Musta huumori osakond

Mõtete korrastamiseks avasin sellise MH eriosakonna, muudest mõtetest isoleeritud;  osakond täitub üsna kiiresti. Näiteks Delfi naistekas on arvanud väga õigesti, et nüüd peaks kirjutama jutukese sellest, kuidas keegi tibi avastab, et eestlased on vastikud ja pandeemia lõpus kindlasti siit minema kolib. Sihuke petekas, justkui töötaja kiri toimetusele jne. Klikkideks, oma peidetud minaga liputamiseks ja lehvitamiseks. Labane, kiisu. Suisa idiootne. See teema on juba ammu jutustatud ja  kirjutatud, et kui inime on vastik, siis tunduvad kaaskondanikud talle vastikud.
Olge julged ja avaldage ära, kes teie toimetuse töötajatest selle teksti valmis treis.

Vaadates hiljuti lisandunut, siis muidugi moskoovia jõustruktuuride kriisimeetmed, tänu millele tuhanded inimesed ootasid tihedalt kokku pressituna umbsetes metroojaamades, kinnitavad, et iga maa ilmutab epideemia puhul endale iseloomulikku lähenemist ja kunstilisi lahendusi, milles peegeldub antud ühiskonna eripärane nõrk külg.

Tänane olukord moskoovias on alles õied, sest putin lubas, et appi võib tuua ka sõjaväe. Saab olema täieline Aafrika ja Venetsueela. Kindlasti tahavad nn kasakad ka kaasa lüüa.
Mordori eripära on ikka olnud uhkus suure ohvrite arvu üle.

"Meil on õigus, sest meie kandsime kõige rängemaid kaotusi," nagu üks patrioot vene teles hüsteeriliselt kisas (ajaloolise tõe teemadel).


Nafta hind maas ja turg kaotatud, rubla langeb, esmatarbekaubad kallinevad ja ostupaanika, sissetulekud ja säästud läinud... appi tuleb sõjavägi moskoovia tänavatel?! 1991?

Ainus, kes on veendunud (nagu alati), et putin on peen strateeg ja lihtsalt (väga võimekas) geenius,

on muidugi ekspert ja analüütik Raivo.

 

Kevadised käigud käivad edasi

Täna oli võimalus päris tihedat vihma nautida, libised ja komistada, kukkuda märjal samblal, trügida läbi märgade okste ja koguda jalanõude külge värsket nätsket mulda. See on hea. See on nauding. Ronisin mäkke, all paistis järv. Nagu peabki olema. Ja järgmised sada sõna olgu selles pildis, mille ma oma tagasihoidlike võimete piiril pildistasin. 

Häid Ülestõusmispühi!

Jeruusalemm Püha Haua kirik

Variatsioonid - elu ja Bulgakov

Meie eesti uudistekanalid ei olegi avaldanud selle nädala tippuudist moskooviast (?). Pole nagu silmanud. Kiire ka on muidugi, töötan, sõidan ringi, imetlen teiste töökate kaasmaalaste indu. 

Aga püüan selle uudise põhilises kirja panna. Muidugi ma ei ole Bulgakov, isegi mitte kümnendik Bulgakovist. Aga elu/lugu on täiesti Bulgakovi talendi mõõdus. Niisiis:

Pontius Pilatus, Meister ja koer

Moskvas vahistati Patriarhi tiikide juures möödunud laupäeval mees, kes jalutas puiesteel oma koeraga. Politsei viis mehe käeraudades jaoskonda, esialgne põhjus meest tülitada tulenenud keelust/tõkkest, mis puiesteel liikumist piiras, hiljem lisati süüdistus korravalvuritele mitteallumises. 

Koera jättis politsei vahejuhtumi kohale tänavale. Mehe nimi on Jeesus Vorobjov. Koera nimi on Platon. 

Seega Jeesus ja Platon jalutasid Patriarhi tiikide juures. Ja Jeesus võeti kinni. 

Platon läks kodu juurde ootama, millal Jeesus tagasi tuleb. 

Selline lugu siis. Kui läheb täide, et kohus määrab mehele selle teo eest 15 päeva aresti, saab ta välja vene kiriku ülestõusmispühadeks. 

Kevadised käigud

 

Vaatasin täna - konnad. Neil oli kogunemiseks selline mõnus kraav. 

Päike paistis ja vesi tundus olevat

neile just selline paras. 

Konnad vaatasid muidugi mind ka, sest kui keegi neile  külje alla tikub, siis peab tal igaks juhuks silma peal hoidma. 

Ma konnadest eriti palju ei tea, aga kevad ja konnad kuidagi sobivad omavahel. Suvised konnad on väheke igavamad. 

Või olen ise suvel igavam. 

Palmipuudepühaks

Täna peaks kas sõnade, mõtte või tundega paluma nende eest, kes on lahkunud ja kes on haiged. 

Ja tänuga mõtlema neile, kes on osutunud 

tõelisteks kangelasteks, kes tagasihoidlikul viisil 

ilmutavad märkimisväärset ennastsalgavust.

Teist korda elus juhtun palmipuudepüha ajal olema eriolukorras. Praegu on see muidugi globaalne ja muutunud on kõik, ei ole see püha eelnevatele sarnane ei Jeruusalemmas ega Vatikanis ega mujal. 

