"Haapsalus on väga vaikne."

Nii

kutsuti mind nädala lõpuks Haapsallu suve nautima.

Ja kus siis reedel ja laupäeval läks  lahti! Valga Daami päevad, mingi laadavärk (võib-olla see on hansapäevade raames, meitea), lisaks motomehed-naised ja nende hardrocklaadne kontsert. Täismäng.

Peatänaval kohvikutes pered, isad-emad näitamas, et nemad puhkavad Haapsalus. Melu oli veelgi enam ja laias valikus, aga põgenesime Vasikaholmile ujuma. Ujusin nii palju, kui suutsin, ujuda oli hea.

 Ja uitasime kõrvalistes kohtades. Kus turist ei turni ja suvitajad ei sumise.

Ja põldmarju sai korjatud. Nüüd on suur küsimus, kas proovida neist teha mingi kogus ilma seemneteta marmelaadjat ollust... või oleks see liiast... vist pigem ikka üritan... Ja hakkangi üritama.

Juhtumisi lugesin ridamisi, järjest ja segiläbi Henrik Visnapuu ja Vladimir Nabokovi lapsepõlve-  ja  noorukiea mälestusi (H.V. - Päike ja jõgi; V.N. -  Räägi mälu);  meenutusi elust peamiselt 20. sajandi alguses. Milline tundus maailma lapsele ja kuidas noorukina keerulisi aegu tajuti.  Ühiskondliku positsiooni poolest kuulus N pealinna ja riigi eliidi hulka, V kasvas maal ja oli talupoegade hulgast. Põlvnemise, ümbritseva miljöö ja kasvatuse  poolest olnuks raske neil kahel veelgi rohkem erineda. Samas on mälestusi võrreldes näha, et mõlema lapselikku tähelepanu köitsid ja süütuid lõbustusi pakkusid sageli üsna sarnased tegevused.  Mõlemast said teadagi kirjanikud, Visnapuu puhul  saavutusena märkimisväärne  ja heaks näiteks, millise arengu läbis (väga lühikese ajaga!) eesti ühiskond euroopalikuks kultuurrahvaks pürgides. Muidugi hakati sellele alust (taas)looma juba 19. sajandi alguses ja suuri saavutusi oli läbi 19. sajandi (nt ajalehed, koolid ja seltsid ning talude päriseks ostmine (teadagi), viimast on  Tammsaare kujutanud muidugi kui millegi kohutava ja traumeeriva algust. Samas tasub tähele panna, et 20. sajandil läks moodi kujutada protestantlikust moraalist, (töö)eetikast jne jmt mõjutatud elu eriliselt süngetes värvides ja rõhuvana, sageli vaenulikuna. Realistidele oli see kuldaväärt aines.). 

Mõlemad elasid hiljem pagenduses (mõnda aega USA-s isegi üsna lähestikku) ja jälgisid eemalt, kuidas kaotatud kodumaal peremehetsesid kommunistid.

Mõneti juhuslikult sattus seejärel lauale Orwelli Lase lehtliilial kasvada. See raamat (suhteliselt harva mainitud) tugineb autori vahetule kogemusele ja kirjeldab valulikult 30ndate aastate olu veel noorepoolse vaese loomeinimese/kirjaniku vaatest. Oluline on valikute ja vaesuse teema, raha kõikvõimsus ehk selle puudumise mõju isiksusele. Mehe ja naise vahelisi suhteid käsitledes Orwelli tegelane näib vastanduvat D.H. Lawrence'i vaatele (pole välistatud, et ka rahapuuduse  kinnismõtteis tõukub raamat ühest vastavast Lawrence'i novellist). Hea ladus tekst ja hästi loetav, nagu G.O. enamasti ikka. 

Tagasiteel põige Padise kloostri varemeid vaatama.

Varemed on piisavalt suured,

väga asjatundlikult korrastatud ja restaureeritud, pileti hind 6 euri on viisakas, mõisas on restoranid ja kohvik, hinnad ei ole ülikõrgele upitatud ja toit oli maitsev.

