Palmipuudepühaks

Täna peaks kas sõnade, mõtte või tundega paluma nende eest, kes on lahkunud ja kes on haiged. 

Ja tänuga mõtlema neile, kes on osutunud 

tõelisteks kangelasteks, kes tagasihoidlikul viisil 

ilmutavad märkimisväärset ennastsalgavust.

Teist korda elus juhtun palmipuudepüha ajal olema eriolukorras. Praegu on see muidugi globaalne ja muutunud on kõik, ei ole see püha eelnevatele sarnane ei Jeruusalemmas ega Vatikanis ega mujal. 

Eelmisel korral viibisin lokaalses eriolukorras, see oli ennekõike sõjaseisukord ja tänavatel olid relvastatud patrullid, taevas madallennul kopterid ja kogu muu militaarstseen oli lahti rullitud. Isegi väike oht elule oli. Seepärast tundus kõik kuidagi rohkem reaalne, eksistentsiaalne, tajutavalt eluline. 

Tänast paavsti missat vaadates oli ka kuidagi muust kogetust erinev tunne. Aga väga keeruliselt määratletav. 

Päevad kulgevad kõrvuti ebamäärase

hangunud ja mittetoimiva 

pooleli protsessiga, midagi nagu ähvardab 

ja samas midagi nagu polegi.