Eelmisel korral viibisin lokaalses eriolukorras, see oli ennekõike sõjaseisukord ja tänavatel olid relvastatud patrullid, taevas madallennul kopterid ja kogu muu militaarstseen oli lahti rullitud. Isegi väike oht elule oli. Seepärast tundus kõik kuidagi rohkem reaalne, eksistentsiaalne, tajutavalt eluline. 

Tänast paavsti missat vaadates oli ka kuidagi muust kogetust erinev tunne. Aga väga keeruliselt määratletav. 

Päevad kulgevad kõrvuti ebamäärase

hangunud ja mittetoimiva 

pooleli protsessiga, midagi nagu ähvardab 

ja samas midagi nagu polegi.  

 

väike järg eelmisele

Eelmises postituses oli mõneti ebaselgelt mainitud Venemaa abi USA-le seoses sinna saadetud maskide, respiraatorite ja hingamisaparaatidega. Selguse huvides märkigem siiski, et tegu ei olnud humanitaarabiga, vaid nimetatud kaup müüdi USA-le. Ja Venemaa ajaloost leiab sellisele teole üsna sarnase ja tõsise paralleeli hoopiski 1920ndate ja 30ndate aastate golodomori ja muude näljahädade ajast, mis hõlmasid lisaks Ukrainale ka muid NLiidu laialdasi piirkondi, ohvrite arv ulatus miljonitesse... aga samal ajal nõukogude valitsus eksportis vilja välismaale.   

Selle ajaloosündmuse teemaga haakub huvitavas vormis kirjutatud  Юз Алешковский romaan Рука. Ma ei tea, et see oleks eesti keelde tõlgitud, aga päris kaasakiskuv raamat.

Pole midagi paremat halvast ilmast

bulgaaria vanasõna 😸

Väljas kena kevadine torm. Väga ergastav. Ole tervitatud, taevane tuul. Viirusele paras ja rahvast ka väljas vähem. Oleks järgmisel nädalal  ilmad soojemad, saaks vanemad suvilasse, kus saab väljas toimetada, mis mõjuks toonusele hästi. Oma kaevuvesi, oma saun, omad puud ja põõsad ja peenrad ja taimed, omad kevadised aiatoimetused.

Aed, idüll, rahu.

Nädalapäevad tagasi jagasin mitmele inimesele oma muljeid ja arvamust esimestest uudiskaadritest Venemaa abi kohta Itaaliale.  Kuna nüüd suutis kreml saata abi ka USA-le, siis tundub, et seda teemat võiks korraks puudutada.

Abi USA-le meenutab muidugi üht tõika ajaloost, mil NLiidu juht USA visiidil nägi mingil moel, et NY-s on kerjuseid ja kodutuid ning andis uhkelt teada, et Nõukogudemaa on koheselt valmis saatma neile toiduabi. Samas ostis NLiit juba aastaid vilja USA-st. Ameeriklased olid hämmingus. Nagu nüüdki.

Aga abist Itaaliale.

Vene sõjaväe viroloogid on juba päris huvitav ja üliharuldane kontingent. Nende arv on väga väike ja nendest on ka normaalsel ajal moskoovias suur puudus (vt tabel). 

Need toredad autokolonni masinad teel Bergamosse. Nende nimetused on авторазливочная станция АРС-15 

ja машина химочистки ТМС-65 või ТМС-65M.

Mõlemad agregaadid olid kasutusel juba 1980ndatel.

Esimene neist on nagu nõukogude sibiauto, millel on paak mingi seguga ja selle külge ühendatakse toruga harjad, mis meenutavad selja pesemise harjasid. No ja mingi segu pritsib sealt ja samas sõdurid harjadega nühivad nt tuumaplahvatuse või keemiarelva poolt saastatud alalt välja sõitva tehnika keresid, rattaid jmt puhtaks saastavast tolmust. Selleks nad mõeldud olid.

 

Teine aparaat teeb meeletut tuult ja sellesse õhuvoolu võib  pritsida mingi ainet (mille võib samas ka  üsna kuumaks või isegi auruks ajada). Ilge survega pahistab seda nii, et aknaklaasid lendavad kildudeks, peenemad puud murduvad, tolm lendab katusteni jne.

Millist kemikaali ja kuidas võiks sellega kitsastel tänavatel pritsida, ei kujuta ette.

Harjadega solbaneid selle turboreaktiivse mootori poolt tekitatud  õhuvoolu ette ei maksa panna, need lendaksid minema.

See riistapuu kõlbab mõne piiratud ulatusega militaarobjekti ala puhastamiseks, aga linnas sellisega tolmutada ei ole mõistlik. 

Itaalia arstid ja osavad meistrimehed nuputasid välja, kuidas akvalangistide varustuse baasil saab üsna lihtsalt paari 3D printeriga tehtud lisajupi abil valmistada haigetele sobiva hingamisaparaadi. Joonised ja juhised on antud vabavaraks kõigile kasutamiseks inimkonna hüvanguks. Loodetavasti meie vastava asutuseni on see uudis jõudnud ja keegi juba hakkab printima. "Mis on maailmas uut, kiirus vaid kiirus, ei muud..."