Süda Sõrve sääres on parem kui Tõde ja õigus

Rõõmustan selle üle, et Eeva Mägi lühifilm Süda Sõrve sääres võitis Austraalias filmiauhinna, mis annab neile eelnominatsiooni ja võimaluse järgnevalt kandideerida ka Oscaritel. Ilma rahvuslikku eelvooru etc läbi tegemata. Kuna EFTA 2020 nominatsioonide reas on see film operaatoritööga esindatud, siis arvaks, et hea seegi. Aga dokfilmide hulgast leitud nominente vaadates, tundub mulle, et tehtud valik on 2/3 ulatuses meile omaselt provintslik ja rahvusvahelisel areenil ei kannaks need dokid mitte. Ega Oscaritel Süda Sõrve sääres praegusel ajal ka eriliste edulootustega saa olla, sest valgete meeste elud ja probleemid kusagil Ida-Euroopa saarel, kes teab kus kaugel mittekusagil, on praegu täiesti AUT-AUT-AUT! Hea on, kui valgetel autoritel üldse praegu lubatakse kandideerida. 

Aga igatahes Süda Sõrve sääres on fenomenaalne film. Juhtusin seda esimesel korral nägema juhuslikult, kõndisin toast läbi, telerist tuli see film, kuulsin ühe lause ja tardusin poolelt sammult. Ja kogu selle filmi sõnaline jutustaja tekst on fenomenaalne. Kvalitatiivselt kaugelt keskmisest üle. Ja kõik muu põimub ka täiesti võrratuks tervikuks. Nüüd on olemas väga hea film, mille kampaaniat võiks rahaliselt riiklikult toetada.  

Kirdõk, Batka, kirdõk

Valgevene. Kes aga vähegi viitsib, avaldab viimastel päevadel arvamust Valgevenes toimuva kohta. Nädala alguses olid ülekaalus need, kes alati jõuavad järeldusele, et mordor ja putin on win-win olukorras ja juhib ning kontrollib kogu mängu. Selliseid arutlusprotsesse suunavad alateadvuses peituvad impulsid nagu hirm ja vektori määrab veendumus, et mordori vastu ei saa. See on muidugi kremli propaganda saavutus ja soovi korral võib neid sel puhul õnnitleda. Samadel põhjustel hävisid eelmisel sajandil ka praktiliselt kõikide sovetoloogide arutlused, stsenaariumid, prognoosid ja õpetused.

Aga valgevenelased on olnud üsna kreatiivsed ja ühtehoidvad ning loetud päevade jooksul on protestid vastavalt olukorrale arenenud (tähenduses kohanenud olukorraga). Ja lisaks protestijate poolt kasutatud vägivallatule võitlusele avalikus ruumis, kus selle vastu on rakendatud brutaalset jõudu, on lisandunud streigid, mida ei ole ju enam ammu nähtud, mis Valgevenes aga seoses majandussüsteemi eripärale mõju omavad. 

Tänase päeva seisuga võib loota sellele, et jõustruktuurid väsivad, vanglad on täitunud esimeste päevade tulemusena ääreni ja uusi inimesi pole lihtsalt füüsiliselt võimalik kuhugi mahutada (aga hea tahtmise korral on see alati võimalik). Seega on kiusatus pakkuda, et protestijad on juba praktiliselt võitnud. Samas on täiesti võimalik, et OMON, siseväed ja miilits suudavad pikema aja vältel korraldada oma tegevuse nõnda, et päeval magavad ja õhtuti ning öösiti tegutsevad omal jõulisel moel edasi. Kas mordor ulatab oma abikäe ja saadab (või juba on saatnud, nagu mitmed on arvanud) sinna abiks oma OMONi, on üsna kahtlane. Ehkki mitte võimatu. 

Ja nüüd jõuab see arutlus kõigist kolmest suunast (A - kohalikud tegutsevad jõustruktuurid väsivad, või B - kohalik OMON jt ei väsi, vaid jätkavad senisel moel, või C - kohale tuuakse täiendav sõbralik jõud mordorist)  ühe küsimuseni: kas ja millal võiks lootusetu situatsiooni lahendamisse sekkuda Valgevene sõjavägi (tõenäoliselt piisab sõjaväe juhtkonnast)? 

Väga suure tõenäosusega asuks sõjavägi Lukašenka vastu ja sel jõul ei ole vaja isegi kaitseriivi maha võtta, piisab, et kindralid soovitavad endisel presidendil istuda lennukisse ja kaduda. Pärast seda peaksid nad muidugi kuidagi lahendama olukorra, kus peastaabi ukse taha kogunevad endised ministrid, KGB juhtkonna liikmed jt, palumaks tagada endale puutumatus. OMONi, sisevägede ja kgb tegelastel oleks siiski targem üle piiri moskooviasse liduda, arvan ma.   

Kas mordor teeks seepeale nüri järjekindlusega mingi vastukäigu wagnerlastest orkidega nagu Ukrainas 2014, ei tea praegu veel keegi; suurest igavusest võib punkris igasuguseid mõtteid pähe tulla. Ja riigi etteotsa oleks igal juhul peale vakantsi tekkimist võimalik kavala ja kangekaelse batka asemel sokutada mõni nendest viimaste valimiste kandidaatidest, kes oleks nõus jätkuvalt edendama koostööd kremliga ja püsima moskoovia mõjusfääris. Aga valgevenelaste noorem ja haritum osa ilmselt loodab, et Valgevene liigub  Läände ja Euroopasse. 

