Liblikad, lihtsalt liblikad

 Liblikate piltidega on probleem, ca samas suurusjärgus, kui Richard Brautigani ühe jutu pealkirjas.  What Are You Going To Do With 390 Photographs of Christmas Trees​?​

Ega palju rohkemat levinumate liblikate ligi meelitamiseks polegi vaja, kui kuumasid päevi ja kusagil tagahoovis mõnd mesiohaka puhmast. 

Muud taimed ja lilled jätavad liblikad ja mesilased, kimalased, vaablased ja igasugu põrnikad üsna ükskõikseks, aga mesiohakad, mis mitte just ilusa väljanägemisega, tõmbavad neid hulgaliselt ligi. 

Samas toimub ka mõningane võitlus kohtade eest õitel. 

 Sihuke 👉

Ohakad mainitud ja liblikad teemaks, seega esmalt foto ohakaliblikast. 👇

Loogiline.

 

Ohakaliblikas mesiohakal

Neid oli seal pisut vähem, kui mõnda muud liiki, aga igatahes on ohakaliblikad üks huvitav tõug.

  Tahtsin kirjutada hoopis teemal, et kummalisel kombel, pärast neid tavapäraseid ja kergekäeliselt korduvalt loobitud kuulutamisi, et maailm pole enam endine, ei ole seda viimasel ajal palju kuulda olnud. Eelmistel kordadel on maailm üsna kiiresti ja märkamatult jälle endiseks muutunud, aga praegu võib juhtuda, et ei enam muutu. Saabunud on lõpp globaliseerunud maailmale selle globaliseerunud majandusega ja muuga, mis kaasas käis ja tänu sellele võimalik oli. Lisaks kärisevad samas mitmed poliitilised õmblused. 

Liblikate tiivalöökidest ei teki ehk midagi, aga kui ringi liigub mitu tuulispaska, siis tõenäoliselt on varsti platsis tornaado. 

Võib olla, et muutused igapäevases elus saavad selle tulemusena paljudes riikides ja Euroopas sealhulgas, olema suured ja järsud. Ma arvan, et stsenaarium on nii tume, et rohkem ei tahaks sellest kirjutada. Samas loodan eksida.

Vana ohakaliblikas

 

Suvi on piisavalt kaua kestnud ja varasemalt lendama hakanud liblikate tiivad on juba üsna närud ja kulunud.

Hilisemate tulijate tiivad aga värskelt säravad. 

Ma ei taha vanemaid liblikaid diskrimineerida ja avaldan ka nende väärikate isendite pildid ära. 👉

Niidutäpik, vist

 Viledaks kulunud liblikate pildid ei ole ju   nii levinud, kui värskete ja säravate omad. 

 

 

  

                Ja neid erksavärvilisi on           minulgi. Muidugi.👇

Väike-koerliblikas

 

 

 

 Seoses Mordori propaganda hiljutiste tõmblustega meenus taas Doktor Garin ja see osa, kus poliitiline olend Angela  Altai Vabariigi presidendi vastuvõtul (mis on pühendatud rahu sõlmimisele Kasahstaniga) hakkab valjult ja hüsteeriliselt haukuma ning poliitiline olend Emmanuel hammustab üht daami põlvest. Mõlema on sunnitud lahkuma ja pärast seda istuvad doktor Garin, Maša ja Van restoranis. Van avab oma budistlikke vaateid seoses maailma illusoorsusega. Ja mõni hetk hiljem on surnud, sest kasahhid alustavad taas raketirünnakutega ja teevad Altai Vabariigi pealinna Barnauli pihuks ja põrmuks. Van'i vaatest on seegi muidugi illusioon. Aga kuna ta sai surma, siis selle kohta raamatus tema arutlus- ja mõttekäike ei leidu.

Polegi enam kindel, kas trumpab üle kunst või elu. 

Päevapaabusilm, teadagi

Küllap ikka elu, ehkki Sorokin on väga andekas.

Lapsukiblikas

Rohetäpik

Leedu pühades kohtades

 Kohe tuleb ausalt üles tunnistada, et ma ei läbinud jalgsi mingit palverännu rada ega tegelenud eneseületuse matkaga. Paratamatult kattus marsruut enamuses kohtades (1993. aasta) püha Johannes Paulus II Leedu visiidi peatuskohtadega. 

