leti termomeeter. Vastuseks said, et termomeetrit selles letis polegi. See protokolliti. Ja ma vaatasin mõtlikult neid lõhefileesid, muid fileesid, erinevaid karpe ja kammkarbi liha, mis seal sõbralikult kõrvuti lebasid.

Nüüd siis soovitus: puhastatud kammkarpide liha tuleb kergelt soola ja pipraga maitsestada ning väga kergelt võis praadida. Seejärel manustada kanget alkohoolset jooki ja nautida nende karpide hõrku maitset, samas manustades veel alkoholi lootuses, et maohape, alkohol ja tugev immuunsüsteem hävitavad mängleva kergusega võimalikud listeeriabakterid. Järgmisel päeval võib halva enesetunde vastavalt eelistustele kas jääknähtudeks, kergeks listeeriaks või hüsteeriaks diagnoosida.

Lihtne käegakatsutav tõsiasi on, et alanud hingedekuu mõjub siinkandi inimestele kuidagi rõhuvalt. Targemad inimesed ütlevad, et hilissügis on morbiidne aeg.

Meelolu on teine. Või meelolu üldse pole. 

Jaan Kross on luuletanud

midagi hingedepäevaööde pimedusest, 

sarnaseid depressiivset tooni arutlusi on muidugi igas žanris ja formaadis hulgi, praegu ongi nende  hooaeg,  

ja üldises ettekujutuses seondub hingedeaeg millegi ebameeldiva ja suitsidaalsega. Folkloristid aga samastavad hingi tontidega, mis viitab nende valgustatuse tasemele. Lõpus naasen põgusalt selle juurde.

Jaan Kaplinski on aastaringist kirjutanud ilusad värsid, millele Jaak Tuksam lisanud veel kaunima viisi.

Mardipäeva ja kadripäeva karnevali traditsioon ja kombestik on praktiliselt välja surnud ja üldist meeleolu meie päevil enam ei mõjuta.

Võib-olla kusagil etendatakse turistidele.

Aga kui kusagil külas see veel kõigi kasukate ja koduõlle ning üldise naeru ja aasimisega käigus on, siis soovitan seal kinnisvara hinda tõsta ja valmis olla, et tühja pilguga põgenikud hakkavad peagi linnadest teie poole tunglema.

Tulin reedel turult ja üle raekoja platsi ning tüürisin seal mööda noortest, kes seisid papist plakatitega. Inglise keeles kirjutatud kliimavärgiga seotud hüüdlauseid kandvate loosungitega noormehed olid väga sõbralikud ja abivalmid, et ma ikka aru saaks uotszepointis. (Ära söö liha, ära osta uusi riideid, ära lenda lennukiga jmt.)

Mängisin sissejuhatuseks väheke lolli, varjasin eliiterikallakugakooli inglise keele taset ja lisandunud oskuslikkust, pärisin naiivselt ja tasaselt, miks enamus plakateid on inglise keeles. See kuidagi erutas neid, rääkisid, et protesteerimas on rahvusvaheline seltskond, et turistid saavad siis ka aru, et me SIINKAA protesteerime kliimaga seoses. Eesrindlikud inimesed protesteerivadki viimasel ajal sageli in English, ma suhtun neisse sama moodi, nagu eesti noortesse, kes nõuk ajal kandnuks progressiivseid loosungeid на русском; aga selliseid vist polnudki. Ideoloogiaimmuunsus oli kas päritud või kaitsepoogitud. Eriliselt debiilsed protesteerijad koguni jooksid Toompeal ehmunud turistide juurde isiklikult andestust paluma Eesti Vabariigi uue valitsuskoalitsiooni koosseisu pärast. 🙀

Aga nüüd hinge teema juurde tagasi tulles. Et sisuliselt milles häda? Ilmselt hinge teema häirib. Hing on keha ja ego poolt tõrjutud ja parem tundub, kui ta kuidagi meelde ei tuleks. Sest esiteks ta on nagu kuidagi hädas, teiseks on ta kuidagi sõltumatu või eraldi. Kuidas on nii, et meie teeme endale head, aga hingele see ei lähe kas korda, või talle koguni see ei meeldi. Hing ei tee koostööd, on kibestunud, kofliktne, vahel isegi nõudlik, aga mitte konstruktiivne. Meie anname endast parima, aga hing ihkab midagi muud. Mida siis hing ihaldab

?


Egomaniakaalsest maailmatajust kantud eneseabi raamatute populaarsus sellel tuginebki, et neist abi ei ole, õnnetunnet nad saavutada ei aita, küll aga tekitavad püsiva vajaduse enesekeskset isiksust toestada mõne uue karguga, meelt lahutada järjekordse nipiga ja kõik häiriv summutada ja varjata.       Aga mis siis saab, kui hinge asemel tulevadki tondid?

