Kultuur, poliitika, Eesti, maailm, inimesed, linnud, veidrused, minevik ja tänapäev ja homne - neist ja nende võimalike kombinatsioonide hulgast tehtud valik sõnas, pildis ja muus muusikas.
"Tartu linnavolikogu otsustas asutada Sihtasutuse
Tartu 2024, mille eesmärk on jätkata 2024. aasta Euroopa
kultuuripealinna programmi ja tegevuste ettevalmistamist ning
elluviimist koos kohalike ja välismaiste partneritega.
Sihtasutusel
Tartu 2024 on viieliikmeline nõukogu, kuhu kuuluvad Tartu
linnavalitsuse ja -volikogu, kõrgkoolide, kultuuripealinna tegevustesse
kaasatud Lõuna-Eesti omavalitsuste ning kultuuriministeeriumi esindajad.
Lisaks on sihtasutusel üheliikmeline juhatus, kuhu praegu kuulub veel
senine Tartu 2024 kandidatuurimeeskonna juht Erni Kask. Kask ei pruugi
sellele ametikohale aga jääda, sest Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnul
korraldab linnavalitsus peagi konkursi juhatuse liikme leidmiseks, kes
määratakse ametisse viieks aastaks.
"See ongi nüüd esimene töö ja
pärast seda loomulikult, kui juhataja on ametis, siis saab ka mehitada
järgmised vastutusrikkad ametikohad. Kindlasti on vaja edasi tegeleda ja
kordades aktiivsemalt turundustööga, välissuhete arendamisega. Siin on
väga palju teemasid, mis puudutavad, kuidas inimesed jõuavad siia,
kuidas üldse Euroopa inimestega, ka laiemalt üle maailma inimeste
teadvusse jõuab, et Tartu on Euroopa kultuuripealinn," rääkis Klaas."
Kuulutan välja konkursi võitja. Kelleks on... Laine Jänes(-Randjärv)!
Ei hakka tegema kokkuvõtteid lõppevast aastast, aga kui teeks ja teemaks oleks vabariigi poliitelu, siis meenutaks üht vana tõde (vana on tõdede puhul mu konservatiivsele poolele armas), et demokraatlik korraldus on selles osas hea, et mitte ainult ei püsi inimeste parematel omadustel, vaid funktsioneerib hästi ka tänu inimeste ebameeldivatele loomujoontele, igasugu urgitsemisele ja intriigidele, võimujanule, alatule demagoogiale jne. Kohati ehk närvesööv, aga küllaltki hästi tasakaalustatud süsteem.
Pisut imelik, advendiajaks on lauale jäänud lugemiseks ja sirvimiseks kaks ramatut, Aja lugu ja inimese aeg Margus Laidrelt ja Algus ja teised ajad Olga Tokarczukilt. Viimase lugemisega (aeglaselt, aeglaselt!) olen üsna kaugele jõudnud, samas vahel lappan ettepoole ja loen mõne koha üle. Eile õhtul lugesin teist korda peatükki, kus kirjas, et "Jumal on igas protsessis. Jumal tuksleb muutustes. Kord ta on, kord on teda vähem ja kord ei ole teda üldse. Jumal ilmutab end isegi selles, et teda ei ole." Ja hiljem muude maailmade muudest jumalatest, huvitavalt. Jutt jõuab 1939. aastasse mil üsna ilmselt on Jumal selja pööranud või koguni lahkunud.
Ilm on viimastel päevadel muutlik, vahel iluski, igav ei hakka.
hilissügisene tuuline õhtu, parim aeg valgustatud akende vaatamiseks
missateed? missaseda pildistad?
viimane päikeseline päev, just enne lund
esimene lumi ja esimene jää
esimene härmatis
Margus Laidre sügavmõttelisusega pahviks ei löö, samas midagi valesti ka
ei ütle, kui kirjutab, et "Eksitav nii siis kui praegu on usk, et
paremad masinad, mis meie elu hõlpsamaks ja mugavamaks teevad,
kujundavad märkamatult kõrvalproduktina ka parema inimese. Nii see pole
paraku läinud. (...) hoolimata peadpööritavalt kiirest tehnoloogilisest
arengust on inimloomuse ees seisvad eksistentsiaalsed küsimused püsinud
muutumatuna vanimatest meieni säilinud tekstidest tänaseni."
Laidre on raamatusse koondanud peamiselt varem ajalehes ilmunud tekstid, sellest nende pinnapealsus, samas tänuväärt, et nad kõik said kenasti kaante vahele. Ehk teeb kunagi sama liigutuse ka Ivan Makarov.
Üldises poliitilises plaanis näib, et "jää hakkab liikuma" ja Jürgen Ligi vingerdab meeleheites, sest reformarite parteilisi kaadreid riigistruktuurides hakatakse vaikselt välja vahetama. Võib olla, et reformaritel pole võimalik muutustega kohaneda, sest nende struktuur on üles ehitatud karjääripartei printsiibil ja st, et kui pole enam jagada positsioone teise-, kolmanda- ja neljandajärgulistele parteiliikmetele, pole loota, et need oleksid jätkuvalt lojaalsed. Läheb kitsaks, algab olelusvõitlus. Eks ole näha, kuhu "prii ja vaba" Jänes maandub, kas Neiku käseb nimetada ta Tartu abilinnapeaks (endisele linnapeale muidugi vilets koht) või vähemalt kunstimuuseumi direktoriks (see oleks parem, sest ei pea tööd tegema ja samas justkui soliidne sinekuur ja hea ooteplatvorm, tore teiste muuseumide direktoritega ja kultuuriosakonna muttidega pläkutada).
Kui Tartusse veel poliitilisi zombisid varjule tuua, siis muutub paiga kohalik vaim haigeks ja kõhedust tekitavaks.
Aga laulgem ikka Hando Runneli (õnnitlused autasu puhul!) sõnadega, et "Vend oraval on uhke saba, vend jänes jõlgub sabata" ja vaatame, mis sellest sabast peagi saabuval aastal saab.
Samavõrra võiks nt väita, et ajalehedki müüvad usaldust. Teiste hulgas ka Postimees, mille omanikul on majandushuvid Venemaal. Eilses Postimehes on Der Spiegel'ist vahendatud lugu, keskmes Bill Browder. Lugu ilmus meil ajalehes ca 48 tundi pärast seda, kui avaldati inglise keeles Der Spiegeli võrguväljaandes. Päris tempokalt. Postimehes on tekst lühem, kohati räigema sõnastusega ja märksa otsesemalt ja labasemalt sihitud Browderi maine õõnestamisele ja kahjustamisele. Kohati on algteksti refereeritud selliselt, et kärbitud lõikude tõttu piirneb PM vahendus vahetult valega ja eksitab.
(nt PM kirjutab, et Magnitski surma kohta
koostatud raport ei leia, et Magnitski mõrvati tahtlikult. Ja kõik.
Refereeritud artiklis siiski mainiti, et enne surma oli M käeraudades,
et teda peksti kumminuiaga, jäeti eluohtlikus seisundis arstiabita jne,
seda PM ei nimeta.)
Pole mõtet põhjalikumalt analüüsida, ilmselge artiklipesu. Kui originaal publitseeriti gaasijuhtme
rajamisega seonduvas Saksamaa-USA probleemide ja sanktsioonide
kontekstis, siis meil on lihtsalt lipitsemine ja tahtmine teha headmeelt
Mordori võimudele. Ja levitada suhtumist, et kõik on võrdselt sulid ja
kaabakad. Võrdselt. Vana hea kremloidide võte.
Väidetavalt võib lugemine olla hariv, aga võib olla ka lihtsalt meelelahutus. Viimasele ma eriti palju aega ei pühenda, aga hooti on huvitav lugeda midagi, mis osutub ühtäkki puhtalt meelelahutuseks. Seepärast lugesin Rahapesu andmebüroo aastaraamatuid vahemikust 2007 kuni 2014.
