Translate

laupäev, 5. juuni 2021

Seen ja niisama leierdan

Miks puraviku pilt? Aga küsigem hoopis, kuidas on võimalik, et leidsin 2. juunil, rohust puraviku. 

Sireli õitsevad, kastanid õitsevad, aga puravik juba kasvab. 

Juba.

See on mingi ettekuulutus:

 nt et valitsus langetab septembris alkoholiaktsiisi;

või kerkib ootamatult rohujuuretasandilt vägev valitseja;

või on tulemas hea seeneaasta.

Kuid ärgem laskem seenel end hälvitada, vaid mingem kohe teemasse, millesse iga aktiivne kodanik peaks praegu panustama ja arutlegem, kuis õnnestuks leida üks täiuslik inime ja kes ehk milline tema on.   

 

Kõik juba arutlevad ja üldine nõutus kasvab.

Nimelt - 

Eesti otsib presidenti. Uut. Aga pole võtta. Meri oli selline rahvusvahelise läbilöögi võimega, Rüütel mõjus veenvalt suvistel rahvakogunemistel ja asulate ning külade lavadel, Ilves oli dj, teadis trende, käis punklaualupeol, oli väheke glämm, Kaljulaid on positiivset kaastunnet esile kutsuv igiebaküps püüdlik naabritüdruku tüüpi etleja, kelle puhul mõnd ehk valdab tunne, et parem osa publikust usub ja jagab ta tundlevaid siiraid puhanguid...;  selline "Pole artiste vaja, ma laulan teile parem ise!" "Jeee!" 

Kes oleks selles reas järgmine ja milline tegelane? 

15 minutit püüdsin selle üle juurelda, aga lõpetasin mõttega, et teeks võileiva. Miniröst Kodusai, õhemast õhem sink ja selle vahel kitsejuust - läks võileivamasinasse.       Hmmm...

Pole paha. 

Poliitilise sümboltegelase puudumine on senise erakondade ja valitsemise viimase ca 10 aasta arengute tulemus. Liiga kaua ja silmatorkavalt palju on riigi valitsemise juures olnud nomenklatuurset tühisust ja ülbust. Sellisel pinnal ei saa tekkida poliitikut või ühiskondlikku elu mõjutavat autoriteeti või kodanikuühiskonna liidrit, kellest saaks süsteemist üle ulatuv ja tunnustatud president. 

niisiismissiis... vahepeal... muidu...  Luka sigatses, korjas oma õhuruumist lennuki ära ja sai selle seest blogija kätte ja jagab seletusi, mille üle iga följetonist võiks uhke olla. 

Samas kõrval mordoris, nagu hiljuti taasoletasin, muutub olukord mistahes opositsiooni jaoks päevadega järjest lootusetumaks, ametlik propaganda on juba asunud "ajaloolist tõde jalule seadma" GULAGi osas, mis olla enamusele vangidest olnud hea elukeskkond ja väga soodne võimalus alustada sotsiaalse liftiga liikumist üles. Ja praktilise sammuna plaanitakse laagritest taaskujundada töölaagrid. 

Kuidas küll nii, jah, nagu polekski olemas Solženitsõni raamatuid ja Šalamovi jutte?! Pole orkide rahval mitte mingit kollektiivset ajaloolist kogemust. Mälu asemel on propaganda müüdid stalinlikust kuldajastust. Ammugi ei ole tekkinud üldist põlglikku suhtumist platnoidesse ja urkadesse-eliiti, kes röövib moskoovia varasid ja viimasel ajal on hakanud juba hulgaliselt vahistama ja ei näe mingit probleemi poliitiliste vastaste tapmises. 

(Kumb on ägedam kuju, kes määrab pikemaid karistusi ja rohkematele, kas luka või voldemar, pole veel lõplikult selge. Kas kõiksuse üle valitsev ja kõike korraldav printsiip lubab kaua eksiteerida kahel esteetiliselt ja eetiliselt sedavõrd eemaletõukaval tüübil, kui nad on tõsiselt hoogu läinud, on tõsine küsimus.)   

Tahaks tsiteerida Šalamovit (Ilona Martsoni heas tõlkes, vt Kolõma jutud): "Kuid platnoid - nemad ei ole inimesed. Nende moraal mõjutab laagrielu piiritult ja igakülgselt. Laager - see on terve täiega negatiivne elukool. Midagi kasulikku, vajalikku keegi sealt kaasa ei saa (...). Iga laagrielu minut on mürgitatud minut. Seal on palju sellist, mida inimene ei peaks teadma, ei peaks nägema, aga kui näeb - siis on parem ära surra. (...) Vabaks saades ta näeb, et pole laagriajal mitte üksnes jätnud edasi minemata, vaid et tema huvid on ahenenud, kesisemaks ja tahumatumaks muutunud. Moraalsed tõkked on kuskile eemale nihkunud. Tuleb välja, et on võimalik toimida alatult ja ikkagi edasi elada." jne,  jmt. 

Töölaagritega on aga selline probleem, et toodangut on ju vaja järjest rohkem anda ja seepärast on aina enam vaja uut tööjõudu ja kuna ettevõtted ja jõustruktuurid on tihedalt põimunud, siis viimased püüavad ka oma huvides sinna rohkem värsket inimmaterjali saata. Kõik nii sarnane kauni nliidu ajale, seega küllap meelepärane vanadele gebistidele ja laiemalt revanšistliku vaimustuse tõusulaine loomulik osa.

kolmapäev, 19. mai 2021

süKu kju ku

Kirsid puhkesid õide eelmise nädala algul, just vahetult enne kui ilmad läksid väga tuuliseks ja õied pudenesid juba neljandal või viiendal päeval. Aga Kanzan kirss hakkas õitsema alles paari päeva eest. Kirss õitseb ja vihma sajab. Pudel saket ootab kapi peal. 


Vaatasin Gija Kantšeli intervjuusid ja kuulasid mõnd tema teost. Ja sel moel jõudsin filmini 

Kin-dza-dza!, mida ei olnudki varem vaadanud. 

Film tekitas kummalisi assotsiatsioone/seoseid. 

Esmalt muidugi planeet Pljuk, mis on tühi kõrb; teiseks kohalik keel, milles on umbes kaheksa sõna (tikk, nina külge kinnituv rõngas kellukesega, kosmoselaev,  koslaeva üks detail, võimuesindaja, kast vangi hoidmiseks, ropp sõna ja viimaseks - sõna "ku", mis asendab kõiki ülejäänud sõnu).

Kuku, KuMu, süKu. Jajajaa!

(süKU - kaks korrust parkimismaja ja selle selga raamatukogu ja muuseum ühendatuna. Kju!)

Miks mitte ehitada uus Estonia teater sama valemiga, nt kolm korrust parkimismaja ja teater selle otsa.   Hea kui sellega seoses saaks maha võtta ka puid ja likvideerida mõne pargi. Sest pargid on meil nii inetud, et need polegi õigupoolest pargi nime väärt. Kju! Vähem koledaid parke!

CUR NON?


 

Päev-paar läks mööda ja elu pakkus taas midagi tuttavat düstoopiliselt ja antiutoopiliselt planeedilt Pljuk.

Orkestrite likvideerimine. Nagu ütles filmis üks asjalik tegelane А Скрипач не нужен, родной.

    Eile hilisõhtul hakkasin selle uudise peale kuuldavalt oma mõtteid jagama, lahkasin seda fenomeni, kuidas reformaritel ei ole kunagi raha ja alati näevad nad võimalusi vaestelt raha ära võtta, kuidas suures plaanis saavad kannatada need põhiväärtused, mille nimel meil on vaja Eesti Vabariiki pidada jne  jmt  ja taas ja aina öeldi mulle, et 
loe mida kirjutab Pärt Tarvas Ekspressis.
 
Lugesin täna...  nojah, pole mul vaja hakata vaeva nägema, mõtted on nii kattuvad. siin 
 
Lõpetuseks Gija Kantšeli väike teos,
 Giorgi Daneliale pühendet. 






laupäev, 8. mai 2021

Me oleme...

 Ülikooli botaanikaaia jõepoolse müüri taga on taas õide puhkenud kaks Sahhalini kirsipuud. 


Kuna nad on sealt Kaug-Ida poolt, siis õitsevad tavaliselt ka varem kui muud kirsid. Vaatasin neid kaugemalt ja lähemalt. 


Ja seejärel suundusin Oa tänavale ja laveerisin kraavi ja piirete ja masinate vahelt kuni kaevetööde alani, kus puhastatakse välja Tartu piiramise ja ründamise aegu tublide linnakodanikest linnakaitsjate poolt teise ilma saadetud moskoovia sõdurite skelette.

Ühishaudades, viies-kuues kihis üksteise peal. Elu on üürike ja kõik on kaduv, aga neil, kel on olnud õnnetus olla moskoovia soldat, on elu ikka hoopis üürike ja väga kaduv.

                                                    


Kohe-kohe on käes 9. ja siis tähistavad kohalikud moskooviameelsed oma võidupüha ja ametlikult tähistatakse Euroopa päeva, vägagi olemuslik segadus. Millest mõteldes kerkib mul meelde tänastest uudistest, et endine EV kaitseväe juht, kõrge ohvitser ja praegune eurosaadik Terras olla kaotanud vaimse tasakaalu ja lärmanud Tallinna lennujaamas ning mõni tund hiljem oma käitumist kommenteerides suutis veel kirsikeseks tordile ütelda (tsiteerin Delfis toodut): 

Terras nendib: "Eestlased, midagi pole teha."

 

Vaevalt ta oskab selles lauses väljendatut kahetseda ja häbeneda. Aga kui ta kuidagi vormi täiteks otsustakski endale kuuli pähe lasta, siis vaevalt seal leiduks mingit elutähtsat organit, läbi kolba, läbi tühjuse ja jälle läbi kolba välja. 

Aga tõsisemate teemade juurde. Seoses Teise Ilmasõjaga ja moskoviitide lugematute ohvritega "võidu sepistamisel" jmt, võiks Eesti vene koolides olla soovitavaks lugemiseks (mis mul viga soovitada, kes seda ikka kuuleb/kuulda võtab, eksole) Н.Никулин: Воспоминания о войне. Raamat on ka netis mitmel saidil kättesaadav, vt nt https://bessmertnybarak.ru/article/nikulin_vospominaniya_o_voyne/ .

Väga valgustav ja kainestav raamat. 

Ma usun, et seis on palju parem, kui Iggy Pop alljärgnevas loos pajatab, võetagu seda siis pigem hoiatusena ja lootkem, et see pole prohvetlik nägemus.