Lõpuks ometi panen kokku Lätit ja Leedut hõlmavat reisikava. Kaunases elavad sõbrad kutsusid vaatama Kaunase Kultuuripealinna värki ja oma kaunist restaureeritud maja ja koos aega veetma. Püüan nendega mõnes osas konsulteerida, samas tean, et nad on väga ranged ja ei talu kergematki kaldumist mingi disneiländi poole (tüüpiline kommentaar: "ma ei taipa, miks küll sinna minna"). Aga küllap saab olema lõbus ja väga valitud programm; eks nad ju tea, et ei mingi tilulilu, kitš ega snobism sallimist ega ammugi heakskiitu ei leia. Järsk ja range hukkamõist tabagu kõike, mis pole ehe, on võlts ja matkiv.
Nagu lühikese traditsiooni jätkamiseks ja samas paratamatuks lõpuks, käisin Jaani kirikus vaatamas Jakobi Mäe Teatristuudio järjekordset etendust Näi kui süütu lill. Jätkuvalt meeldib mulle vaadata, kuidas noored, kes kaugeltki ei ole elukutselised näitlejad, etlevad. Väheke siirast janditamist kulub marjaks ära. Samas tabasin end mõttelt, et lühikest kasvu (mis seda truppi iseloomustab, aga ju osa neist veel kasvueas) näitleja (ja kehtib sageli ka laiemalt lühemate inimeste puhul) mängib rolli lisainnukusega, on intensiivsem ja kiirem, väljendusrikkam, mitmetahulisem jmt. Küllap pikem loikam arvab, et on niigi eristuv ja ei hakka eriti rabelema, lühike paneb aga rohkem mängu, eriti noormehed. Kes soovib, võib siit edasi konstrueerida jätkumõtteid evolutsiooni teemal.
Nagu naat ja võililled on tädilikkus ja infantiilsus lõplikult lämmatamas veel olemasolevaid või tärkavaid andeid, mis võiksid Tartu vaimupõllul kasvada, õilmitseda ja vilja kanda. Oma panuse on aastate jooksul andnud ka need kultuurkapitalide lemmikud kavalsõbralikud lühikesed mehikesed, kes mõtlevad välja selliseid eriliselt löövaid slõuganeid nagu Ellujäämise Kunstid vmt. Viimased aastad ja praegune aeg on pakkunud piisavalt ainet, et järele mõelda, kuidas inimestel päriselt tuleb hoolitseda ellujäämise eest. Tänu sellele tuleb eriti teravalt välja, et projektijobud omas alpuses võtsid lihtsalt suu täis ja ühtlasi kujutlevad, et nende kogemused strateegiate osas, mis võimaldavad ära elada igasuguste juubelisündmuste tuules stipendiume ja abirahasid välja võludes, on Euroopale tutvustamist väärt.
Juba mitu nädalat kostab õhtuti tänavalt kiledat valjuhäälset ürramist, varateismelised plikad ja mõned infantiilsed noorisikud rivistavad käskivalt ja indlevmuhedalt naiivseid kodanikke, kes on otsustanud veeta aega osalejatena mingis toredas Supilinna teemalises kometetenduses. Minus ärkab latentne freudist. Tunnen ängistust aimates, et 2024. aasta kultuuripealinna programmis tuleb veel palju sarnaseid üritusi. Taas Tallinnast (!) Tartu asja ajama värvatud mingi staarkuraator andis Postimehele intervjuu ja küsimusele, et kas Tartu vaim ka kuidagi kultuuripealinna programmis tuntav on, vastas, et Tartu vaim tundub talle väga onuheinolik. Tartu vaim - avatud, aga valiv, sünergiline, akadeemilise vabaduse ja vastandkultuurilise julguse süntees, intuitiivselt ajastu vektoreid tabav ning samas oma ja algupärast loov, tipptasemel aga tagasihoidlik jmt. Linnajuhid ei ole teda seepeale lahti lasknud ja Tallinna tagasi saatnud. Dekadentlik provints on talutav, aga mandunud kolgas on jube.