Röövik

Kirsil on kolm viimast kollast lehte ja röövik. Röövik ei kõla hästi,   lapsepõlves kuulsin isalt, et  need karvased olendid on päevakoerad, mis on ilus nimi.

Röövikuks olemise tausta ma ei  süveneks, eks nad elavad nii, nagu loodud elama. Milleks siis hinnanguid anda. Lõpuks saavad neist liblikad ja neisse on  kombeks hästi suhtuda. Proovisin  kindlaks teha, mis liblika röövikuga on tegemist, aga ei saanudki teada. 

  
Toimides vastavalt plaanidele, punkt üks: 

Teenida raha - check.
Järgmine punkt on siis leida koht, kus võiks  meeli ergastada. Istanbul oli üks võimalus, aga Türki reisimine tundus eelnevatel päevadel eetiliselt täiesti välistatud. Süürias toimuvate järgnevate sündmuste osas olen väga kahtlev ja pessimistlik.

Sügis on praegu väga  leebe. Kõik ei ole veel  lootusetult hall, on värve. Pole külm.
On ilma.😺 St et praegu veel ei pea lõuna poole kihutama.

Ämblik läks ära, tema tuulest lõhutud võrguräbalais lipendab  kollane kaseleht.

Olin nädala Tallinnas, milles ei saa süüdistada ei saatust ega väliseid tegureid, ikka  ise plaanisin.  Eesmärgiks ülimalt/võimalikult lühikese ajaga, erilise intensiivsuse ja ekstreemse efektiivsusega teostada tasuv töö/projekt; ja kaduda.

Et mind sinna vaja on, tuleb vist sellest, et kohalikel ei jätku aega. ((No ja muidugi ma olen andekas ka.))  Nagu kunagi ütles tundmatu Pärnu mees  (oma abikaasale), sama kehtib printsiibis  ka pealinlaste puhul "Sul on kogu aeg nii kiire, et sa ei jõua midagi teha."

Niisiis, seal ma olin. Kesköistel tundidel kuulasin, kuidas üle vanalinna lendavad haned. Näha neid ei näinud, ainult kuulsin üle lendavate parvede hääli.

Aga no mis ma seal siis nägin...
Hotellis elasid  võistlustele tulnud erinevate maade rühmvõimlejad. (Te küsite, vastan: võimlejad söövad müslit.) Nägin kohalikke ja igat masti turiste. 

Rotte, elavaid ja surnuid.

Kajakaid. Ametnikke, kes hakkasid mind vältima pärast seda, kui ütlesin neile, et on rõõm kohtuda.

Nägin seda, mida nimetatakse Telliskivi loomelinnakuks. Einojaaa. Koht oli varem äärmiselt õudne, ma arvan, eksole. Võrdluses on point. Tunda on eeslinna vaimu, aga kogukonna vaimu ei tajunud. 

(Eeslinn on selline hall tsoon, kuhu inimesed tõttasid pakku küladest, et väljaspool üht ja teist süsteemi
(küla ja linna) ajada oma väikest äri. Asi seegi.)
Söödud/proovitud sai küülikut ja parti, need olid... kas teate...  teadagi.

Paratamatult jäi neil päevil minu vaatevälja tänav, mida mööda algul toodi kooli ja pärast viidi ära kõige väiksemaid õpilasi. Ikka kiirustades ja poollohistades. Mõtlesin, et nii lapsed õpivad ja taipavad, et vanematel on tuhat kiiret ja tähtsat asja ajada. Et ole vait ja käi kiiremini. Kui vanematel oleks vaid võimalik lapsega kooliteel veeta 15 minutit kauem, siis nad võiksid rahulikult kõndida, jääks aega vaikida, võib-olla saaks laps aega mõtteid koguda ja jagada,  võiks arutada või midagi märgata ja küsida. Kuni mingi ajani tahavad nad saada aimu, mida isa või ema arvab. Tundub, et vanemad tunnevad end vaikiva lapse kõrval vaikides ebamugavalt. Vist käivituvad neil last nähes mingid refleksid. Sellised "Aaa laps.. pean talle mingi korralduse andma, juhtima, suunama." No ja siis neid keskendumisraskustega lapsi järjest tuleb ja tuleb. Hiljem kõlavad sellised dialoogid täitsa loomulikult "Kuule, kas sa viskaksid mu ära?" "OK, ma viskan su ära."Ja hiljem pole lastel vanemate jaoks aega. Elementaarne, banaalne, triviaalne.