Õnnistatud õunad ja asfaldi tükid

 

 Täna tähistatakse õigeusu kirikus Issanda Muutmise püha, mida Ukrainas rahvapäraselt nimetatakse ka

яблучний спас.
Ka Setumaal olla see õunapüha tuntud.

 

See tähendab, et valmivaid õunu õnnistatakse kirikus. Üsna populaarne püha, juured ulatuvad eelkristlikku aega. Traditsioonid, vastavad toidud, rahvas liigub rohkem ringi ja suundub kirikusse teenistusele jmt. Muidugi just sel hommikusel ajal ründasid orkid Tšernigivi keskväljakut ja teatrihoonet ja tapsid samas ühe lapse ja mujal linnades rünnakutega tsiviilelanike vastu veel mõned lapsed.  Mordor tuleb hävitada, mida varem see juhtub, seda parem, muidugi.

Hommikusöögi lõpetasin täna sajandimunaga. Sihukese üsna tumeda ja kohati ebamäärast rohekat värvi produktiga. Oleks lisaks veel leivale määrinud iiri soovõid, siis tulnuks meedia kohale kutsuda. 😃👇

Ajalehed muidugi saatnuks oma reporterid kohale küll, otsustades nende lugude põhjal, mida viimastel kuudel on agaralt avaldatud.

Munal oli üsna munalik maitse ja midagi natuke veel, aga mitte karmilt esiletükkivat, vb mõne seene maitset meenutav.

Töötajate nägudelt võis välja lugeda varjatud rõõmu märke, kui neljapäeval tegin ettepaneku, et võime reedel võtta vaba päeva ning kolm päeva jutti puhata. Keegi ei tahtnud kasutada võimalust, et tuleks ikka tööle ja teeniks raha. 

Huvitav on vaadata, kuidas inimesed erinevalt töötavad. On neid, kes väga hästi töötavad, aga mingi vihaga; on selliseid, kes võivad kaotada fookuse ja ise ei märkagi, kui nende toimekus langeb kuhugi poolmeditatiivse viilimiseni. Tööl jobutamine on minu arvates piinarikkam kui töötamine. Kui tuleb tunne, et kardan kella vaadata ja pettuda, aeg ei liigu ja veel peab x tundi mööda saatma enne kui võib ära koju minna.   

Korra käisin mere ääres, pilliroog sahises ja vesi loksus natuke, mingid väiksemad kalad põgenesid pisut suuremate eest;  ja olin paar päeva maal, mesilased sumisesid, lambad määgisid, päike paistis ja vahepeal oli äike; aga ikka tahaks umbes nädalaks kuhugi oja kaldale istuda ja ainult voolava vee vulinat kuulata.  

Õnne valem - palju tööd + remont. hehehe

 

Seinte värvimine, tapeedi kleepimine  ja uue kapi ostmine ja igasugu muutused ja mis kõik veel - võiks ju olla lahe ja tore, aga vahepeal tundub, et tegemist on katastroofipiirkonnaga ja juhitamatu kaosega; ja mitte keegi ei ole valmistanud sellist kappi, mida mul vaja oleks.

Ja soovitud tooni saab kahest erinevast poest ostetud rohelise värvi segamise tulemusena. 

Juba kuid väldanud protsessi käigus muidugi on ka  helgeid momente, aga tüdimus on tuntav. 

On kahte liiki inimesi - need kes kunagi ei alusta remonti ja need, kes iialgi ei lõpeta remonti. 

Homme pumpan paadi täis ja triivin kusagil järvel sihitult ringi.

Umbes jälle samal teemal

Eile vaatas üks tuttav mulle otsa ja ütles, et ta olla avastanud, et puhata on parem kui töötada.

Eelmises postituses olid riivamisi jutuks joovastavad joogid, eks sinna võinuks veel külge haakida erinevaid mõtteteri sel teemal aga (erinevalt tsitaatidest) ma mõtteteri eriti ei fänna, nojah. Tegelikult takerdus mu mõte ja mälu, väsinud aju keeldus meelde tuletamast filmi nime, kust pärineb tsitaat, vägagi populaarne, et siis kuidagi antud filmi mainida ja eelnenud teksti külge kleepida. Pikk liigne sissejuhatus jah. Aga hea näide sellest, kuivõrd kurnatud võib keegi inemine olla.

Aga siis ühel õhtul eksisid mulle haardeulatusse õiged inimesed, kellelt küsida, et vot selline stseen sellise tekstiga ja muidugi tuli kohe vastus. Fear and Loathing in Las Vegas. 

Nüüd te vist juba aimate, et tekst ise on 

We had two bags of grass, seventy-five pellets of mescaline, five sheets of high-powered blotter acid, a saltshaker half-full of cocaine, and a whole galaxy of multi-colored uppers, downers, laughers, screamers... Also, a quart of tequila, a quart of rum, a case of beer, a pint of raw ether, and two dozen amyls. Not that we needed all that for the trip, but once you get into locked a serious drug collection, the tendency is to push it as far as you can.

Sihuke tekst siis (ja tegelasedki osaliselt kattuvad juba viidatud postituses nimetatuiga). 

Aga kirjutan seda ikka veel sissejuhatuseks (mis saab küll pikem kui kõik järgnev, oh jama), et tunnistada - vaatasin tükati F&L in LA uuesti üle ja otse esimestel sekunditel oli seal hoopis teine mõjus tsitaat:

 

He who makes a beast of himself gets rid of the pain of being a man. - Dr Johnson

 

Mõte seletab ära mõndagi, mis praeguses lähimaailmas ja hetkeolukorras tundub kummastav. Pean muidugi silmas, et sel alusel orkide siseilma toimimine ja kõne- ja käitumismuster ju paljuski põhineb. Karm tõde, et tagasi inimeseks saada ei ole neil olevustel lihtne, vb on isegi võimatu. Tõenäoliselt. Ma reeglina väldin evolutsiooni teemat nii kitsamalt kui ka laiemalt, aga ridade vahel ta siin ikka on kohal.

 

Ja samal ajal ukrainlased, kes oma linnades ja asulates viibivad permanentselt ekstreemsetes oludes, puutuvad lähedalt kokku kõige eksistentsiaalsemate küsimustega jne jmt, nendes toimuvad isiksuse muutused ja arengud hoopis jõuliselt ja hoopis teises suunas. See rahvas on pärast sõja lõppu tark ja tugev, inimlikkusele orienteeritud ja valmis üles ehitama hoopis paremat uut riiki. Vot nii mulle tundub.

 

Tantsu- ja laulupeost on vist kõik juba kirjutanud ja jõudnud muljetada ning jutud käivad veel ümber  mingite vähetähtsate detailide. Ei märganud, et oleks mainitud midagi sarnast ühele minu väsinud peas tekkinud mõttele, et seda kogunemist ja pidu on meile sügavamal tasandil võetuna vaja mitte lihtsalt selleks, et ikka kultuur ja traditsioon jmt, vaid väga oluline on karja (heas! heas mõttes!! nagu me (kummalisel kombel küll) kasutame huntide kohta millegi pärast ka sõna kari (keegi võiks küll huntide puhul midagi uut/paremat pakkuda, et oleks teisiti kui lammastel ja lehmadel)) uued liikmed üle vaadata ja sellest siis rahu ja kindlust ammutada, et armasad ja toredad ja tugevad.     

Remondi ajal purunenud laualambi valguse puudumise tõttu siinkohal lõpetan.

 

Võrdsete võimaluste maale juhatab meid tratataa

 Kaks märksõna - töö ja remont. Nimetatud küll ei täida ära kogu aega, aga võtavad suure osa tähelepanust ja mõttejõust. Muidugi on siin paljugi suhtumise küsimus, sest mingis osas võib praegust tööd pidada isegi mugavaks ja remondimees on ka selline, kelle taga ei pea passima ja mingeid asju ette-taha ära tegema, ise ta möllab ja aega ei raiska. 

Vaatasin Bruce Robinsoni filmi Withnail and I.

See olla 90ndate alguses GB-s eriti üliõpilaste keskel saanud kultusfilmiks ja tundub mõistetav miks. Omalaadselt jõuline ja mõneti toores teos. Praegusel silmakirjaliku homovagaduse ajal muidugi jääks mõni ägedam stseen filmist välja. Üliõpilaste hulgas olla olnud kombeks ühisvaatamiste ajal kaasa teha kõik joomastseenid. 

Siinkohal mainin, et Robinsoni The Rum Diary, mis on minu arvates ka üsna hea film, võttepaigad on, Johnny Depp on, atmosfäär on ja mingi lugu on ka, kujutab samuti palju suhtekstreemset joomaelu. Huvitaval kombel langes nende filmide (üle)vaatamine (The Rum Diary) samadele päevadele, mil Tartus avati väike mälestusmärk Hannes Varblasele. Avamise puhul valati pronksvarblase peale pudel viskit. Ja umbes samal ajal tekkis ühel õhtupoolikul arutelu, et ei tea, mis on üldse saanud Püssirohukeldrist. Sai välja pakutud, et seal vb hoitakse kinni soome purjus pensionäre jmt. Kunagi väga populaarne ja keskne koht on kaardilt kadunud. Ha-ha... läksimegi lõuna ajal vaatama, tundus töötavat tavarežiimil. Teenindus ebasõbralik, toidud kehvad.  Mingit põhjust sinna kunagi veel minna ei ole. 

Kui aga juba algust sai tehtud, siis järgmisel päeval läksime lõunatama Hõlma välikohvikusse. Teenindus märksa parem. Menüü oli sedavõrd sõu-sõu, et olin sunnitud tellima pasta, väga harva juhtub sihuke asi. No pasta ei olnud halb, aga ma ei kujuta ette, et pastat oleks põhjust toidublogida. Aga vb on see Eestis pealesunnitud, et valikunappuses jne jmt tuleb ka pastasid kuidagi kirjeldada ja analüüsida ja hinnata või ma ei tea.

Kui veel lõpetuseks sisetiiklikke ühiskondlik-poliitilisi meeleolusid ja teemasid põgusalt puudutada, siis tabasin end hirmsalt mõttelt, et tahaks sisepagulusse tõmbuda. Mida ma ei pea eetiliselt õigeks. No vabas Eesti Vabariigis ei tohiks seda teha. Valitsuse ja valitsevate parteide käitumine parlamendis ja üldises plaanis on minu jaoks tõstatanud kaks olulist küsimust. 

Esiteks, kas demokraatiat kasutatakse praegu õigesti. Ajalugu on näidanud, et demokraatlike protseduuride ja struktuuride jne otsa võib vabalt rajada suuremal või maksimaalsel määral totalitaristliku korra ja valitsemise. Lihtsamast lihtne. Teiseks on näha, et plaanis on teha ülevalt alla kultuurirevolutsioon. See ei tundu ka olevat hea mõte, aga no sotsid muidugi varjavad oma võimetust ja sisutust selliste sammudega, mis püüavad inimesi vägisi õnnelikuks teha ja elu ümber korraldada võrdsemaks ja õiglasemaks ja ja ja. Mul oleks sotsidele ja Eesti 200 üks väike ülesanne. Öeldakse, et ühe vabadus lõpeb seal, kus algab teise vabadus. Kas oleks võimalik anda sarnane lihtne määratlus praegu esile tõstetud ja palju leierdatud võrdsuse mõistele. Kas ja kus see lõpeb?