Naapoli, naturaalne Itaalia

Nädal Naapolis oli kui kultuuri- ja spordilaager, (keha)kultuurireis; keskmine päevane läbikõnd kusagil 7 km, kõik katsed vähem liikuda ebaõnnestusid. Reisipäevikut ma põhimõtte ja žanrilise puhtuse huvides kirja panema ei hakka, olgu siinsete postituste süsteemitus ikka ühtlane ja järjekindel. 

Õhtune lend, mõistagi hilinemisega, lennujaamas odavama hinnaga takso kauplemine lihtsalt hasardist jmt. Esimene Naapoli hommik -  alustatud millest siis veel kui mitte pitsast. Ja seal nad olidki: 

 

 Muidugi järgnesid esimese hommiku pitsale ka teised, viimaseim oli õlis frititud traditsiooniline pitsa, milles oli umbes  kaheksa erinevat komponenti. jne.

 

 

 

 

 

Ei hakka pikemalt kirjeldama kõiki neid frititud mereande ja arancinisid jmt.

 

 Kõige olulisem, et Naapoli sulatab sind enda rütmi. Kitsad tänavad ja kõnniteed, palju inimesi ja intensiivne liiklus, kohvikute lauad tänaval - kõige selle keskel tuleb sujuvalt kulgeda või häirimatult istuda. Kahe kitsa tänava ristumisel on hoolivus ainus viis ja vahend, mille abil kõik lapsevankrid ja -kärud, rollerid, autod, elektrirattad ja jalakäijad üksteist vigastamatta oma teed lähevad. Kui teel kohtuvad üks rolleriga ja teine lapsevankriga naaber, siis hea kombe kohaselt naabrid ikka natukeseks peatuvad ja ajavad pisut juttu, rollerijuht teeb lapsele kerge pai ja liiklus natuke seisab, sest kõik saavad aru, et hetkeks tuleb peatuda.

 

Liiklus kohalikke ei  häiri. Kõigele lisaks

stardivad ja maanduvad lennukid linnast üle lennates hämmastavalt madalalt. Hommikul rõdul kohvi juues võib iga 5 minuti järel  näha möödumas laskuvat lennukit; õhtul katuseterrassil istudes kordub sama startivate lennumasinatega, mis tõustes teevad väheke kõvemat häält.

Kõvemaid hääli oli erinevatest suundadest kuulda ka õhtul, kui Naapoli võitis jalgpallis Ajaxit 6-1. 

Samas viisakas linnajaos mängu järel erilist liikumist ja lärmi ei järgnenud.  

Linnas kulges tavateekond Materdei juurest Dante väljakule, siis mööda Via Toledot mere poole,

tshillimiseks oli Lungomare Santa Lucia kaldapealne päris mõnus koht, ilus vaade merele ja rahvas üksmeelselt meeldivalt molutamise lainel. Sellele teel on muidugi võimalike põikeid Castel Nuovo juurde või ka mujale. Üks võimalus ongi teekond planeerida vastavalt sellele, millise koha nimi tundub kõige ligitõmbavam.  

Eks üldiselt Naapoli ja kõik need saared ja rannik ning meresõidud jm on kokku 1 midasaveeltahad värk.

Käes oli tund, mil meremehe hinges

igatsus paisub ning ta mõtteis pöördub

taas päeva, mil ta armsad sõbrad jättis,

tund, mil noor palverändur hardaks heldib,

kui kuuleb kaugel kumisevat kella, 

mis kurdab tasa päeva vaikset surma.

 

Dantest ja üldisemalt purgatooriumist rääkides (ja mööda minnes mainides, et 2024. aastal võib tähistada 750 aasta möödumist sellest, kui kirik puhastustulele ametliku tunnustuse omistas, mis pole ju paha) ning mitte eirates fakti, et Naapolis on igasuguseid kirikuid, mida aga hing ihaldab, peaks esimesena nimetama Puhastustules Hingede Püha Maarja kirikut (Santa Maria delle Anime ad Arco). 

 

Muidugi sattusin sinna ilma, et oleks olnud kindel plaan, lihtsalt vanalinnas hulkudes jäi teele. Selline naapolliku erilise surmakeskse lähenemisega koht, kus usulised praktikad keskenduvad puhastustules hingede abistamisele, kolbad ja muud inimluud on kiriku keldrikorruse pimeduses, samas ka hauad, lahkunud inimeste fotod ja muud;
kas see tavainimesel tekitab pisut kõheda tunde, ma ei oska hinnata. (Minu järel saabus sinna keskealine paar ameeriklasi, mees tegi mulle märkuse, et ma ei allu pildistamise keelule, ma tõepoolest ei olnud vastavat keelumärki märganud. Ütlesin siis okei ja rohkem ei plõksinud, tegelikult olingi pildistanud välguta. Ju see teda segas ja vb on ta nii korralik inime, et lihtsalt üldse ei salli üleastumisi (mul pole sest' sooja ega külma, lihtsalt näide kui püsiv ja tuim ikkagi on tavakäitumine).)   

Eks kirikutes sai ju veel käidud, Pompei üle vaadatud, Arheoloogi Muuseum samuti, nüüd need muljed midagi teevad, setivad või tuhmuvad või mis.

Siin ja seal see ja teine

 Üleeilse päeva plusspoolel on tosin sirmikut, mitu kotti mahlaõunu, mõned tomatid, natuke ebaküdooniaid ja astelpaju marju. Samuti tegin eelmisel nädalal avastuse, et Eestis on pood, kus müüakse nugakaunkarbi (vist Ensis magnus, päris kindel ma pole) konservi. (Inglise keeles on razor shell clams ja hispaanias ütlevad lihtsalt navajas.) Esimest korda nägin neid Barcelonas turul ja olin üsna rabatud nende kummalisest välimusest. Ei ole kunagi neid värskena/elusana ostnud ega valmistanud, alati rangelt konservina. 

Ei tea, mis seen selline on 

Eile uitasime metsas ja korjasime seeni. Liiga palju ei leidnud, aga paar tundi metsas on alati kasuks. Rähn toksis puud, mingi harakas oli sattunud eriti ränka koflikti ja kisas üle terve metsa, hävitaja tiirutas taevas ja seda müra kostis pea veerand tundi. Kõigele eelpool loetletule lisaks sain veel kotikese metsikute partide rinnafileesid. 

Toredad asjad, aga neil päevil rikub söögi isu ära nõme jant Toome varemete keskele planeeritava peenrestoraniga. Klaaaaaasist, läbipaistev... hõljuv ja hõrk, ebamaine, ülim nauding jne. Selle plaani taga on tunda väga tugevat lobby. 

Tartus Tallinna tegijad väga lihtsalt läbi ei murra, seega on siia segatud keegi Tartu oligarhikestest, peaks välja uurima, kas  ... või tõesti keegi teine.

Mingis 19. sajandil trükitud maailma ajaloos oli pilt barbaritest, kes olid end koos kitsede ja telgiga amfiteatrisse sisse seadnud, praegu tundub sarnane asi juhtuvat. (Kusjuures barbaritel oli  täiesti eluliselt vajalik tervemõistuslik point kõrgete müüride vahele varjuda.)

Pisut enne selle jama algust võtsin käsile Lauri Sommeri Toome tuled.

Kihiline raamat, räägib autorist, räägib teistest elanud ja elavatest tegelastest, toob ära kolmandate meenutusi teiste kohta, autori enda hinnanguid ja arvamusi jne. Alliksaarest kirjutatu tundus huvitav just tema kunagiste sõprade ja tuttavate meenutuste tõttu ja see võib olla raamatu kõige õnnestunum osa. 

Uku Masingu kohta kirjutatav läheb minu arvates pea alati lappama. Masing ise oli muidugi üsna vastuoluline, vist mitte kõige süsteemsem omas sünkretismis, sõjakas indogermaani eitamises, aga kas ikka päriselt ja lõpuni, teoloogina vist mitte; ma ei ole mitmetes neis asjus enam päris kindel, sest mõnda aega pole Masingule mõelnud ja kunagine huvi on jahtunud.