Olulistes pühapaikades mõistetavalt, aga oli ka selliseid kohti, nagu jesuiitide kirik ja keskus Šiauliais, kus see jälgedes kõndimine tuli väikese üllatusena.

 Eesmärki paavsti visiidi teekonda korrata kindlasti ei olnud, aga eks pidigi nii minema, kui valik on langenud  olulisematele paikadele.

Kõiki kattuvaid kohti ei teagi, sest eraldi sellesse ei süvenenud.

Küllap vist käis paavst ka Šiauliai Peetruse ja Pauluse katedraalis; sattusin seal missale, kus laulis väga hea leedu naiskoor, aga mis koor täpsemalt, ei ole aimugi. 

Aga see oli juba reisi lõpus. 

Esimese huvitava kohana jäi teele Kretingas asuv frantsisklaste klooster 

ja selle kõrval asuv Kretinga Lourdes, grott Neitsi Maarja kujuga.

   

Lisaks on seal frantsisklasest preestri Jurgis Pabruza haud väikese hauakabeliga ja tema on staatuselt mitte ametlik, küll aga lokaalselt tuntud ja austatud pühak, kes oli hinnatud ravitseja.

 

 Järgnevalt viis teekond Paberžesse, kus eelneva kokkuleppeta jmt avanesid nii isa Stanislause maja uksed, kui ka kiriku uksed, oli ajas tagasi rändamise tunne ja mis kõik veel. 

 

 

 

 

Järgnev peatus Šiluva. Pärast kella 7 õhtul oli see paik lausa inimtühi ja see tundus väga tore. Neitsi Maarja ilmutuse paigas asuvas kabelis 

ei olnud hingelistki, hiljem kiriku ja kabeli vahel laiuval platsil liikus üks perekond. Kiriku uksed olid kinni, aga kabelis viibimisest piisas täiesti. Šiluvast edasi on muidugi Tytuvenai, sealne kirik ja klooster, ehitatud kui uhke jesuiitide kants jne. (Avastasin, et Wikipeedias on mitmete Leedu kohtade puhul artiklid kirjutatud sellise valemiga, et alguses on 1/4 väga pealiskaudset infot ja siis järgneb ülejäänud 3/4, mille tekst on pühendatud 1941. aastal samas toimunud juutide hukkamisele. Vaevalt keegi on need tekstid koostanud hobi korras, pigem on nende koostamist korralikult finantseeritud. Aga viiteid allikatele ma nende lugude all ei näe. 

 

 

Ja Leedu ajaloo olulistele sündmustele ja

nende kohtadega seotud inimestele, pole artiklites eriti tähelepanu pööratud.)   

 

Järgmine peatus Šiauliai, millest juba kirjutasin, seejärel 

Ristimägi.

Kus varem olen korduvalt käinud.

Ja mis nüüd on muutunud väga arendatuks ja turistikeskseks ja seal peab rahavarohkel ajal mingit kaitsefiltrit kasutama, et vähem häiritud saada (nõmedatest tibladest).                                             

 Lõpetuseks või kokkuvõtteks vmt võiks midagi ütelda... Et mis siis saab, kui hankida endale hulk indulgentse ja amulette ja külastada kõiki sääraseid kohti jmt. Hhhhmmmm. Vägagi võimalik, et lõpetuseks tabab teid mingi suhteliselt mastaapne jama, mis võib anda silmnähtavaid tagajärgi ja pakkuda ainest mõtisklusteks veel kaua-kaua. Ja ilmselt ei olegi esialgu lihtne taibata, et see kõik on teie kasuks juhtunud, see on ülesanne, mille inimene peab oma arengu jaoks järgmisena lahendama, peab toime tulema varasematest erineva ja vb ka raskema katsumusega. Kui nii läheb, siis võib arvata, et kõik toimus tõeliselt. Kui aga lihtsalt käidud ja pärast pole muud kui muljetamine, siis on see rohkem basseinireisi moodi käimine. Umbes nii.  Ma arvan.

