Multitasking und Tortilla de patatas

ja Ficedula hypoleuca

 

Kui inime ei oska valmistada hommikusöögiks tasemel mune vähemalt viiel erineval moel,  siis ei veena mind kuidagi, et tol oleks oskusi teha mingit mõistlikku maitsvat toitu. Pošeeritud mune võiks osata teha, selliseid puljongis valmistatud etc; pisut peenemat munaputru ja omletti vähemalt kolmel erineval moel. 

Täna hommikul tegelesin just hispaaniapärase omleti valmistamisega. Lõikusin värsked kartulid õhukesteks ketasteks ja panin keskmisel tulel pannile praadima, samas hakkasin mune lahti kloppima, lisasin soola, palju rohelise pipra terasid (sõrmede vahel katki vajutatud) ja minimaalse koguse jahvatatud muskaatpähklit (muskaadi õite pulbri oleks võinud võtta, hhhmmmm, väheke šikim), samas hüppas aknast sisse kass, hambus must-kärbsenäpp; haarasin kassil harjunud liigutusega turjast ja raputasin, lind pudenes põrandale ja tõusis köögis lendu, kassi lennutasin tuppa ja sulgesin kindlalt ukse, kärbsenäpp lendas vastu akna ülemist, suletud ruutu, segasin pannil kartuleid ja viskasin nende peale hästi õhukeseks lõigatud chorizo vorsti viilud, lind puges aedviljariiuli taha nurka, liigutasin riiulit seinast eemale, lisasin munadele pisut täispiima ja segasin vorsti ja kartuleid (pulss tavapärane, (aga mitte normaalne)), togisin lindu, et ta lendaks taas akna poole, lind läks pliidi ja seina vahele, tõin rohelist sibulat ja hakkisin peeneks, lind tegi ringi lae all, segasin kartuleid ja vorsti, et midagi ei läheks kõrbema, vähendasin kuumust, kuulsin, et lind tegi veel ühe tiiru köögi lae all, valasin munasegu pannile ja puistasin hakitud sibula peale; lindu ei näinud kusagil, oletasin, et lendas ikka aknast välja. Katsin panni kaanega, aeg-ajalt kergitasin kaant ja kergitasin omleti serva, et ülemine toorem muna valguks servadesse ja omleti alla. Mõne aja pärast keerasin omleti teist pidi ja praadisin ülemist poolt, endisele alumisele poolele oli kartulitest ja vorstist moodustunud kilpkonna kilbi mustrit meenutav välimus ja põhimõtteliselt valmis ta oligi.  Minu arvates see on Tortilla klassika, ilma sellise efektita (et lihtsalt sibul-kartul kusagil muna sees) on küll tortilla nimeks, aga midagi ikka jääb puudu.

Ja...

mõni aeg hiljem...

Veerand tunnikest hiljem rüüpasin köögis kohvi ja kuulsin kerget krabinat, tiibade kraapimist vastu seinapinda ja muid helisid, mis kogenud kõrvale reetsid, et lind on ikka veel köögis. Pisut asjade nihutamist, läbirääkimisi ämblikuvõrguse ja tolmuse linnuga, meelitamist ja kerget ähvardamist lõppesid sellega, et lind tõusis taas lendu ja akna poole lennates ta kadus. Nii kiiresti, et ma ei jõudnud vaadata, kas ikka välja, aga usutavasti küll. 

Kas kõiki asjaolusid arvesse võttes võib loota, et linnu vabadusse päästmine annab mulle mingeid transtsendentaalseid plusspunkte?  

Või lohistatakse mind kassisõprade ja kassivaenlaste ühendatud jõul ja avalikkuse parastava rõõmu- ja hukkamõistukisa saatel hukkamispaigale?   No selleks peab alati valmis olema. 

Liblikas ja Sorokin

Paari palava päeva järel saabus

lõpuks

äikesevihm ja täna oli taas soe suvine päev;
ilma liigse kuumuseta. 

Lõõmavatel päevadel varjusin tubadesse, väljas käisin õhtuti, rüüpamaks jahedat õlut. 

Täna otsustasin üle mõne aja teha jalgrattaga väikese ringi. Jõudsin maja ette ja seal kohtasin kulunud välimusega päevapaabusilma.