Sommer räägib ka oma põlvkonnast ja ikka hea, kui põlvkonnal on keegi, kes selle lahti kirjutab ja seletab, aja- ja kultuuriloo jaoks mingid tegelased vormistab.

Mis siis maailmaajaloos toimub... Rott voldemar ei oska enam muud teha (kõik kulgeb plaani kohaselt ju), kui paneb täiega hullu. Ja mordori struktuurid ja vertikaalid toimivad lustlikult kaasa.

Dagestanis on protestid mobilisatsiooni vastu, politsei tulistas valanguid õhku. Irkutski oblastis lasi mobiliseeritav sõjakomissariaadis selle juhile kuuli kerre. Venemaalased ummistavad piiripunkte Gruusia ja Kasahstani piiril ja mõlemast riigist kostub juba hääli, et riiki sisenenud venelaste käitumine jätab väga tugevalt soovida. MOTT. Kas Euroopas ja lähiriikides oli seni veel vähe Z orke? Eestis ei ole 30 aastaga õnnestunud tibladele selgeks teha, et igasugune kurtmine uvažeenje asjus tuleks neil kohe ja väga väga kauaks unustada.

Xuiloo olla läinud puhkusele. Meenutab Gorbatšovi puhkust 1991. aasta alguses, kui algasid verised sündmused Leedus. Aga praeguse bardaki mõõt on muidugi midagi enamat. Mobiliseeritakse kõiki, 16 kuni 60, terveid ja haigeid, keda aga kätte saadakse ja ilmselt enamus saadetakse sõjaväljale ilma igasuguse ettevalmistuseta. Lisaks hädapärasele vormile ja automaadile suurt rohkem varustust neile kaasa ei anta. Milleks neile enam seda maist vara. II MS-i aastail loeti punaarmees jalaväelase normiks rindel paar nädalat, siis võis maha kanda, aga nüüd hakatakse mobiliseeritute puhul arvestama küll päevadega. Lisaks lähevad kohe rindele ka need, kelle ajateenistus praegu pidanuks lõppema. Tähendab, et biomassi kaevikutes ikka on. Ja need, kes veel kodudes, istuvad telerite taga. 

Sõidan Itaaliasse. Seal võib ju alati veel korra käia. Võib-olla koguni igal aastal mõne jahedama kuu veeta.

 

+ In hoc signo vinces +

Ei osanud lootagi, et voldemari käsku jõuda 15. septembriks Donetski oblasti piirini, hakatakse nõnda edukalt täitma. Mis lõpuks veel orkide väest järele jääb, võib tõepoolest varsti olla nn dnr-i idapiiril. Ja kõik kulgeb vastavalt plaanile.  orka tilo lyaze v grunt! dopomozhe ZSU!

 

 Viimastest sõjalistest arengutest rääkides on neid muidugi võrreldud 1941. ja 42. aasta sõjategevuses toimunuga, aga mõtlesin siin juba päevi tagasi, et Hersoni ja paremkalda juures toimuv meenutab seda, mida kirjeldas T.E. Lawrence mälestustes Seitse tarkuse sammast. Nimelt Medina piiramine, mis kestis 1916 kuni 1919. Hersoni piiramine hoiab seal ca 20 000 orki kaitses ja veel tõmbab sinna reserve ja seda vaikselt jahvatatakse, moskoviitide tähelepanu on suunatud sealsetele vägedele, varustusteedele, sildadele jne, mis aga võimaldas üliedukale pealetungile minna hoopis idarindel.  

Keegi ei tea, kuidas olukord edasi areneb ja kas Ukraina väed lähevad nt kirde poolt vabastama Donetski oblastit või püüavad rindejoone taha tungida Luhanskis. See oleneb vastase sammudest ja laiemalt otstarbekusest. Hoopis efektne oleks vabastada Melitopol, kuna see nõrgendaks totaalselt orkide positsioone nii ida kui ka lääne pool ja igasugune varustamine ja vägede ümberpaigutamine muutuks tunduvalt raskemaks. Eks me näe.

Pole kunagi varem märganud, et septembri alguses räägitaks nii palju talvest. Paniköörid!