Meelelahutus, aga siiski õpetlik ivake ka. "Hea lugeja! Hoiad käes järjekorras juba neljandat rahapesu andmebüroo aastaraamatut, mis annab ülevaate büroo töötulemustest ning olulisimatest sündmustest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel Eestis 2008. aastal. Rõõm on tõdeda, et rahapesu tõkestamise süsteem muutub Eestis aasta-aastalt üha tõhusamaks. Käesoleval aastal Moneyvali teostatud 3. hindamisvooru käigus Eestile antud reitingud viitavad selgelt, et riigi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteem tervikuna on maailmas esirinnas ning vastab peaaegu täies mahus rahvusvahelistele standarditele." 👏👏
"ÜLEVAADE RAHAPESU ANDMEBÜROO TEGEVUSEST 2013. AASTAL
Era- ja avaliku sektori ühine panus rahapesu tõkestamisse on aidanud Eestis vältida selliseid kriise nagu
näiteks 2005. aastal eskaleerunud Läti kriis, kus välisriigid survestasid Lätit, osutades selle sektori puudustele rahapesu tõkestamises. Eestil on õnnestunud tänu õigetele valikutele ja kiiretele reageerimistele väliskeskkonnas ja siseriiklikele muudatustele säilitada madal rahapesu ja terrorismi rahastamise riskireiting. Näiteks paigutub Eesti USA rahvusvahelise uimastikontrolli strateegia aruande rahapesu tõkestamise sektsioonis ja Basel Institute of Governance rahapesu riskitabelis madalaima riskiga riikide nimekirja." 👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏
Aastal 2016 olime veel nõnda uhked, et kuulutasime Delfi ärilehes
30.06.2016, 17:45
"Lätlaste saamatus korruptsiooni ohjeldamisel paneb Eesti pangad kannatama
Rahapesu andmebüroo juht Madis Reimand: "Korrespondentpankade poolt piirangute seadmise üheks oluliseks ajendiks
siin piirkonnas on Läti pangandussektori probleemid, mis ühtse Baltikumi
kuvandi tõttu paraku ka Eesti finantssüsteemi mõjutavad."
"Läti on juba aastaid silma paistnud kui riik, kus rahapesu on suureks
probleemiks. Kõige monumentaalsem näide lõunanaabrite probleemidest
selles valdkonnas on möödunud aastal avalikuks tulnud Moldova
riigivargus. Läti pankade otsesel osalusel kõrvaldati kolmest Moldova
finantsinstitutsioonist ligi miljard dollarit ehk umbes 1/8 riigi
SKT-st.""
Miljard 😺, könnid. Üks väike miljardikene! Moldovast! "Monumentaalne"!?!
Kas lätlased üldse ei jaganud matsu, kust raha tuleb, et pumbata ja pesta sadu miljardeid?
Seda nimetaks monumentaalseks.
Vahelduseks tahaks midagi taibukat,
osavat, elegantset.
Rahast ja rikkusest, kõik arvavad selle kohta midagi
Reeglina meie kirjutavad ajakirjanikud (alamakstud ja ületöötanud, sageli pooliku haridusega, kergesti
väljavahetatavad, üldjuhul erilise karjääriperspektiivita jne - usaldan Peeter Helmet) intervjuud võttes jooksvalt faktikontrolli ei tee. Kuuldu kohta küsimusi ei esita. Kuuldust tulenevaid järeldusi ei oska teha. Seega võib julgelt jama ajada; intervjuu toimetatakse trükki ja sisu voolab vulinal lugejateni. Intervjueeritu räägitu on tema tõde ja lugeja saab midagi teada tema kohta, tema nägemuse kohta. Viidet sellele, et see nägemus on vale, ei põhine faktidel jne, selleni tavaajakirjanik ei jõua ega oskaks seda vist vormistadagi. Võib karta, et nad sisimas ei tunnegi mingit vajadust selle järele ja on vaenulikult ükskõiksed, kui nende töö ja valitud arvatava autoriteedi (järjekordne lavastaja, näitleja, režissöör) seisukohtade osas kriitiline olla (usun PH-d, kes näeb ajakirjanike puhul "kehv kombinatsioon, milles segunevad korraga ülbus ja üleolevus ning
hirm ja alaväärsus – sisimas ju tunnetatakse oma ajalikkust-ajutisust
ja madalat hinda").