 

Mordori võimalik kesklähiperspektiiv ca aastaks 2023

Mõnda aega ei olnud tahtmist Ukrainas toimuvat sõda kommenteerida. Pole ju mõtet lugejaid eksitada või neis masendust tekitada. Praeguseks on olukord sedavõrd paremaks muutunud, et mõnel seonduval teemal võib peatuda.

 On lapsi, otse öeldes vastikuid lapsi, tõelisi mölakaid (ilmselt küll nende vanemate süül), kes juhul, kui ei saa enda tahtmist, saadavad korda mingi sigaduse. Näiteks - kui isa või ema sunnivad midagi tegema, siis pisut suurem vend annab oma väikesele õele möödaminnes kolaka või valab liivaämbri sisu sellele pähe vmt. Ei tea, mitme eksperdi töö ma nüüd ära teen, kui tõden, et moskoovia tegutsemine sõjas Ukraina vastu ongi üsna paljus selline reakstioon; väike voldemar ei saanud seda, mida tahtis, seepeale lihtsalt sigatseb. Ei lastud okupeerida Harkivit, tähendab tuleb linna nüril kombel mürskude ja rakettidega tulistada ja purustada. Debilitas mentis. Orkide eilne rünnak Odessa sadamale on sellise käitumise järjekordne näide. Ja siis täpselt vastavalt Sorokini poolt kirjeldatule nürilt это не я !

Aga kohe mitmel eksperdil põhjus analüüsida ja seletusi pakkuda.

Alustuseks esitatud analoogiat võiksin veelgi edasi arendada ja muuhulgas puudutada leierdatud teemat, kas ja kuidas peaks sellise käitumise eest karistama, kas rohkem tähelepanu või hoopis vähem suhkrut jmt. Lisada uusi sanktsioone või oleks õige vähem sanktsioone, kontakte või isolatsiooni jne. Kuid jäägu see edaspidiseks või hoopis ära.  Ja lapsed lasteks, olgem leebed ja õiglased ja tõdegem, et mölakaid on ikka igas vanuses ja igal positsioonil. 

Orkide sõjakäigus Ukraina vastu on juhtimise osas huvitav jälgida, kuidas see toimub. Huiloo suure pealikuna taob jalgu vastu maad ja annab juhiseid, mille väidetav eesmärk ja mõte olla ukraina rahva moraali ja võitlustahte halvamine läbi barbaarsuse ja julmuse. Tema ustav teener šoigu koos kindralstaabiga suunab strateegiat sama andetult kui need punaarmee kindralid, kes üliedutult proovisid laial rindel otserünnakutega vastast murda, tohtute kaotustega jõgesid forsseerida jmt. Mingi osa kindralitest siiski võimalusel toimetab taktikaliselt arukamalt, teine osa aga sõdib ainsal orkidele edukal moel ja lihtsalt lõhub linnad maatasa ja siis võtab jalaväega uue tüki territooriumi ära. Väga väike osa rf-i sõjaväe ohvitseridest on piisavalt haritud spetsialistid ja võivad ülematena olla enam-vähem adekvaatsed, aga kui nende väeosades on varasem isikkoosseis langenud ja asendatud väga kirju ning madala ettevalmistusega võitlejate/kotkastega, siis pole neilgi enam palju võimalusi edukalt sõdida. 

Ukraina tehniline võimekus on tohutult paranenud ja kui see muutub veel paremaks, siis jääb üle vaid loota, et neil on rünnakule asudes taktikalises plaanis kõik õigesti korraldatud. Esimese kahe või kolme eduka operatsiooni järel kaob orkidel viimanegi võitlustahe, mis juba praegugi on väga väike. 

Pole välistatud, et kordub 1941. aasta - väeosad kaovad rindelt, sõjavangide pikad kolonnid marsivad mööda maanteid, komandörid ilmuvad välja kaugel tagalas. Mis on tore, aga mitte nii huvitav, kui see, mida hakkavad kodumaale naasnud võidetud orkideväe võitlejad tegema. Nende väljavaated on ju pehmelt väljendades nigelad. Vot seda jama, mis siis mordoris lahti läheb, tahaks näha.