Narmendavate tiivaservadega paabusilmad on eelmise aasta liblikad, kes nüüd väsinult oma viimaseid päevi lendavad. 

Pühapäevane varane pärastlõuna ja kummalgi kuhugi kiiret ei olnud,  jäime mõneks ajaks samasse peatuma. Üksikud möödakäijad ja teel sõitvad ratturid võib-olla vaatasid korraks meie poole, aga üldiselt võisime rahumeeli ja segamatult aega viita. 

Tegelikult oli meid kolm: liblikas, jalgratas ja mina. Paabusilma ja jalgratta suhtest olen juba varem kirjutanud. Nüüdki  oli liblikas oodatult  rattalembeline.


 
Lendasime ja pildistasime, kuni lõpuks tüdines ratas seismisest ära ja hakkas ümber kukkuma, seepeale otsustasime laiali minna .



Tegin teoks mõtte võtta kätte mõni Vladimir Sorokini raamat, mida seni pole lugenud.








Leidsin snob.ru

lehelt põhiosa 2019. aastal ilmunud artiklite ja esseede kogumikust   «Нормальная история». Pealkiri  tundus väga lootustandev, seni ei ole loetu väga üllatanud, aga minu arusaamad langevad autori mõttelaadi ja seisukohtadega üldjoontes kokku. 

Mõned hoopis karmidena tunduda võivad tähelepanekud langevad kokku ka mitmetes detailides ja neile, kelle peas endiselt on  kommunistliku epohhi eetriaurud ja väändunud kujutlused, võivad need tunduda valusad, alavääristavad, üleolevad ja mis veel. Kui see säilinud või pärilikkuse kaudu edasi kandunud sovettide tundeid riivab, solvab, mõjub kuidagi teisiti ebameeldivalt ja häirivalt, siis see on ainult hea.   

                                                                Kuna sel Snobi lehel on lisaks tekstile ka mitmesuguste tuntud vene tegelaste kommentaarid ja omavahelist arutelu, oli huvitav neidki lugeda.



Huvilisel tasub kindlasti vaadata hiljuti YT-sse riputatud täispikka dokumentaali (peategelase enda põhjaliku ülevaatega oma kujunemisest, ajast jmt) pealkirjaga  Sorokin trip (asub siin)

Valge aeg; pime aeg

Mingid pealtnäha kokkulangevused ikka toimivad  mõttetasandi ja  reaalsuses vahel. Miski välismaailmast mõjutab, ebateadlik taju registreerib, miski liigatab alateadvuses ja lõpuks kristalliseerub väline ja sisemine nagu juhuslikult ja küllaltki kiiresti tervikpildiks. Kuhu see jutt tüürib? - viimase kolme-nelja päeva olesklustegevuste ja mõttelebo ning kummastavate ilmanähtuste seose juurde.

Algas see kuidagi teisiti, aga konkreetselt võttis kuju siis, kui hakkasin mõne päeva eest audioraamatuna kuulama Pelevini  Священная книга Оборотня. See on ammu eesti keelde tõlgit', aga polnud kätte sattunud; lisaks on originaalis Pelevini tekstil paratamatult oluline paremus, seega nautisin  hea esitusega audiot. Raamatus on libarebaste teema ja tänapäevase okultistlikust ilmavaatest tiine Venemaa teema,  kokku üsna lõikav kokteil. Ja neil päevil, mil seda kuulasin, avati Mordoris megapidulikult Relvajõudude peakirik!

vaudix, üüberkuul! Vaatasin tolle rajatise sisekujundust ja jõudsin äratundmisele, et teostus matkib Stalini ajal ehitatud  metroojaamade esteetikat. (Hiljem veendusin, et samale seisukohale on jõudnud veel paljud.) Millele on vürtsiks lisatud müstilist/okultistlikku, "öiste huntide"/putinoidsete pseudomotomeeste  narkonägemuste vaimus paganlikku ja satanistlikku hollywoodlikus kujunduses. (Lugesin/kuulasin küll Pelevinit, aga tahaks veel midagi uut Sorokinist ette võtta, sest praegu  aitab taust kindlasti kunsti sõnumit ja mõju võimendada.)

Jutuks oleva templilaadse hoone seintele on kavalalt sokutatud ka Stalini kujutis  koos hulga nõukogude kindralitega, kes armutult hukutasid miljoneid vene sõdureid jne. Mordori ametlik ajaloo narratiiv väljendab jätkuvalt vaimustust selle üle, et punaarmee sõdureid hukkus metsikus koguses. Mainitud fenomenile usutavat seletust tavaliselt ei pakuta, aga nähtus oli tingitud muidugi sellest, et enamus ohvitsere täitsid kerge südamega ülalt saabunud käsku lootusetus olukorras rünnata, ikka otse peale. Ise samal ajal blindaažis viina juues.
Kui sõdurid otsa said, saadeti ohvitserid tagalasse väeosa taaskomplekteerima ja seal oli veelgi lõbusam.



Viisnurki tundub kiriku kujunduses olevat sama palju kui riste, esimesi on ju nõukogude aumärkide kujunduses ja need on kenasti lakke maalitud. Kui püüda maiste aumärkide ja taevase tasu kohalt seda kuidagi analüüsida, siis läheb mõte kohe puntrasse. Aga viisnurgad kristlikus kontekstis sümbolina on teadagi kelle märk.

Lisaks kuulub samasse kompleksi midagi muuseumi sarnast, kus venelased võivad ülimast erutusest värisedes imetleda Hitleri mundrit ja vormimütsi.

Ainus, mis tundub puuduvat, on väike altar Stierlitz'ile. Seltsimehed, kuidas te selle unustasite? Ärge tulge rääkima, et te pole piisavalt hullud!

Kirikusse oli avamisel üles rivistatud hulk noori mundris mehi, nii et mordori relvajõudude pidupäeva homoseksuaalne komponent oli väärikalt esindatud.

Kui keegi tahaks teada, milline II MS tegelikult lihtsa punaarmee sõduri jaoks oli, siis selle kohta on publitseeritud mitmeid adekvaatseid mälestusi. nt
 

Kui seni võis vene "õigeusu" kiriku osas veel olla erinevaid arvamusi, kuivõrd on see kirik kristlik (kahtlus põhineb eeskätt sellel, et nad ei pööra mingit tähelepanu ühelegi kümnest käsust), siis praeguseks on ilmselge, et moskva patriarhaat haldab organisatsiooni, mille ülesandeks on lavastada ja kehastada õõvastavat sürreaalset ja hoopis erineva reaalsustajuga "kolmandat roomat". Selle etenduse käigus peab andunult kummardama kehtivat võimu, aga muus osas võib vabalt improviseerida ja püüda omavahel sulandada stalinismi, russismi, fašismi ja kiriklikke riitusi.

Kui pikalt see pidu mordoris kestab, kas junarmija ridadest võrsub piisaval arvul  orke või vajub neostalinistlik hullumeelsuse sepikoda siiski oma absurdsuse raskuse all kokku, ei oska ennustada.
Aga kuni kõik jälgivad hämmastunult seda pulli, on natsliidril ja tema sõpradel väga lihtne virutada ära riigi raha ja lustida täiel rinnal.

Nagu sild üle Kwai jõe, konstruktsioon igati vale ja ebardlik, võib ka mordor püsivuse ja vastupidamisega veel üllatada.

Osaliselt see ju ongi sihipäraselt loodud  postmoderne antitsivilisatsioon, kus sarnaselt Loomadefarmi loole on võim nendel, kes kasutavad ära õigusetute (antud juhul ka lootusetute luuserite) soovi uskuda, et nüüd on nad saavutanud kadestamisväärse positsiooni, on uhked ja vabad.

Süvarahva põhiväärtused - luba varastada, valetada ja tappa, on justkui olemas. Võim uhkeldab alamate ees poliitiliste mõrvadega mitmel pool Euroopas. Kõik teavad, et kamp võimutegelasi on rahva vaeseks varastanud, aga mustmiljoni alama jaoks on see kinnituseks, et võimul on õiged tüübid. Ja lisaks kõigele - kui hea propaganda, kui jämedakoeline ja lihtne, arusaadavalt ähvardav, kõiki tunge rahuldav, ainult vaata ja ole õnnelik!