Eelöeldu sai tõuke Postimehes ilmunud Taani režissööri Ulrich Thomseni intervjuust ja konkreetsemalt tema poolt kuulutatud sõnumist, et Ameerikas ei ole enam olemas keskklassi. Ja rikkusi peaks hakkama ümber jagama jmt valvevasakpoolne jura. (Muidugi on tehtud dokfilme, saateid jne, mis räägivad selle keskklassi kohutavast olukorrast, kuid reaalsus ei peegeldu alati ja objektiivselt ekraanil näidatavas.)
Uuringute andmetel moodustab keskklass USA-s praegu elanikest õrnalt alla 50% ja see protsent on langenud pigem suurema sissetulekuga inimeste lisandumise tõttu, kelle arv on kasvanud kiiremini, kui madala sissetulekuga inimeste arv (võrrelduna 2001. aastaga vastavalt 3% ja 1%). Samas on viimase kuue aasta jooksul sissetulekud kõige enam kasvanud keskharidusega inimestel (14%). Toetun arvude ja faktide osas PEW Research Center' i andmetele, nende lehekülgi vt https://www.pewresearch.org
Tõepoolest, osal keskklassist on väga väikesed säästud ja on muidki probleeme (tekkinud muutustest kinnisvaraturul, vanuselises struktuuris jmt), mis on lähiminevikus varasemaga võrreldes enam esile kerkinud, aga liialdada siiski ei tasu.
Nojah, olgu keskklassiga nagu on, aga ühtegi mõeldavat viisi, kuidas põhjalik rikkuse ümberjagamine muudaks maailma õnnelikumaks, ma välja mõelda ei suuda. No nt Hiina on muutunud kiiresti palju rikkamaks. Tulemuseks tohutu saastamine, ületootmine, rahvastiku kasv, loodusvarade armutu hävitamine. Ja midagi meeldivat kogu inimkonna vaatevinklist nagu ei meenugi. Vb rohelised rõõmustavad, et kaltsukates on rohkem ja laiemas valikus üliodavat kaupa, mida taaskasutada. 😸 (emotikon neile, kes tekstis irooniat ei tabanud.) Aga siiski on tahtmine korraldada üks globaalse ulatusega näljahäda ja kõikehõlmav katastroof hämmastav. Kommunism korraga kogu planeedil, kõik on võrdsed ja näljased. Järgnev loogiline samm ja ainuvõimalik pääsetee on muidugi mastaapne terror.
Kui nüüd Hiina teemal vasakpoolsed ja puna-rohelised tahavad väita, et see ongi kõik kapitalismi vili jmt, siis tehtagu endale selgeks, kas kapitalism on see süsteem, kus ülirikkad saavad rikkamaks, samal ajal kui vaesed jäävad vaesemaks, või on kapitalismi üks eripärasid, et kõik saavad ajapikku rikkamaks ja üldine heaolu kasvab. Meenuvad sotsmaade ajakirjanike-rändurite kirjeldused Aafrikast 1940-ndate lõpust, kui nad iga rajatud kooli ja haigla kohta, mille neetud valged kolonistid olid ehitanud, ühemõtteliselt kuulutasid, et need on ehitatud selleks, et vaeseid neegreid veel hirmsamalt ekspluateerida. Nüüd on Aafrikas need probleemid kadunud. 😸
Täna on põhjust tähistada, on novembri viimane öö.
