Ikka on hea, kui loed midagi ja siis tulevad mõtted. Korraks paneb kulmu kortsutama. Tegin hommikul töö ära, võttis aega tervelt 90 minutit, tulin istusin arvutisse (nagu öekldakse) ja tegin lahti Postimehe ja seal krimiuudistest pisut allpool on H. Krulli arvamuslugu pealkirjaga Konservatismi viletsus. Et kõik selle loo ebaloogilisused kirja panna, tuleks alustada kaugelt, võtta vaevaks defineerida jne. Autor üldistab mõisteid ja nähtusi ikka lauslubamatult üldiseks ja uduseks. Meetod seegi. Aga selgelt ütleb välja, et rahvus, religioon ja perekond pole tema arvates säilitamisväärsed väärtused. Ja loo sisuks ja tuumaks on autori seisukoht, et olulised on kogukondlikud sidemed. Mille eelduseks võiks olla kodanikupalk, ehkki autor seda sõna kordagi ei kasuta vaid ütleb üldine põhisissetulek ja et viidata selle mõiste kõrgemale/pühale päritolule lisab sulgudes UBI. Kohe tundub kuidagi targem. Ja kui ta väidab, et ka vanasti elati nii, et ninaesine oli ja vastumeelset tööd ei tehtud, siis ma olen üsna veendunud, et Krulli alateadvus mängis talle kena vingerpussi ning ta igatseb taga seda aega, mil mõisahärra kõige eest hoolitses ja takuses ja linases õnnelikud külainimesed (valdavalt pärjad peas) vaikselt luuslanki lõid ja kandleid mängisid. Millist ideaali hiljem ka sovhoosides ja kolhoosides veelgi helgema tuleviku ootuses praktiseeriti. Kogukondlik eluviis... selle peaksid konservatiivid mingi uusengelsliku õpetusena, mis jutustaks mesoliitikumi aegadest, muretust minevikust, mil kõik oli hästi ja loomulik jne, autori arvates kilbile tõstma ja siis oleks neil õige õpetus.
Mis see siis nüüd on? Mida selline arvamuslugu peegeldab (lisaks autori pingutusele oma mõtet arendada)?
Ülilihtne. See on hea näide sellest, et praegune aeg on uute sektantide aeg. Psühholoogiliselt ja maailmavaateliselt. Kogukond, ühetaoline heaolu, kollektivism, igatsus kaugemast minevikust pärit ideaali järele ja eelnenud lähema mineviku raevukas hukkamõistmine, maailmalõpu kuulutamine, tavakäitumise võimalikult ulatuslik hukkamõist, tasakaalutus, ekstaatilisi tundeid äratavad rahvakogunemised, raevukus, nihilism, äravalitute ja valgustatute võitlus tõe ja õigluse eest, iha näida tagakiusatuna (no ja rikkad muidugi võlla jmt enesestki mõista) - see kõik tuleb ju uuesti läbi teha, et ikka kinnistada tõdemust, et väga harva õpivad inimesed midagi ajaloost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar