Arvan kui mitte-ekspert

 Mis on maailmas uut - kiirus, vaid kiirus, ei muud

aga see on oluline (ja punk)

Kui nüüd globaalset mula ajada, siis hetkel tundub toimuvat midagi üsna pööravat.

Ajalehtedes ilmuvad arvamused, analüüsid ja prognoosid jmt jäävad praegu hiljaks, sündmused on alates Hersoni vabastamisest toimumas erakordse kiirusega, eksperdid on segaduses.  Põhimõtteliselt on selge, et moskoovia on ainus, kes püüab veel liikumist pidurdada, ülejäänud on otsustanud sündmuste käiku kiirendada või vaatavad pealt, kuidas olukord kindlas suunas areneb. moskoovia olemuslikult, objektiivselt ei suuda piisava kiirusega reageerida, ei sõjaliselt ega poliitiliselt. Leningradi kangialustest pärit jõuk ilmselt tajub, et nad on väljatõugatud, mainekahju on tohutu, laua ääres nad enam nägu näidata ei tohi ja magamisase on ukse kõrval (kui nii läbi lillede väljendada).

Päev, mil sündmusi on võimalik edasi anda vaid online'is hakkab kätte jõudma. 

Kremloid lavrovist avaldatud viimane video ja pildid on tõesti kõnekamad kui kümme pikka sõnavõttu. Vennike istub oma Basquiat kujundusega T-särgis, rannapükstes ja moodsate it-vidinatega, veedab aega basseini ääres ülemaailmselt tuntud bravuuritari, pröökava välisministeeriumi baaba seltsis... kui oleks kuidagi õnnestunud aasta varem hankida arstitõend ja erru põgeneda, saanuks ehk viskiklaasi taga kusagil mõnusal saarel veel elu nautida ja end välja keerutada, aga nüüd... veel viimased naudinguhetked, lõpp  paistmas,  kordamise mõttes võidakse jälle muude hulgas ja muuseas ka välisminister natuke üles puua (??!).

Ega muidugi ei tea, see reeturite asi on huilool keskne kinnismõte, vb oleksid 2021. aastal kulla ja rahakohvritega mordorist põgenenud teenrid  praeguseks juba õnnetult enesetapetud või järsu ja ootamatu terviserikke läbi lahkunud. Võimalik.  

Huvitav aspekt, et väikese voldemari kauaaegsed lähikondlased teavad, et tegemist on üsna abitu luuseriga. Lõpuks on valitseja kogu riigi ja süsteemi suutnud enda järgi ümber korraldada sama saamatuks. Lausa anti-Hiinaks, kui parafraseerida huilood ennast, selles osas, mis puutub autoritaarse valitsemise kõrval toimivat majandust ja igapäevast elukorraldust ning heaolu, üldist arengut, sõjaväge ja laevastikku, sidemeid välispoliitika ja majandussidemete valdkonnas jne jmt. Hiina valitsejale naabrist valitseja, kes on väga keskpärane, muidugi ei sümpatiseeri.

Täielik fresko... ehk täpsemalt fiasko.  

Mis rõõmu teeb ja lisaks ka urinat

Advendiaeg on varsti algamas. Kui villaste riiete kogumise kampaania läbi, on mõte moel (raha) või teisel (ise kokku panna/osta) teha mingi arv jõulupakke Ukraina pagulaste lastele. Mõte tekkis tänu sellele, et suht juhuslikult mänguasju ära andes selgus, et neid on väikeste (ukrain)lastega peredele vaja küll ja miks siis mitte sellisel ajal üks tore asi korda saata, teeb ennasti rõõmsamaks. 

Järjepidevuse (mida siin blogis vähe on) otstarbel lisan siia ühe juba varem postitatud loo live esituse,  kontserdi publik on lihtsalt sedavõrd 👍🔥 (Eelmine kord oli mitteoriginaalmultikasvideoga cover.)

Viimase kahe nädala jooksul on kolme ajalehe peale ilmunud kaks või kolm artiklit/arvamuslugu, mis väärisid trükkimist, päris tavapärane saak.

 Täna ilmus Postimehes lause, mis kannab mõtet, mis mu meeles mõlkunud väga kaua; vb olen kusagil siin blogis selle mõtte järelmeid ka kirja pannud seoses mõnd tüüpi inimestega, kellele tunnen enamasti kaasa seoses nende sisemise ebakindluse ja alusetu alaväärsuse tundega. Pole juhuslik, et see lause on kirjutatud reageeringuna värskele loomeliitude pöördumisele. 

