Läbi lillede läbi

Valgevene protestide käigus on palju olnud lilli. Aga olud lähevad karmimaks ja lillede aeg tundub nüüd läbi saavat. Lukašistid püüavad olukorda muuta palju otsesemaks vägivaldseks konfliktiks ja inimesi hirmutada. Sest võimu jõuvarud kahanevad.

Maksim Horošin on Minski kesklinnas asuva lillepoe kaasomanik. Alates  päevist, mil naised otsustasid Minski tänavatel korraldada oma protestiaktsioone, on Maksim käinud lillesülemiga ja protestijatele daamidele ja neidudele lilli kinkinud. 

Eile istus ta koos abikaasaga oma autosse ja samas tormasid neile kallale mingid erariietes miilitsa/kgb/eriüksuse tüübid ja tirinud mehe autost välja, peksid ta julmalt läbi. Maksim viidi haiglasse. 

Infot juhtunu kohta edastasid sõltumatud Valgevene veebikanalid. 

Sama päeva õhtul kogunes tema poe juurde pikk järjekord ja inimesed hakkasid ostma lilli.

Järjekord püsis poe ees alates hommikust ka täna.

Õhtul kui oli juba ammugi poe sulgemise aeg, aga ostjad seisid endiselt poe ees tänaval, võtsid poe töötajad lilled, viisid need ukse ette ja samasse panid purgi, kuhu saab lillede eest raha panna.

Selline lugu inimestest, kes seisavad oma vabaduse eest ja üheskoos püüdlevad parema ühiskonna poole.

 Живе Беларусь!

 

P.S. Täna palju kommenteeritud EL-i sanktsioonid mordori suunal seoses Novitšokiga ja Navalnõi mürgitamisega ning lavrovi poolt lubatud vastusammud, on kõik tühi-tähi ja vastastikune põskede punnitamine.

Sõda ja seened

Kui pandeemia ei tundu olema piisavalt karm katsumus, siis võib sellele lisaks veel ka sõja valla päästa.

Armeenia ja Aserbaidžaani käimasolev sõjaline konflikt on rahvusvaheliste poliitiliste uudiste topis. Pärast 2 viimase nädala lahinguid ja tsiviilobjektide pihta antud lööke. Armeenia ei ole saanud loodetud toetust moskooviast, samas Türgi toetab avalikult asereid. (Muuseas, kõigile neile tegelastele ja ärimeestele jt, kes Eestis russofiilsete kalduvustega on ja headest suhetest ja tihedatest sidemetest jmt moskooviaga aeg-ajalt räägivad - Armeenia on ilmekas näide, mida annavad head suhted -  korruptsiooni, kontrolli kaotamise olulisemate ettevõtete üle ja vaesuse. Tahate nagu Armeenias? 🙀 ) 

Üsna tavapäraselt algavad sõjalised konfliktid provokatsiooniga või lavastusega, mis võimaldab süü 

puhkenud lahingutegevuse eest lükata vastaspoolele. Mõni taoline lavastus on andekam, mõni vähemusutav.

Hoogu koguva Armeenia ja Aserbaidžaani sõja alguse peaks paigutama mitte kahe nädala tagusesse aega (või 2000 aasta taha), sündmuste algusdaatumiks võib lugeda 12. juulit 2020, mil Armeenia sõjaväelased avasid tule väidetavalt piiri rikkunud Aserbaidžaani sõjaväelastega maasturi pihta. 

 Aga juhtus see Armeenia kirdepiiril, väga kaugel Mägi-Karabahhist. Ja kasvas kiiresti üle suurtükiväe tulevahetusteks. Aseritele, kes nüüd on juba täielikult pühendunud Karabahhi hõivamisele, ei olnud lahinguid Gruusia  piiri lähikonnas küll millekski vaja. Sest nende tähtsamad gaasi- ja naftatorud, Türki eksporditav maagaas jm, kulgevad just läbi selle piirkonna. Ja infrastruktuuri kaitsmise nimel teevad aserid, türklased ja grusiinid ametliku kolmikliidu raames koostööd, mh sõjalisi õppusi.

Kuna oktoobris 2020 hakkab läbi torude, mis on Armeenia piiri vahetus läheduses, maagaas Aserbaidžaanist varustama läbi Türgi ja Itaalia Euroopat, siis muidugi on konflikti põhjust oletatud just nende huvide vaatest: https://geopolitics.news/euroasia/dangerous-attack-on-europes-energy-security/
Näib, et  Armeenia lootis moskoovia enda poolel konflikti tõmmata ja seepärast (vastavalt kaitselepingule) oli vaja, et sõjategevus puhkeks mitte Karabahhis, vaid alal, mille kuuluvus Armeeniale on väljaspool kahtlust. Aga moskoovia ei kipu sõdima seal, kus ähvardab konflikt Türgiga, lisaks pole kremloididel enam nii palju nafta- ja gaasiraha, et miljoneid loopida veel ühe sõjakolde kütmiseks. Ja isiklik sümpaatia Armeenia peaministri vastu natsliidril puudub. Ning armeenlastel ei õnnestunud aserite torusid purustada, seega pole kremloididel sellest paugutamisest mingit tulu.    

