Translate

pühapäev, 1. mai 2022

Tänavatoit

 Viimastel päevadel olen lähedalt ja korduvalt näinud, et inimesed ostavad ja mugivad mõnd vräppi, hamburgerit või muud, ei suutnud vastu panna ja asusin asja kallale. Tundus, et kõige õigem asi on beljaš. Otsustasin, et tuleb endale tänavatoitu valmistada, ikka süsivesikutega ja rasvase, sihukese õige. 

Mida ma tean tänavatoidust ja maailma odavatest kiirtoitudest... Midagi tean, aga ilmselt mitte väga palju. Amazonist võib osta 504 lk ja kõvad kaaned  Street Food around the World nt 100 doltsi eest.

Pole lugenud.

Omast kogemusest kargab pähe üks oluline tõdemus. Pisut ootamatult küll, aga alustuseks meenus korduvalt kogetud - ärge sööge USA-s pannkooke, need on üsna kehvad. Igasugu Pancake House'idest  ja Hut'idest hoidke heaga eemale. Need pannkoogid on enamuses nagu Hollywoodist, papist või muust taolisest maitseta materjalist. Aga ega jõua siin kogu kirjut ja lõputut Ühendriikide toidu skeenet käsitleda. Kuum koer on hädapäraselt kusagil Central Parki väravas võimalik valik, aga hamburgeritega on seotud minu üks ja ainus suur foobia - näole laiali määritud ja rinnale tilkunud kastme kartus. No ja lisaks veel mingi vettinud salat ja hulk ülearust saia. Mõttetuselt võistleb vastlakukliga. Olgu, USA unustame ära. Friikad ja punkt.

Ühendkuningriik - hoopis parem ja lihtsam. Fish and Chips. Täiesti pädeb, toidab. Not bad!

Prantsusmaa. Üks korralik jupp paguette'i. Vahele pandud piirkonna parimaid palu alates sardiinidest ja lõpetades singi ja mõne lambajuustuga vmt.  Saab suruda lapikuks ja teha võileivagrillis soojaks.

Saksamaa (seal taas jama ja jälle gaasiga) - kartulikoogid õunakastmega. Sakslaste valged praevorstid on sehr gut, aga korra olen koos kohalikuga kohalikus kõrtsis kohalikku kõrtsitoitu paludes saanud sellise sardelli, et... see oli vist DDR-is paiknenud punaarmee toidulaost leitud.  

Itaalia - lihtne jah? - pitsa. Lihtne pitsa.  Aga Sitsiilias arancini. Lõuna-Tiroolis sõin jõuluturul kuumi kastaneid. Itaalia on gastronoomiline suurriik, kes teab, mis seal kõik veel on.

Hispaania - oleneb muidugi piirkonnast, aga kas barra de pan'i või ciabatta või pita saia sisse pakitud 

kohaliku singiga, mingite lihalaastudega või muuga, koos nt juustuga ja salati ja kastmega bocadillo on eelkirjeldatud hmbrgrst märksa talutavam. Ja nad on uhked oma tapaste üle, mis on natuke erinev värk, aga olgu mainitud siiski. 

Kebabi ja bocadillo sarnasus on märgatav, see muidugi viib meid kogu Euroopat hõlmava üldistuseni, et odavalt ja kiirelt saab söönuks tänu erinevatele ja samas üsna sarnastele kebabidele. Olgu see siis döner kebab või kreeklaste gyros kebab vmt. 

   


Portugal - grillitud kalad, nt sardiinid. Midagi lauseripärast ei meenu, ei tea.

Rootsi - rootslased ei söö midagi, sest kõik on tundlikud kõige suhtes ja nad on niigi ülekaalulised, märgatav protsent lausa püknilised. Soomlastel on karjala pirukad, pole küll neid kunagi tänaval müüdavat näinud.

Iisrael ja Egiptus. Muidugi falafelid, võib koos hummusega, veel parem tzatzikiga. 

 

Pildil falafeli kutt Tel Avivi turul 👉
 

Leedulaste cepelinai ja grusiinide hinkalid - ei tea, kas neid lausa tänavatoidu hulka võib lugeda, pole  tänavalt ostnud ja kõndides või pargis istudes söönud.

Ja just praegu sain kirgastatud, et alates Mehhikost lõuna poole ja veel kogu Aasia, sh India, Tai, Hiina, Jaapan... inimene on liiga väeti, et mingitki ülevaadet anda, ära proovida ja kogeda, mis veel kõik keedetakse, küpsetatakse, grillitakse jne. Aafrikas on ka tänavaid ja midagi süüakse. Marrakech'i turust oleme ju midagi näinud ja kuulnud, see on ka suhteliselt lähedal. Aga mis lõuna poole toimub, ei tea.


 

Tegin siis oma beljašid valmis, ikka varuga, et saaks kolm päeva järjest võtta ja praadida. Kindlad ja lihtsad rõõmud. Universaalsed, globaalsed, fundamentaalsed.  



kolmapäev, 27. aprill 2022


 Supilinna päevad möödusid, pühapäev oli vihmane, seisin tunnikese Puuluubi kontserdil ja vettisin, 

seepärast siis eile ravisin nohu määrides nina taruvaigu ja piiritusega ja toppides sinna paberisse keeratud purustatud küüslauku. Täna on jälle OK.  

Aitas ka sibulasupp. 


Ja muidugi elujaatav suhtumine, positiivne laiskus,

Doktor Garin, viimastel hommikutel korduvad 

uudised relvaladude ja sõjakomissariaatide 

põlengutest moskoovias jmt.

Hakkame erialast tööd pakkuma Ukraina sõjapõgenike hulgas leiduvatele võimalikele kõrgema haridusega spetsialistidele, et nad saaksid oma erialal töötada ega peaks tegema kehva palgaga lihttöid vmt. Veel pole selge, kas vajalike erialade inimesi siia on sattunud, aga loodame ikka juhusele ja Jumalale.

Poliitilistest arengutest on kõige rõõmustavam 40!! riigi kaitseministrite kohtumine ja nõupidamine teemal, millist abi pakkuda Ukrainale selleks, et see võidaks sõja. Nimetatu taustal ei tundu enam oluline, kas orkidel õnnestub kusagil pööraselt eduka rünnakuga ajutiselt vallutada veel üks või koguni kaks väikest küla. Kui moskoovia kindralid ei taha kuuli pähe lasta voldemarile, siis varsti on käes  aeg, mil nad peavad püstolitoru omale suhu suunama. Ajalugu ei kordu, aga riimub. 

(Anekdoot lastele, ei pea lugema, aga võib kah... Otsustasid orkid lasta tuumaraketi Washingtoni pihta. Arutasid seda asja, kogunesid kokku, panid raketi vankrile ja vedasi sohu, ajasid valju mat-peremati saatel püsti, tegid siis tema ümber lõkke ja jäid starti ootama. Põles lõke, rakett läks aina kuumemaks ja juba hõõgumagi hakkas, ja käis siis jube pauk, orkide tükikesed lendasid mööda sood, mättaid ja laukaid kaugele kaugele. Kaks surmavalt haavatud puuduvate jäsemetega orki roomasid veel endise lõkkeaseme juures. 

Ja sõnas siis üks teisele: "Ma ei taha mõeldagi, mis seal Washingtonis praegu veel võib olla."

Vot nii, magage rahulikult, mudilased.)

Üks ilus laul pühadest ja kannatustest 👇 olgu järjepidevuseks lisatud

Slava Ukrainii! Slava Natsii! 

P*zdets roZZiskoi federacii!

"Ilu päästab maailma." Ma ei ole sellest lausest 
kunagi aru saanud. Aga võib olla kunagi saan; aga võib ka olla, et see ongi lihtsalt salapäraselt ja näiliselt sügavmõtteline lause. Oleneb muidugi ka sellest, kuidas ilu defineerida. Või siis milline ilu.
 



teisipäev, 19. aprill 2022

Ülestõusmispühad möödusid


 umbes selliselt, nagu olin plaaninud. Sinna mahtus ka poolpäevane käik loodusesse - suurvesi, konnad kudemas, kiire vooluga ja selge veega väike jõgi, päike, pisut tuult. 


Külmikus on veel ühe teo jagu falafeli tainast, vb peaks seda veel sidruni mahlaga tuunima. Tulid välja suht OK, aga mõnda aega ei olnud neid teinud ja sestap' asi-teine vajanuks kohendamist, segu võinuks olla vähem purustatud ja teralisem, natuke porgandit oleks ehk kulunud lisada jmt. Ideaalse resultaadi saavutamise nimel.

Kui aga paast mööda sai, nii kohe läks sealiha käiku ja muidugi veel kõrned ka ja täielik pidu ja pillerkaar maitsenaudingutega.  

 


Nüüd peaks poodides ringi nuhkima ja vaatama, kas juba on müügil ilus kevadine spargel.  Ja siis värske kartul koos valge kastme, spargli  ja viini šnitsliga. Ja rieslinguga; just nimelt rieslinguga.

Võib ju inimene mõneks ajaks keskenduda söögile. 


Vaatasin Kirill Serebrennikovi filmi Petrovid gripi küüsis, tuleb tunnistada, et meeldis päris mitme külje pealt. Hästi komponeeritud, hästi mängitud, löövad kujundid, tempoga jne. 


Nn Moskva patriarhi juhitud satanistlikul "õigeusu" kirikul on käsil suur nädal ja seoses orkide poolt alustatud uue pealetungiga Ukrainas viib see mõttele, et lihavõtteid tahavad nad tähistada mingi eriliselt rõveda sõjakuriteoga. 9. mai on muidugi tore ja tähtis, aga metatasandil väärastumise valguses oleks  enneolematu sigaduse korraldamine kristlike pühade ajal tohutult mõjusam ja nauditavam.

Eestisse saabunud sõjapõgenikele ostsime firma rahadega kolm kastitäit kvaliteetseid potte ja panne. Peaks olema vajalik ja praktiline kraam. Sobib hästi ka eelpool jutuks olnud söögi/köögi teemaga.