Kord ühel väga rahvusvahelisel konverentsil otsustas keegi lõbusa loomuga isik käia erinevate maade esindajad läbi ja küsida neilt, mis on nende rahvusköögile iseloomulik, mida kõige enam süüakse. Ilmekaim vastus oli iirlaselt. "Kartulid," ütles ta. No jah, aga kuidas täpsemalt ja erilisemalt etc. "Kartulid," ütles iirlane veel kord.
Hasselbacken'i kartulid, kes neid siis ei teaks.
Leiutanud olevat need Stockholmis asuva Hasselbackeni nimelise restorani tundmatu kokaõpilane 1953. aastal.
Ja sellistena 👉
pakutavat neid praegugi veel.
Muidugi mitte ainult nende algkodus, kuna need kartulid kutsuvad esile mingi seletamatu elevuse, siis on nad ikka populaarsed olnud ja ma leidsin, et panen kokku roa, kus kõrvuti on kohaliku veise liha astmel "üsna toores" ja need ahjus üsna krõbedaks küpsetatud koorega kohalikud mahekartulid a la H. Koos tavalise pruuni kastmega ja vähese labase salatiga.
Veiseliha oli keskmisest pisut parem, aga mitte sedavõrd, kui mulle lubati, ja mitte sedavõrd, kui oleks eeldanud hinnavahet arvestades.
Pildid viskan siia 👇👉
Toibumaks mainitud väsitavast kulinaarsest seiklusest, otsustasin järgnevalt pöörduda taas millegi kosutava ja kindla poole ning 24 h hiljem võtsin stoliselt ette ja panin neli suurt konti ahju.
Vot nii käivad asjad päris elus.
Lisage nuudlitega kanasupile ohtralt punast pipart ja ingverit, tüümiani, apelsinikoort ja miskit, mis selle teie jaoks veel paremaks teeks ning
püsige ikka terved!
P. S. Jäme eksimus! Teisel korral vastas iirlane siiski "Lihtsalt kartulid."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar