Pere, vabadus ja vangistus

Käisin eile Elektriteatris vaatamas jaapani filmi Shoplifters, mille täpne tõlge oleks Poevaraste pere. 

Elektriteater on just selline kino, kus on hea käia. Saal laest kooruva värviga, vanad toolid, palju ruumi ja väikesearvuline publik, hea filmivalik. Vaimuvõnked õige sagedusega.

Filmile arvustust kirjutama ei hakka. Jaapani teema on minu jaoks alati huvitav (märulifimid ja mitmesugused joonisfilmilaadsed ekraaniteosed v a). Tänu ja kiitus Elektriteatri tegijatele.

Must-toonekurg Karlil on teel Sudaanist Karula poole 3700 km lennatud ja kohe jõuab Surnumere äärde.  

Surnumeri

Ja peagi on ta Jordani jõe kandis, mis on piiriks Iisraeli (Palestiina alade) ja Jordaania vahel.

Mitte just kõige laiem ja sügavam jõgi praegusel ajal. Piiril viibides pole erilisi pingeid tunda ega ka  pingelist piiri valvamist näha.

Jordani jõgi, Qasr al-Yahud

                                                  Hetkel ei meenu, kes oli see ajaloos suhteliselt tuntud inimene, kes liialdatud vagadusest ja vaimustusest oma palverännaku käigus Jordani jõe vett jõi ja seepeale varsti mingi nakkuse tõttu suri.

Tänapäeval peamiselt vene kiriku liikmed kastavad end seal vette. Traditsiooni kohaselt kasutatakse Jordani jõe vett ka Briti kuningakojas printside ja printsesside ristimisel. Mil moel seda enne puhastatakse, ma ei tea.

Kõik kolm viimast paavsti on oma visiitidel samuti selle ääres käinud.

Must-toonekurg Karula on igatahes terve talve sealkandis mööda saatnud ja viimastel andmetel pole end veel Eesti poole teele asutanudki.

Tegin täna algust jalgrattahooajaga. Jalad on väntamise osas midagi olulist ära unustanud. Või on õhutakistus muutunud märgatavalt suuremaks. Ja maapind oli kohati pehme ja vesine.

Täna 38 aastat tagasi suri Tartu ülikooli õppejõud, keemik Jüri Kukk vangistuses Vologdas.

Mees, kes tahtis oma perega N Liidust lahkuda ja elada vabas maailmas. Kui inimene aru ei saanud, et Nõukogudemaal elada on hea, ja olla igavesti ühe ja rahvale vaid parimat sooviva partei poolt juhitud, on vabadus, siis riik ei pidanud paljuks võimaldada kodanikule mõned aastad, et selle üle segamatult mõtiskleda vastaval  väiksemal eraldatud territooriumil ja kaitse all. "Tahate minna elama Pariisi? Rootsi? Palun väga, see vangilaager peaks teile sobima." 

Eks see olnud ju üks tsoon kõik, paiguti vaid erineva režiimiga. 

Ja Ruja laulis:  

Nii mõõtmatu on taevaavarus,
ta sügisene sinav kõle karv.
Seal pikkamisi sõuab linnuparv.
Oh, vabadus.
See rännuhõike metsik igatsus
Su kõrvu kauaks kisendama jääb.
Siis pilvepõhja kustub seegi hääl.
Oh, vabadus.
Pilk pööra ära, vangla piiratus,
Su osaks on mu unenägu vaid.
Mis peagi kaob all hangis sügaval.
Oh, vabadus.