Kui sel kompleksil läheb hästi ja jätkuvalt leidub külastajaid samavõrd, nagu praegu näha oli, siis on tegu teenitud eduga.

Teenindus ja külastajate omavaheline suhtlemine tõi mulle  miskipärast meelde söögikohad  Lõuna-Prantsusmaal ja Kataloonias.
Tahaks mõelda, et kloostri asukohal on veel hõljumas mingi omaaegne lõunamaine vaim, mis inimesi märkamatult mõjutab.
Kahju, et tsistertslaste kloostritest eriti Tartus ja ka Kärknas pole õigupoolest midagi säilinud. 

Eile vaatasin Luke mõisas Jakobi Mäe Kultuurikoja teatristuudio etendatud Tšehhovi Kolme õde; oli huvitavam ja lahedam, kui mõnigi kutseliste näitlejatega ja eksperimenteeritud, ainetel vmt tükk. Mõnusalt siiralt püüdlik näitemäng kulges heatahtliku publiku toel üsna tempokalt.

Hea orgasmi saladus

panen Postimehe sõsarväljandele iseloomuliku pealkirja 

(vt ka konkreetne juhis video 5. minutil) ja edasi ei pruugi (kui innustusite pealkirjast) lugeda.

Ma ülemäära palju meediat ei jälgi, eriti kirjutavate ajakirjanike omaloomingut. Viimaste puhul tekib mul paralleel väga noore iseendaga, kes ma läksin pärast käikude selgeks saamist ja vähekest mängimist ühe ja teisega sõprade hulgast ja pereringist, julgelt maleklubisse ja juba tahtsin onudega mõne partii teha. Üsna tuntud ja tasemel eesti maletaja istus siis minuga mängima, vaatas mu käike ja üldist mängujoonist, tegi mulle mati ja soovitas minna laste maleringi, et tutvuda malemängu algteadmistega, avangud, keskmäng, lõppmäng, strateegia põhitõed jpm. Enese kiituseks mainin, et  läksingi ja mõne aasta õppisin ja harjutasin seda mängu.  (((Lisaks nö tähtedele sain ettekujutuse ka õigekirjast ja pisut muud tarkust.))) 

Eks muidugi ajalehed ja nende kaasväljaanded ongi 90% mahust proledele ja ossidele; osa avaldatavast teenib eesmärki, et eesti lugeja oleks samas inforuumis idanaabri laiema publikuga (ma oletan, et tsaariperekonnast pajatavate nõretavate lugude ja Vanga ennustuste edastamise jmt osas on ikka mingi äriline kokkulepe ka, et omanikud saavad piiri taga mingit boonust).

Aga asja juurde. Midagi ma pingsalt ei jälgi, aga raske on mitte tähele panna, et üks mu vaieldamatuid lemmikuid, Jürgen Ligi, on muutunud lausa taltsutamatult aktiivseks, muudkui annab intervjuusid ja korraldab komisjonide istungeid. Põhjus on aimatav - rahapesu uurimine kusagil tasapisi jahvatab.

Ei ole need veskid me oma nõrguke prokuratuur ega järelevalve organid, kes teavad põhiliselt seda, mis toimub nende enda majas (või lahendavad mõne olmetapmise, väikse maksupettuse), kuid muu maailma asjus on pimedad, võimetud. Selle liigagi reaalse veski tiibu silmates on siis kesk suve tekkinud selline erutus. 

Konkreetsemaks. Ligi tiraadid finantsjärelevalve ja rahandusministeriumi ja tema enda tublile tegevusele ajal, mil läbi Eesti käis pretsedenditus mahus rahapesu, sarnanevad sellele, kuidas vahel juhtub, et tabatud sarimõrvari kohta räägivad naabrid ja töökaaslased ja kaaskodanikud, et kurjategija näis musterkodanikuna, eeskujuliku pereisana,  ühiskonna  väärtusliku liikmena jne jmt. Nii ka meie süsteeme hinnati rahvusvaheliselt nii kõrgelt jne jmt. Ja me ise kiitsime ka ennast oioioi. Ja Jürgen kiidab veel praegugi. Aga pole veel juhtunud, et soliidses ülikonnas, kalli autoga, alati naeratav ja korralikult muru pügav sarimõrvar pääseks karistusest ja toimetaks segamatult edasi teistele eeskujuks ja ikka heatujuliselt oma rooside ja heki juures. Tuleb uurimise tulemustega silmitsi seista, süüdistuste osas vastust anda ja karistust oodata. Mõnda aega võib me avalikkust ju spinnidega püüda, aga lõpp on ikka sama. Ligile parim, ehkki samuti üsna ränk otsus, oleks määratlus, et ta viibis tahtlikus teadmatuses. Mis sisuliselt on kuriteole kaasaaitamine, rahapesu soosimine. Ja siinkohal rohkem ei tahaks selle asja detailidesse süveneda. 

Kuid alati pakkugem midagi positiivset. Näiteks lootkem ja soovigem, et Ligi ja teised kõige sõnakamad ning ülbe suhtumisega reformarid tõmbuvad poliitikast tagasi ja ehk kusagilt asjalikumate KOV süsteemi reformarite hulgast leitud liidritega saaks see erakond uuesti  mingi hingamise.

Oleks sammuke normaalse poliitilise elu poole. Kuni reformarid ei uuene, seisame ikka punnseisus ja mingeid liikumisi pole loota ka teiste poliitsuguharude juures. Vaid halastamatu aeg võib parlamendi pingilt mõned vanemad olijad ära viia.

Aga... kõlab muidugi paradoksaalselt, aga muutumine kindlustab stabiilse arengu. Ja ühiskonna arengut parema Eesti poole juba nagu hakkaks igatsema. Mingi kisa ja null villa ei asenda seda kuidagi. 

 

Mingit aristokraatia pulli, juba lausa  groteskini küündivat, ikka isad-tütred, emad-pojad, isad, pojad, õed ja vennad ja sülekoerad, mõni üllatus rotka-kepinski ja muinasjutuline sekka eksiv seakarjus lisaks, see on üsna maotu etendus.

Kaug-Idas ja Habarovskis on palav

ja olukord on üsna kuum

Väitmaks, et moskoovias on juba 500 aastat valitsemine enam-vähem samal moel korraldatud (ja kõik väikeste variatsioonidega  aina kordub, isevalitsejad, seniks kui neil elupäevi, püsivad võimul, vahel võtavad nad osa alamaid ja hukkavad või küüditavad, kui alamad midagi ette võtavad siis, nagu ütles Mahno:  "В россии может быть або анархия або монархия,") pole vajagi nende ajalugu eriti põhjalikult uurida. Väga harva, kui seal midagi juhtub või muutub (ja siis ka ajutiselt, lühikeseks ajaks). Selline omanäoline lõputult vinduv tsivilisatsioon. Moskooviat Euroopaks pidada on mitmest küljest eksitav.

Viimasel kahel nädalal on kestvalt rahutu Habarovsk köitnud üsna paljude tähelepanu. Kui alguses tundus, et linna ja  krai elanikud püüavad meelt avaldada sel pisut paluval ja alandlikul moel, mis kremloide eriti ei häiri, vaid pigem annab meeldiva võimaluse demonstreerida, et juba kuid end punkris peitev isevalitseja on otsustav ja karm (ja mitte mingil juhul maailma kõige araverelisem riigijuht), saadab kumminuiadega opritšnikud tänavale ja laseb rahvarämpsu nüpeldada, siis viimastel päevadel on protestid muutunud radikaalsemaks ja päevakorda on kerkinud laiemad poliitilised teemad. 

Kõrvuti nõudmistega, mis puudutavad natsliider putini sõnul "usalduse kaotanud" ja ametist kõrvaldatud ja moskoovia vanglasse viidud kuberneri tagasi toomist Habarovskisse jmt, skandeeritakse nüüd nõudmist Путина в отставку!, kuulutatakse  ДВАДЦАТЬ ЛЕТ ДОВЕРЬЯ НЕТ!, kõlab üleskutse  Страна, выходи! ja ähvarduseks  Hас будет больше! Täna oligi Habarovskis marssimas rekordarv - ca 100 000 demonstranti.

Venemaal peetakse kaugeks ja karmiks piirkonnaks Taga-Baikalit (Забайкалье) (no Kaug-Põhi mõistagi ka), aga kaart näitab, et Kaug-Ida, sealne Amuuri oblast ja Habarovski krai ja linn, on veelgi kaugemal ja Moskvast kaugemal olla ei saagi. Kui sealt lennukiga ja ilma vahemaandumisteta Moskvasse lennata, kestab reis 9-10 tundi. Startides hommikul kell 8, maandute Moskvas ca kell 10 hommikul, sest lend kulgeb läbi ajavööndite koos tõusva päikesega. 

Komsomolsk Amuuri ääres, Nikolajevsk Amuuri ääres, Blagovešensk, isegi Svobodnõi ja samuti Vladivostok toetavad proteste ja korraldavad suuremas või väiksemas mahus demonstratsioone.  Kõigest on näha, et Kaug-Ida on Moskva suhtes vaenulikult meelestatud ja selle meelsuse lätted on üsna kaugest minevikust ja sügavad.

Mind isiklikult üllatas Habarovskis viibides kõige enam, et ühel hetkel sõitis mööda tänavat tramm! Ja ma pidin harjuma mõttega, et seal ongi tänavatel trammirööpad ja täiesti tavapärasel kombel võib linnas trammiga sõita. Kuidagi assotsieerub mul nende trammidega ka kohalike  mentaliteedi sageli ilmnev eripära. Esiteks on sealsed inimesed harjunud küllaltki äärmuslike klimaatiliste tingimustega, kuna suvel on sageli 30 kraadi või enam, taevas on enamasti pilvitu, põuavälk on suvel sage nähtus ja võib silmapiiri kohal kesta tunde, talvel ei ole miinus 30 veel mingi eriline ilm; teiseks on linnas mitu korralikku küngast, mille otsa ronimine nõuab vastupidavust, kolmandaks on osa sealsetest asukatest (võib-olla  geenid) väga passionaarsed; neljandaks on seal inimesi, kes on rohkemal või vähemal määral, otseselt või kaudsemalt seotud või pärinevad küüditatud volgasakslastest, viimaste meelelaad ja käitumisnormid erinevad aga nö "tuumikvenelastele" omastest normidest tuntavalt; viiendaks on seal juba pikema perioodi vältel olnud küllaltki suur protsent protestantlike kirikute liikmeid jne jmt.

Ma ei tahaks olla soovmõtlemise meelevallas, aga näib, et perspektiiv elada senisega sarnases õigusetuses, stabiilselt toimiva ja lõputult jätkuva moskoovia võimu all, sealseid inimesi enam ei rahulda ja nad tahavad sellest vabaneda. Nad on teadvustanud, et paljugi toimuva ja ebameeldiva põhjuseks on elanikest mitte hoolivate, suvaliste, vääritute, varastest võimurite täitmatu kasuahnus.    

Esimese kahe nädalaga on inimesed kogenud, et koos moodustavad nad jõu, mille vastu kreml ja jõustruktuurid otseselt ei julge minna, ning tunnevad selle üle uhkust. Nad kuulutavad  moskooviale, et seisavad juhi eest, kelle nad ise valisid;  aga hea, rahvast hooliva valitseja kuju on midagi, millest on unistanud inimesed ka Siberis ja Volgamaal jm. See tabab kollektiivses alateadvuses väga olulist punkti. Kui moskoovias leiduks vajalik hulk arvamusliidreid, kes tekkinud protsessiga liituksid ja annaksid sisulise panuse, mõtestaksid ja sõnastaksid seda laiemalt, siis mõne nädala pärast seisaksid kremloidid väga tõsise probleemi ees.