Infosõda on selle konflikti oluline osa ja teated, et türklased on Süüriast toonud armeenlaste vastu sõdima džihaadivõitlejaid, on pigem ebatõde ja propaganda, nagu ka mõni teine armeenlaste poolt levitatav video. Eestlaste sümpaatia on ajalooliselt muidugi kaldunud pigem armeenlaste poole, aga antud olukorras mina poolt ei valiks. 

Endiselt sõidan töistel põhjustel mööda Eestit ja täheldan, et järjest enam on bussides nuuskavaid, aevastavaid ja köhivaid reisijaid. Küllap on nad mõne vähemvõika viiruse ohvrid, mitte kroonipositiivsed.   Aga lihtsa ettenägelikkuse korras tekib küsimus, et kui mõne aja pärast levivad krooniviirus ja gripp kõrvuti, siis mis? 

Huvitav, kas see on Janek Mäggi hea nõu valitsusele, et praegu peab uudiseid krooniviirusesse haigestunute arvu kohta esitama võimalikult positiivsel, rõõmsal ja naljatlevale läheneval toonil? Terviseameti ajutine kõrge juht kuulutab, et just nüüd on hea aeg see viirus läbi põdeda, sest pärast suve on inimesed tugevad jmt. Kuidagi väga rootsiline suhtumine. Igatahes nädala eest viibisin koosolekul, kus üks üheksast kohalolnust jäi paari päeva pärast eriskummalise kuiva köhaga koju haiguslehele.  Ma ei küsinud, kas ta on nüüd positiivne või negatiivne.

Kuna suvel õnnestus veerandsada liblikaliiki pildistada, enamasti ka määrata ning meelde jätta, siis sügisel tekkis kiusatus alustada sarnast programmi seentega (korjata ja määrata, vb in situ pildistada ka). Esimesed kuus-seitse erinevat levinumat söögiseent on mul, nagu paljudel, põhijoontes selged, aga kui tunneks veel 20 liiki, oleks ju pidu. Ja palju praktilisem, kui liblikate pildistamine. 

Algatuseks korjasingi pühapäeval mõned erinevad ja mulle seni tundmatud seened ja algus polnud sugugi kerge, raamatute ja neti abil määramine on kohati trikikas, keerulisemaks kui liblikate määramine. Muidugi on konkreetne risk ka, sest kirjeldused seente mürgi toimest organismile avaldavad siiski muljet.

Ehkki pühapäeval jäi minust metsa terve hulk udulehtrikuid (määramiseks võtsin kaasa vaid viis või  kuus ilusamat) ja kindlasti ka mõni muu huvitav söögiseen, siiski sai korjatud mõned safransirmikud ja isegi üks must torbikseen. Sirmikuid 👇 tabas koheselt sirmikute saatus, aga 

                                                                                          torbikseent 👆 kuumutasin 

oliiviõlis, et valmistada maitseõli, kuna kuivatatud torbikute puru on mul juba varasemast purgis.      

Vananaistesuve algus

Lahingu tomatite pärast kaotasin. Vihmased ja jahedad ilmad olid varremädaniku tormiliseks arenguks sedavõrd soodsad. Mõne päästetud esimese küpse tomati seemnetest hakkan järgmisel aastal uut saaki kasvatama, seni on aega juurelda, kuidas tomatikasvatus 2021 korraldada. Väga huvitav on esimest korda kogeda kahjutunnet raisku läinud saagist.
Nüüd on loodetud vananaistesuvi käes. Kes peenral ebaõnnestub, peab rõhuma korilusele. Korjasin metsas hulga liivtatikuid ja kaseriisikaid. Oh seda õndsat aega, mil meie mesoliitikumis elanud esivanemad olid vabad, noored ja kaunid, uitasid ringi nagu hirved ja leidsid kõik endale vajamineva metsadest, niitudelt ja rabadest.
Raamatut loen väljas, sest toas istumine tundub raiskamisena. (Et igav ei hakkaks, panen siia eile lugemise vahel pildistatud hilisliblika (taas päevapaabusilma) pildi.)

Jõudsin Mamardašvili lugemisega kohani, kus mul tekkis kahtlus, et ta kaude toetub oma arutluses Meister Eckhartile ja paar lehekülge hiljem tuligi juttu (ikka Eckharti nimetamata) sellest, kuidas religiooni on vaja, et keel oleks tsiviliseeritud ja selles leiduks mõtlemiseks vajalikke mõisteid. Neil päevil avaldatud artiklites, kus taas tõstatusid küsimused, kas muinasajal või keskajal (muistsed)eestlased oskasid mõtelda teatud kategooriates, on ka riivamist nende probleemidega. 

Töötasin  nädala Pärnus; batuudil ei hüpanud ja lasteaia liumäest alla ei lasknud. Pole minu töö.  (Ehkki  ei saa välistada, et just jalad õhus tuleks pähe imelisi lennukaid mõtteid, kes teab.) Ajalehti sirvides tekkis korraks küsimus, kas parlamentaarse riigi president tohib jätta endast muljet kui degenerandist, või sobiks see pigemini mõnele vormiliselt valitseva ja pika ajalooga dünastia printsessile... aga noh eks inimesed kasutavad oma võimalusi ja vabadusi ikka moel, mis enam meeldib, arvan ma liberaalselt .
Las president hüppab, möllab mänguväljakul, sõidab jalgrattaga jamistasealveelteebükstaskõik.

Oluline on, et tuul oli eelmisel nädalal Pärnus mere poolt, ühel päeva paistis ka päike ning mõni kohvik ei olnud veel oma välilaudu kokku pannud. Ajakirjanikud olid kogunenud oma  tavakohvikusse ja arutasid Kaljulaidi ja kaaskonna autopargi üle ja muil seonduvail teemadel. Vilkuritega politsei kaitse all rivis mustad limusiinid ja paar mikrobussi sõitsid kord hilisõhtul minustki mööda.

Rannas olid üksikud jalutajad, sportijad ja üks supleja. Madal vesi kalda ääres võis olla ca 12-13 kraadi, muidugi läksin vette ja meri oli  põlvini, seal kus mina olin. Kõige hilisem kuupäev, mil ma Pärnu rannas  olen nõnda  vees käinud, on paari aasta tagune 1. oktoober. Meri ja lained lahustavad stressi tõhusalt, sügisene päike ja pisut tuult lisaks ja enam ei mäletagi, kellele peaks helistama või meili saatma, milliseid pabereid vormistama jmt.

Ei olnud sel nädalal mul telerit, raadiot ega arvutit, ostsin uue Loomingu Raamatukogu ja lugesin esmatutvuse korras Armin Kõomägi jutukesi. Perifeeria kangelased. Eks  mõneti sobiv lektüür Pärnus lugemiseks. Pärnu "suurtel kaladel" on oma ainulaadne stiil, mida mujal pole sel kujul ega määral kohanud, sestap. 

Jutud andeka hilisteismelise toonis, ümbritseva ja inimeste suhtes trotslikult kriitilised, pealiskaudsed, kümne aastakese võrra küpsemana peaks sealt hilise arengu korral midagi sügavamat ehk tulema.

On mere pilt, võib admirali pildi ka lisada, olgu see meenutuseks suurest suvest. 👇

Lugesin ka Javier Marias'e Kirjapandud elud, olid päris labusad ja huvitavad variatsioonid elulugude ainetel. 

Ja veel Aleksijevitši lugesin.
Ei tahaks eriti  kommenteerida. Teemaks nõukogude naised sõjas. Raamat  läheb vaikimisi mööda mõnestki olulisest nähtusest, millest tulnuks rääkida. Aga kuna selliseid tahke kajastades ei jääks nõuk propaganda poolt loodud ja sügaval nõukogude inimese peas olevast ettekujutusest enam suurt miskit alles, siis piirdub A läbivalt pooltõdedega ja toodud mälestused on ikkagi mingil moel valikulised ja kaldu. Varase perestroika vaimus tõde.
Aleksijevitši pisut enam kui nädalatagune vene intelligentsile saadetud läkitus, milles avaldab imestust, et need ei toeta valgevenelasi nende püüdes vabaneda Lukast, on samuti kergelt imelik. Aga vabanevad Lukast ja siis järgneb teadagi palju muudki, eksole. Õigusriik, demokraatia, muutused majanduses, kahtlased püüdlused tihedamate sidemete poole teadagi kellega... No ei meeldi vene intelligentsile, kui see kõik Valgevenes juhtuks. Neile koidab, et jälle keegi keerab Venemaale selja, jäävad lõpuks täiesti üksi ja väga kurvaks.  Sügaval sisimas nad  ei mõista, miks ei võiks "endised vennasrahvad" tahta taasühineda Nõuk Liit 2.0 vormis, nii uhke suur riik oleks ju ja palju armastust, rahu ja õnne.