"Haapsalus on väga vaikne."

Nii

kutsuti mind nädala lõpuks Haapsallu suve nautima.

Ja kus siis reedel ja laupäeval läks  lahti! Valga Daami päevad, mingi laadavärk (võib-olla see on hansapäevade raames, meitea), lisaks motomehed-naised ja nende hardrocklaadne kontsert. Täismäng.

Peatänaval kohvikutes pered, isad-emad näitamas, et nemad puhkavad Haapsalus. Melu oli veelgi enam ja laias valikus, aga põgenesime Vasikaholmile ujuma. Ujusin nii palju, kui suutsin, ujuda oli hea.

 Ja uitasime kõrvalistes kohtades. Kus turist ei turni ja suvitajad ei sumise.

Ja põldmarju sai korjatud. Nüüd on suur küsimus, kas proovida neist teha mingi kogus ilma seemneteta marmelaadjat ollust... või oleks see liiast... vist pigem ikka üritan... Ja hakkangi üritama.

Juhtumisi lugesin ridamisi, järjest ja segiläbi Henrik Visnapuu ja Vladimir Nabokovi lapsepõlve-  ja  noorukiea mälestusi (H.V. - Päike ja jõgi; V.N. -  Räägi mälu);  meenutusi elust peamiselt 20. sajandi alguses. Milline tundus maailma lapsele ja kuidas noorukina keerulisi aegu tajuti.  Ühiskondliku positsiooni poolest kuulus N pealinna ja riigi eliidi hulka, V kasvas maal ja oli talupoegade hulgast. Põlvnemise, ümbritseva miljöö ja kasvatuse  poolest olnuks raske neil kahel veelgi rohkem erineda. Samas on mälestusi võrreldes näha, et mõlema lapselikku tähelepanu köitsid ja süütuid lõbustusi pakkusid sageli üsna sarnased tegevused.  Mõlemast said teadagi kirjanikud, Visnapuu puhul  saavutusena märkimisväärne  ja heaks näiteks, millise arengu läbis (väga lühikese ajaga!) eesti ühiskond euroopalikuks kultuurrahvaks pürgides. Muidugi hakati sellele alust (taas)looma juba 19. sajandi alguses ja suuri saavutusi oli läbi 19. sajandi (nt ajalehed, koolid ja seltsid ning talude päriseks ostmine (teadagi), viimast on  Tammsaare kujutanud muidugi kui millegi kohutava ja traumeeriva algust. Samas tasub tähele panna, et 20. sajandil läks moodi kujutada protestantlikust moraalist, (töö)eetikast jne jmt mõjutatud elu eriliselt süngetes värvides ja rõhuvana, sageli vaenulikuna. Realistidele oli see kuldaväärt aines.). 

Mõlemad elasid hiljem pagenduses (mõnda aega USA-s isegi üsna lähestikku) ja jälgisid eemalt, kuidas kaotatud kodumaal peremehetsesid kommunistid.

Mõneti juhuslikult sattus seejärel lauale Orwelli Lase lehtliilial kasvada. See raamat (suhteliselt harva mainitud) tugineb autori vahetule kogemusele ja kirjeldab valulikult 30ndate aastate olu veel noorepoolse vaese loomeinimese/kirjaniku vaatest. Oluline on valikute ja vaesuse teema, raha kõikvõimsus ehk selle puudumise mõju isiksusele. Mehe ja naise vahelisi suhteid käsitledes Orwelli tegelane näib vastanduvat D.H. Lawrence'i vaatele (pole välistatud, et ka rahapuuduse  kinnismõtteis tõukub raamat ühest vastavast Lawrence'i novellist). Hea ladus tekst ja hästi loetav, nagu G.O. enamasti ikka. 

Tagasiteel põige Padise kloostri varemeid vaatama.

Varemed on piisavalt suured,

väga asjatundlikult korrastatud ja restaureeritud, pileti hind 6 euri on viisakas, mõisas on restoranid ja kohvik, hinnad ei ole ülikõrgele upitatud ja toit oli maitsev.

Kui sel kompleksil läheb hästi ja jätkuvalt leidub külastajaid samavõrd, nagu praegu näha oli, siis on tegu teenitud eduga.

Teenindus ja külastajate omavaheline suhtlemine tõi mulle  miskipärast meelde söögikohad  Lõuna-Prantsusmaal ja Kataloonias.
Tahaks mõelda, et kloostri asukohal on veel hõljumas mingi omaaegne lõunamaine vaim, mis inimesi märkamatult mõjutab.
Kahju, et tsistertslaste kloostritest eriti Tartus ja ka Kärknas pole õigupoolest midagi säilinud. 

Eile vaatasin Luke mõisas Jakobi Mäe Kultuurikoja teatristuudio etendatud Tšehhovi Kolme õde; oli huvitavam ja lahedam, kui mõnigi kutseliste näitlejatega ja eksperimenteeritud, ainetel vmt tükk. Mõnusalt siiralt püüdlik näitemäng kulges heatahtliku publiku toel üsna tempokalt.