Ja lause ise, Peeter Espaki sulest kõlab nii: Pole võimalik olla eurooplane ilma ise olemata samal ajal soomlane, setu, lätlane, bask, inglane, eskimo, leedukas või prantslane. 

Nii on. Seletused ja põhjendused oleksid nii banaalsed, igale mõtlevale inimesele enesestki kergesti mõistetavad, et pole sobilik esitadagi. Loomeliidud on hukas, muidugi karta oli. Eks nende kollektiivses alateadvuses hiilib hallis mantlis mehike, kes sosistab vaikselt kõrva, et "õndsal nõukogudeajal" ikka peeti loomeinimestest lugu ja kenasti kanti pilpa peal ja mõnele anti korter ja tuusik Bulgaariasse. "Riik hoolitses" jne. Ja loomingut sai teha küll ja pulli ja lolle parteilasi pidevalt ninapidi veetud jmt.

Mündi teine külg on aga, et eks EV-s on kultuuri peetud üsnagi vähetähtsaks ja kultuuriga seonduvat "juhitud" asjatundmatult. Stiilis, et "teatrid töötavad ja mis veel vaja?!". Karin Paulus EE-s kirjutas alles äsja väga õige jutu ERM-i näituste kohta ja muuseumide kohta andis üsna otsese vihje, kuidas need on alla käinud. Aga vaevalt leidub poliitikute ja ametnike hulgas sajast üks, kes midagi taipaks milleks muuseumid peaksid töötama ja mitte olema laopaigad (ehkki ERM näeb välja nagu modern juurviljabaas või netikaubanduse vaheladu), mitte meelitama külastajaid kontsertide ja teatriga, savipätsimisega ja muude "toredate üritustega toreda tädi juhendamisel".  

Ega nüüd pane imestama seegi, et Tartu Ülikooli rektor on väga positiivselt meelestatud Toomele katedraali varemetesse restorani rajamise plaani suhtes. Novaaaatorlik! Jeeee! 👏 Lihtsalt häbi hakkab.

Demagoogiast selle rajatise poolt kõlavates sõnavõttudes jääb põleva prügikasti suitsune järelmaitse.

 Neil päevil,

 mil ma midagi korralikku korda

 ei saatnud ja teha ei suutnud 

peale     

magamise ja lugemise, valmistasin 

mõned

 üsna okeid täidetud kalmaarituubid.    

Sügis, sügis 2022

 Oli plaan teha ära üks töine kirjatöö, mis juba nädalaid pooleli, uuesti alustada ja lõpuks lõpetada ja unustada. Aga muud "mängijad" otsustasid teha oma kombinatsiooni ja viie töise päeva asemel lavastasid sellise proosalise "köha, nohu ja väike palavik" monoetenduse. Äärmiselt igava, osalisele ja vaatajatele tüütu värgi. Millest järgnevalt pikemalt ei kirjuta. 

Võtsin siis raamatu. Aastaid olen kavatsenud antud raamatut lugeda ja alati unustanud. Nüüd tuli taas meelde, sest tundus olevat lõpuks just õige aeg ja epohh. Gabriel Garcia Marquez'i Patriarhi sügis. 

Stiil nagu Marquezil ikka, laused eriti lohepikad, jutustaja ja vaatenurk kohati nõuab tähelepanelikku järje pidamist jne; ca 50 esimest lehekülge kulusid sissejuhatuseks ja kohanemiseks, edasi oli juba puhas lugemisrõõm. Nii palju siis vormist. Maagiline realism, teadvuste voolud jmt.

Sisuliselt on see raamat ilukirjanduslik uurimus, pärast mida ei ole enam mõtet hakata koostama ja publitseerima putinoloogilisi teadustöid või laiemale lugejaskonnale sihitud artikleid. Valitseja omas mahlas on põhjalikult kondikesteni ja mõtlemise väikeste virvendusteni kenasti valgele liuale laotatud ja serveeritud. Riigi ja inimeste omamine, võimu hoidmine ja valitsemisest mitte hoolimine, usaldusväärsete soosimine, reeturite julm hävitamine, väärastunud tühisus, igavus, abitus, ootamatud pöörded ja järsud käigud segaduse külvamiseks, ainult üks piiratud vaatenurk toimuvale, hirmu sisendamine, kõikvõimsuse etendamine jmt, jpm. 

Las Orwell praegu puhkab natuke, selle asemel võib oma seisukohti ja kommentaare vürtsitada sõnadega "nagu on Marquez'i  Patriarhi sügises"...